Muusika

Kits rongis, kuumarabandus ja uudishimulikud lätlased 

Dagmar Reintam, 25. august 2007, 00:00
KOZJOL: Valge raskelt kätte võidetud sokk tunneb end kaamera ees ja rahva imetlevate pilkude ees päris hästi. Tema tööpäev, muide, lõppes punkt kell 3. Siis võttis perenaine ta nööri otsa ja viis koju ära. Aldo Luud
"Mõ nada... nu koza nada!" "A kozjol ne padaidjot?" "Sobib-sobib! Peaasi, et me kitse saaksime, ükskõik, mis soost ta on!"

Just sellised on probleemid, millega tegeleb Taarka-filmi võttegrupp. Kuidas leida Lätis kits, keda panna rongiga sõitma? Kust leida kitsarööpmeline raudtee ja õige ajastu jaamahoone? Filmivõtted pole üldse naljaasi.

"Täna hommikul startisime kell viis. Supp tehti ka öösel valmis, et päeval võttegrupil midagi süüa oleks," ohkab tootmisassistent Anneli Lepp. "No täielik sado-maso elu on. Kalnienes paneme täna kella kümneni välja, siis läheb kaamera kinni ja hakkame asju pakkima. No ehk südaöö paiku saame Eesti poole tagasi."

"Mis see väljamagamine veel on?" muigab ehitusmeeste pealik Asko Linno. "Omavahel eile just filosofeerimisegi, et väljamagamine on vist mingi müütiline loom. Nagu ükssarv."

Eestimaine Läti

Ringirändamist ja asja­tamist on palju, kuid meeleolu on siiski ülev. "Tead, see on nii kaif siin!" õhkab Anneli. Olgugi, et magada saab ööpäevas napp neli-viis tundi.

"Taarkat" filmiti osaliselt Lätis, pisikeses kolkakülas nimega Kalniene. Põhjus on proosaline – nimelt on seal alles kitsarööpmeline raudtee ja vana jaamahoone. "Läti teeb selles mõttes küll Eestile pika puuga ära," nagu ütleb Anneli.

Vanas jaamahoones elab üks kohalik tädike, kellel võttegrupi üle kindlasti hea meel on – nimelt värvivad töökad ehituspoisid-tüdrukud ära mõned seinad, samuti sai üks tuba uue (õigemini vana, ikka ajastukohase) tapeedi.

Kibe ehitustöö ei lakka hetkekski, hoovi peale on kuhjatud kõiksugust ajastutruud mööblit, kappidest samovarini.

Mööda raudteed sõidab aga kolm korda päevas ka "pärisrong", mis veab kohalikke edasi-tagasi. "Järgmine rong tuleb viie minuti pärast!" hõikab režissööri esimene abi Elo Selirand. Reisirong sõidabki mööda, uudishimulikud lätlased peal. Ja võtted võivad jätkuda.

Koos laudadega üle löödud filmirongi ja ajastutruud vormi kandma vedurijuhiga. Vedurijuht, muide, sattus võttegrupi juurde täiesti juhuslikult. Tuli ja teatas, et tal olla kodus 20. aastate vorm isegi alles. Ja et tema hirmsal kombel tahaks filmi. Süžee järgi Taarka Kalniene rongijaamas muidugi asju ei aja. Ohkab hoopis valjult: "Oi, armas Setomaa, küll sa oled ilus!", nii et Läti metsad kõik vastu kajavad. Kalniene jaama silt vedeleb unustatult murul. Täna kannab koht Piusa nime. Nagu olekski päriselt sajandialguse Eestis.

Palavusega võitlevad taarkalased lihtsate vahenditega – pihustavad üksteise pruuniks kõrbenud ihudele pudelist vett ja naeravad. Tegelikult pole aga palavuses midagi naljakat. Üks režissööridest, Ain Mäeots, olla ühel päeval kuumuse pärast täiesti läbi olnud. Läbi nagu Läti raha.

Higistav ja värisev Mäeots

Meil käis jah Aini kokkukorjamine kompressormeetodil," muigab assistent Elo. "Kompressormeetodil?" hakkab Ain valjult naerma. "No jah, sa olid selline... želatiiniks muutunud. Voolasid hotellivoodile laiali. Istuda ei saanudki, sest linad olid nii läbi higistatud, et kõik niiskus hakkas juba riietesse imbuma..." Tõsisemaks muutudes räägib Ain, et see võttepäev oli jah läbi võtnud. Higistas ja värises, halb oli olla – kuumarabandus. "Mõtlesin, et meie sinuga," vaatab Ain Elole otsa, "olime ju päev otsa ainult päikese käes. Teised said natukenegi varju."

"Jah, isegi ju helimehed ja operaator said endale päiksevarjud pea kohale," möönab Elo. Kõige vahvam vari on muuseas helimeestel – lõbusalt vikerkaarekirju. Neljapäeva hilisõhtul aga pakkisid taarkalased oma kodinad kokku ja asuvad pikas autorongis Setomaa poole teele. Suviste võtete lõpuni jäi seitse päeva.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee