Elu

Heli Vahing: "Kaks hektarit karjamaad niitsin vikatiga maha!" (21)

Jaanus Kulli, 28. august 2007, 00:00
ISIKLIK PUISNIIT: Heli Vahingul on 22 hektarit maad, mida ta üksinda hooldab. Rohtu niidab eranditult vikatiga: «Muruniiduk on vastik, tema plära on vastik! Rikub siin seda kohinat ja vaikust. Las olla pigem selline looduslik rohi – mind ei häiri, et see pole ühtlane.» Helil on ka oma puisniit, kus kasvavad käpalised ehk orhideelised, nagu käokeel, mida siin küll ööneitsiks nimetatakse.  Marianne Loorents
"Ma ei taha oma elus enam mingeid põhjapanevaid suhteid. Neid on niigi olnud," selgitab laulja ja näitleja Heli Vahing, miks ta vanaisalt päritud talus Pärnumaa äärealadel üksi mässab. Ta elaks talus aasta läbi, kui vaid pimedat sügisaega poleks.

Meestega pole Helil vist väga vedanud. Heli kannab tänagi teise abikaasa, Vaino Vahingu pärandatud perekonnanime, on olnud abielus Raivo Raavega ning ka poolteist aastat tagasi traagilises autoavariis hukkunud Ülo Viitaga. "Seda abielu pean ma ka ainukeseks tõeliseks – see oli õigeusu kirikus laulatatud, mis on mulle oluline." Kaheksa aastat tagasi tärkas armastus taas, kuid näitleja Aare Laanemetsaga ta abielluda ei jõudnudki. Näitleja läks enne ära. "Tahaks kuidagi kergemalt läbi ajada," muigab nüüd Heli. Natuke mõrult, nagu tundub. Ta on endiselt sama kaunis kui aastatetaguses Onu Bella videos "Ma võtsin viina", kus kaunitar auto tagaistmel lösutavat meest koju roolitab.

Mõni aasta tagasi oli Helil Tartus kontsert, kus ta laulis vene romansse. Pärast kontserti tuli Heli juurde kolleeg Vanemuisest ning ulatas Helile suure roosibuketi sõnadega, et üks sõber palunud selle edasi anda mitte laulmise, vaid Heli ilusate silmade eest. "See on ainuke kord, kui mulle on öeldud, et mul on ilusad silmad," naerab Heli, kurrud silmanurkades.

Õnnelik lapsepõlv ehk lõputu õuna- ja marjaaed

Heli vanaisa pidas samas Kidise küla majas kauplust juba 1904. aastal. Nii et 1934 tähistas ta eduka äritegevuse 30 aasta juubelit ning 1938 ostis tuliuue Saksa auto Adler. Vanaisa enam sõitma ei õppinudki, küll aga vanaema. Seda õnne ja sõitmist jagus aga ainult kaheks aastaks: 1940 võttis venelane auto ära. Siis tuli sakslane ja võttis omakorda auto ära. Kuni kadunuks see jäigi.

"Õnnelik lapsepõlv möödus mul siin." Seda öeldes kõlab Heli hääles ühtaegu nii irooniat kui ka nostalgiat. Elu esimesed 17 suve veetis ta Kidises, mis nüüd on inimestest tühjaks jooksnud. Vaid vana Sepa Hilda tuli paistab talle õhtul üle põllu kätte. "Aga veel 1948. aastal käis siin vilgas elu," mäletab ta ema jutust. Kakskümmend jalgrattatäit noori läks peole. See kõik on tuksi keeratud!

"Kolmeteistaastaselt õppisin niitmise ära. Käisin koos teistega heinal – niisama istuda ei sobinud, kui olid juba teismeline."

Heli sagib köögis edasi-tagasi. "Ja augustis sundis vanaema mind marju korjama. See oli lõputu töö! Ta müüs need kokkuostu. Mul oli üleval üks pisike romantiline tuba, kuhu vanaema hommikul harjavarrega kopsis: "Lähme, lapsu!" Siinkohal teeb Heli sellist vanaema häält. Natuke kriiskavat ja natuke nõudlikku. "Ja siis need toobid, kuhu ma püüdsin hästi õhuliselt korjata, et saaks rutem täis!"

Läbi unenägude tagasi Kidisesse

Nüüd, üle 30 aasta hiljem, ei kamanda Helit enam keegi. "Oleks ju kummaline siin istuda, ilma et kartulit maha ei paneks. Ma ei pea seda tegema, aga ma tunnen, et see on moraalne kohus, kui sul käed-jalad veel liiguvad. Ei saa sellesse maasse nii suhtuda, et olen siin turist või suvetädi –, et ma maalin siin." Kui Heli praegu seisaks, lööks ta vist käed puusa. Aga ta istub ja sööb ube. "Neid maalijaid on niigi palju. Aga kes oskaks ka midagi teha? Kes oskaks külvata? (Ega ma ise ka oska, kihistab Heli.) Aga kõik on intelligendid. Kõik panevad oma lapsed kuskile erakoolidesse, et ikka kõrgharidust omandada. See teeb mul meele mõruks."

Naisel on koos metsaga kokku 22 hektarit maad. "Ei taha ennast kiita, aga kaks hektarit karjamaad olen tõesti vikatiga maha niitnud," ütleb Heli. Püüan piiluda ta suvekleidi lühikeste varrukate alla. Muskleid ei turrita kuskil. "Pealegi pole siin kedagi võtta. Siia pärapõrgusse ei tule keegi. Ja ma ei taha, et suur traktor tuleks oma roomikutega siia puisniitude peale, kus jaanipäeva paiku õitsevad orhideed. Nii ei jäägi muud üle, kui vikatiga. Möödunud aastal tegin heina 20 saadu, samuti üksinda!" Ka võsalõikajaga saab Heli ise hakkama. Ja arutab, et peaks veel mootorsaega saagima õppima: "See sae käimatõmbamine ja keti viilimine on asja juures kõige hullem!"

Väljas kiiskab ere augustipäike, Heli räägib aga unenägudest. "Kidisel oli minu unenägudes kogu aeg kindel koht, sest ega siis linnakorter pole mingi kodu. Olen kolinud ühest kohast teise ja teisest jälle kolmandasse, siis neljandasse. Ja kohe unustan selle eelmise. Ma ei kohane mitte kuskil peale selle küla siin, mulle on kõik võõras, kõik need linnad. Isegi kodulinn Pärnu!"

Ei oota printsi valgel hobusel

Köögiaknast paistab saun, mille Laanemets ehitas. "Ah, mis sellest rääkida. Sellest niigi räägitud," rehmab ta käega.

Kas Heli enda kõrval siis meest enam ei näegi, et ta kõik tööd enda kanda võtab? "Kes siis sellist jama endale kaela tahab," nikutab Heli akna suunas. "Lisaks pole ma ka miski lihtne neiu. Siis peaks panema lehte kuulutuse, et kes tahab minu metsa hooldada ja kes tahab minu puisniite ja heinamaad. Ma ei saa nii, et võtke ainult mind: ei, ma olen kõik see siin koos! Kaasa arvatud minu 13aastane poeg Karl Johan. Aga pole see kellelegi niisama lihtne."

Aga äkki juba homme ratsutab siit mööda prints valgel hobusel? Järgmisel hetkel saan ka ise aru, kui nõme ja triviaalne küsimus. Paremal juhul sõidab siit mööda rootslasest suurmaaomanik Leif-Göran Bertil Fors, kelle põllud nüüd Heli maid ümbritsevad. "Vot temast võiksite loo kirjutada," arvab Heli. "Tema on tegija, mina olen köki-möki. Tema on ise oma masinate seljas – künnab, külvab ja äestab." Ja siis äkki, nagu ussist nõelatuna: "Mis prints! Ma pole ka enam miski printsess. Minu otsa võib kogemata komistada vaid mõni vana kuningas või Liiva-Annus viimases pingireas pimedas saalis," naerab Heli.

Siis võtavad Heli muidu nii kelmikad silmad natuke mõtlikuma läike. "Arvan, et minu printsid on kõik juba ära käinud. Mul pole olnud kunagi nii rahulikku meelt, et see õige ära oodata. Olen alati kujutlenud: ah, vaat see nüüd ongi see prints!"

Samas usub Heli ometi, et oma elu teise poole veedab ta just siin, Kidisel. "Oleks muidugi parem, kui siis jalad-käed otsas veel töötavad. Muidu tuled siia lihtsalt mökutama. Üksinda ma nüüd ka ei tule, aga samas koos mingi nõmeda vanamehega... seda ka ei taha," arutleb Heli pigem omaette. Kindlasti on tulevik Kidisel käinud ta silme eest läbi juba tuhandeid kordi.

Heli elaks vanaisa talus aasta läbi tänagi, kui vaid pimedat sügisaega poleks. "Põhjused on mitte väga sügaval, aga räägime sügisest – novembrist-detsembrist, kui ainuke side eluga on üks õhtune tuluke poole kilomeetri kaugusel. Seda saab kannatada vist alles siis, kui sa oled surmale juba väga lähedal. Kui oled vana, nagu näiteks naabrinaine Sepa Hilda, kes ei koge mingeid eksistentsiaalseid änge."

Heli sõnul kartis ta öid Kidisel alguses rohkem kui praegu. "Algul oligi just see, et kartsin olla üksi iseendaga. Linnas oli kogu aeg melu ja sehkendamine. Teed asja, ja oled tähtis. Aga siin on su ümber vaid kohin ja sa pole mitte keegi. Oled vaid üks looja laps. Kuigi pimedust ma ei armasta. Kõige toredam on ikka siis, kui ööd on valged."

Kui aga ööd on valged ja Helil hea tuju, on ta siin maal väga õnnelik. Õnnetundest rääkides valguvad Heli silmad silmanähtavalt vett täis. Ta ei püüagi seda varjata. "Ma hakkan nutma," pobiseb pigem iseendale nina alla. "Need vähesed õnnehetked on siis, kui ma istun seal õues ja vaatan jumala loodust," viipab Heli käega lahtise köögiakna suunas, mille taga seina ääres on pink. "Seal ma istun ja vaatan seda looduse lõputut ilu. Kümme korda päevas varieeruvat. Ma ei räägi aastaaegadest, aga just nüüd hakkab siin üks lill õitsema, peagi teine. Millest ma terve elu mitte midagi ei teadnud. Lapsena vaatasid seda kui loomulikku, aga nüüd ju mõtestad seda kõike. See jumala lõputu tarkus..."

Ei hulbi siin maailmas hirmus ega kõhedustundes

Heli on õigeusklik. Sellepärast, et esivanemad Lääne-Eestis olid kõik õigeusklikud. Vanaema oli Akulina, isapoolne vanaema Zinaida. "Mind ei paelunud enam ei muusika, ei kirjandus. See kõik ei pakkunud mulle enam midagi – kõik oli teada, arusaadav, läbi elatud. Siis ma hakkasingi nagu midagi otsima."

Kui Heli viimaks oma koguduse leidis, oli ta juba 44. "Ma püüdlen selle poole, aga loomulikult olen ma laisk," tunnistab Heli, vastates küsimusele, kas nüüd algavad kõik hommikud koos päikesetõusu ja palvusega. Kui Heli on linnas, käib ta kaks korda päevas laulmas Nevski katedraali kvartetis ning teeb bändi Sweet Kangoo Calub. Tema toimetamisel ilmub peagi muusikateatmik eesti heliloojatest. Lisaks istub ta Tallinna Ülikooli raamatukogu reservfondis, mis koosneb Nõukogude korra algaastail ära korjatud kirjandusest ja eri asutuste raamatukogudest. "Istun seal üksinda keldris ning lappan tsaariaegset vene- ja võõrkeelset kirjandust," selgitab Heli.

Heli väidab, et õigeusklikuna ei hulbi ta siin maailmas ei hirmus ega kõhedustundes. Ta usub elusse pärast surma ning palvetab lähedaste eest, kes on seal üleval. Et neil oleks seal parem.

"See on see voodi, kus mind tehti."

Näitlejatari vanaisalt päritud talu köögis podisevad pliidil põldoad. "Need oad kasvavad tänu naabrinaise sõnnikule väga kergelt," vihjab ta. "Kartul on mul ka maas. See kõik on väga elementaarne. Ega ma siia maale ju laulma, luuletama ja maalima ei tule! Teen neid asju, mida siin maal ikka tehakse."

Juba auravad oad potis keset lauda, nende natuke kirbe lõhn täidab terve köögi. Oad maitsevad suurepäraselt, eriti külma õllega. Akna taga avaneva heinamaa kohal virvendab õhk kuumusest.

Heli väga puhtas ja askeetlikus elamises on ka vanaisa-vanaema aegadest säilinud mööblit. Seinu ja sänge katavad tikanditega vaibad. Mitmel seinal ripuvad väikesed ikoonid. Korraga jääb Heli seisma ühe sängi ette: "See on see voodi, kus mind tehti. Ema ise ütles," räägib ta sama loomulikult, nagu kõneleks vanaema kokakunstist. "Ma olen sündinud täpselt üheksa kuud pärast ema-isa abiellumist. See oli siis nende abieluvoodi ja küllap siis pulmaööl mind ka tehti." Heli suurtes ilusates silmades peegeldub korraga nii kelmikus kui ka suur ja sügav austus oma vanemate ja esivanemate vastu – selle maja vastu, kus ta praegu vanaema-vanaisa omal ajal pooleli jäänud tegemisi edasi viia püüab.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee