Elu

Teet Kallas: 48 000 tiraažiga romaan osteti kahe päevaga! (12)

Rainer Kerge, 18. august 2007, 00:00
LITERAAT LAULASMAAL: Kirjanik Teet Kallas kirjutab oma suvilas Laulasmaal «Õnne 13» uusi osi. Parajasti on jõudehetk.  Arno Saar
"See oli üks inetumaid, kurvemaid, mõttetumaid päevi mu elus, kui mind kutsuti mingile kolleegiumile, kus seletati, kui halb ja mõttetu romaan on "Niguliste". Aga see oli majanduslik pauk, ma olin arvestanud, et saan aasta-kaks rahulikult honorarist elada," meenutab Teet Kallas. "Mul on ikka väga igasuguseid aegu olnud," ütleb ta.

Kuidas läheb?

Elame veel, Colas Breugnon! See on Romain Rolland’i kuulus romaan, mille alapealkiri on "Elame veel". See oli minu põlvkonna vastus küsimusele tänaval: "Kuidas läheb?"

Aga... ei nurise, lihtsalt – aeg hakkab lühemaks jääma, ei jõua enam nii palju nagu veel mõne aasta eest. Või olen laisemaks läinud.

Aga kirjanikuna läheb teil hästi – kirjutate parajasti "Õnne" uusi osasid ja "Heliseb-kõliseb..." uusversioon on kohe välja tulemas?

Kust te seda kuulsite? Noored mehed mind küll ärgitavad, aga ma ei ole sellega tegelenud. Ma kirjutan hoopis teist romaani praegu.

Selle "Heliseb-kõliseb..." ma võtan ilmselt ette küll, ta vajab seletavaid kommentaare. See oleks omamoodi naljakas lausa, see on ju vanglas kirjutatud raamat.

Kui te poliitvang olite?

Jah. Vanglakongis ei tohtinud ju pliiatsitki olla ega paberitükki. Aga mind torgati kui... noh, inimene, kes hüüab maha nõukogude võimu, ei saa ju normaalne olla – ja siis ma olin psühhiaatrilise ekspertiisi osakonnas, see oli suhteliselt lahedam koht. Ja seal siis sanitarid tõid mulle – eestlannad, see oli ainus koht, kus eestlased töötasid – kaustikuid ja pliiatseid ja ma endagi suureks üllatuseks kirjutasin kahe kuuga, mis ma seal olin "Heliseb-kõliseb..." esimese variandi valmis.

Olles paberitega hull?

Ma veel ei olnud, siis ma sain. Mul oli valida, kas kinni minna või saada väike sundravi. Ma tükk aega kõhklesin, aga mõtlesin, et kurat, nii väike paragrahv kah (mul langes kõige kurjem ära), pannakse nolkidega kokku... parem on olla aus poliithull. Nad ei suutnud mulle ikka inkrimineerida nõukogudevastast agitatsiooni ja propagandat. See oli küll minu arreteerimise põhjus, aga see lagunes neil vaesekestel nii käest ära, et... see oli KGB praak.

Teie olete selles mõttes klassikaline kirjanik, et te olete sotsialist, vangis istunud, revolutsiooni teinud ja – kõige tipuks – ka kirjanike kuldaega näinud.

Ma ise kuulusin sellesse kuld­aja-põlvkonda. Ma ütlen igasuguse valehäbita: meie põlvkond, kuuekümnendail avaldama hakanud – Valton, Unt, Vetemaa, Traat, vennad Tuulikud, julgen ka ennast siia panna... ja siis natuke hiljem Toomas Vint, Rein Saluri, Mari Saat, natuke hiljem veel Mihkel Mutt ja Jaak Jõerüüt – Eestis ei ole olnud nii jõulist kirjanduslikku põlvkonda! Võrdselt Ladina-Ameerika maagilise proosaga hakkas levima Eesti irooniline linnaproosa.

Me ei leppinud ju omavahel milleski kokku, aga ju siis aeg oli selline, et tahes-tahtmata pidime rääkima lugejale arusaadavas keeles enam-vähem sellest, kuidas asjad tegelikult on. Eks me põeme seda siiamaani natuke, et postmodernism – ta hakkab nüüd üle minema – tegi meile ära.

Kirjutada oli küll keeruline, aga kirjaniku staatus oli lugupeetav ja – vähemalt legendid räägivad – kirjanikud elasid nõuka-ajal nagu Kaur Kenderi romaanide tegelased.

Me elasime väga mitmeti. Kuidas läks, nii tema oli. Minul on ikka väga igasuguseid aegu olnud. Ma olen võib-olla klassikaline näide, sest pärast seda KGB-jama oli mingit töökohta saada lootusetu ja ma olin vabakutseline praktiliselt perestroikaaegadeni.

Honorarid olid siis ikka nii suured, et kui raamat valmis, võis osta maja ja auto.

Ta oli väga mitmeti. Kuidas keegi rahaga ümber käia oskas...

Honorar tuli ju üks kord ja korraga ja siis tundus raha palju olevat, aga seda tuli osata jaotada. Mõni oskas, mina ei osanud.

Mina pidin ostma kooperatiivkorteri ja see sissemaks ei olnudki väga suur summa, aga mul ei olnud seda kuskilt võtta. Paul Kuusbergi abiga, kes väga osales minu naha päästmises üldse, sai tehtud tolle aja kohta harukordne operatsioon, mis sarnanes pangalaenuga. Seesama "Heliseb-kõliseb..." oli kirjastuses, aga tol ajal oli raamatu ilmumine pikk protsess – kaks-kolm aastat, jumal, trükikojas pool aastat laoti ja pool aastat trükiti...

Oli erutav kaks või kolm aastat oodata?

Närviliseks tegi – kaua sa imed päkka!

Aga – Kuusberg helistas riigipanka ja Eesti Raamat andis garantiikirja, et niipea kui honorar tuleb, makstakse pangale raha tagasi. Ja pank andis laenu.

Te ostsite raamatu raha eest korteri?

Jah... aga see oli ka paks raamat.

Muidu oli ikka nii, et – tegid mingi sutsaka, see ilmus Loomingus ja said jälle paar kuud hingitseda...

Sutsaka eest Loomingus...

...tähendab – novell oli ikka 20–30 lehekülge, selle eest sai umbes kuupalga, või natuke rohkem. Aga mis oli kindel sissetulek, olid retsensioonid. (Ju mul on natuke kriitikukalduvusi kah, igaühel ei tule see välja.) Ühest retsensioonist kuus sai napilt ära elatud – oli mingi 40–50–60 rubla. Aga Keeles ja Kirjanduses ei saanud iga kuu kirjutada...

Kindel koht, kus eesti kirjanik kõrvalt teenis, oli satiiriajakiri Pikker. Mina ei ole eriti särav humorist, aga ma tean umbes, kuidas nalja tehakse ja – kõlbas trükkida küll.

Aga ikkagi – kirjanike kuldne põli, millest legendid räägivad. Kuidas Smuul praamist mööda sõites Volgasid kai kõrvale merre uputas...

Üksainus kord see oli ja välja ta tiriti...

Tähendab – Smuul elas ilmselt jõukalt.

Mis tõid sisse...? Arvatavasti on Eesti kõigi aegade kõige rikkam kirjanik Egon Rannet. Kes oli vaieldamatult tugev dramaturg, igavene mölakas – palun see sõna täpselt ka kirja panna...

...koos selle palvega panen!

Tema oli nii halva iseloomuga mees, et teda ei võetud isegi komparteisse.

Ometi oli ta vana punaarmeelane ja...

Jah, teda ei võetud komparteisse, kardeti. Ta oli parteitu kommunist. Ta oli väga sadistlik prokurör. Aga jumalast antud dramaturgianne oli sel harimatul mehel. Ei saa ju vägisi üle Nõukogude Liidu ühe mehe näidendeid repertuaari panna. Ja see tõi talle ikka palju sisse.

Smuuli tundsin ma vähe, aga... jah, teda tõlgiti palju. Kuigi legendid, et tõlked väga palju sisse tõid, ei vasta tõele. Mind on kah tõlgitud – Venemaal ja Lätis ja Poolas ja Tšehhoslovakkias ja... need olid suhteliselt tagasihoidlikud rahad. Aga oli hea küll, kui tuli see raha – justkui mitte millegi eest. Tõlkijad said head raha – 60 protsenti honorarist.

See oli kahe otsaga mäng, see vene värk. Eesti keel on teatavasti väike, aga vene keeles õnnestus ikka... noh, korralikud asjad ilmusid seal. Vetemaa paremad asjad. Ja mina ei häbene kah sugugi, et mul on Moskvas "Corrida" ilmunud ja kõik mu tolle aja teravamad novellid.

Teatava tsensuuriga muidugi. "Janus" nad leidsid üles need asjad, mida Tallinnas ei leitud...

Näiteks?

Isegi sellise koha: minategelane krutib telekat, kus on kuus kanalit ja kirjeldab, kuidas ühes kanalis musulmanid kummardavad ja paluvad enne lahingut oma Allahi, teises kanalis mõistab valge inimene seda hukka kui erilist metsikust. Aga see tõmmati maha, sest Afganistani sõda oli parajasti. Ja seda oli mul tõesti silmas peetud.

Aga ühte nad ei leidnud üles.

Mis see oli?

See oli niisugune peen mäng. See oli romaanis "Eiseni tänav"... Küll ma otsisin moodust, kuidas anda mõista, et Tallinn venestub. Võimatu! Isegi sõna "venelane" ei tohtinud tarvitada.

Aasta oli?

1979 ilmselt. Ja siis ma leidsin ühe võimaluse, ja see tundus puhtkirjanduslik. Peategelane on telemehaanik, kes sõidab trammiga, käib tänaval, käib kodudes – ja see annab võimaluse näha kaasaegset elu ja – iga inimese, kellel ta silm peatus, taha panin ma sulgudes ees- ja perekonnanime, abieluseisu, laste arvu ja vanuse. Aga – enamus on vene nimed ja venelastel on rohkem lapsi! Ja sellele ei saadud pihta!

Ja üks kriitik, kes seda retsenseeris, küsis meelega naiivselt: ei tea, mida see peaks tähendama, et olematutel kõrvaltegelastel on niisugused asjad kirjas.

Toona oli venestumisele tähelepanu juhtimiseks hea vahend neljakümne kiri.

"Eiseni tänav" oli enne neljakümne kirja. Neljakümne kirja järel tegin mina ühemehekirja, sest ma olin väga häiritud, et minu allkirja ei küsitud. (Selgetel põhjustel, välditi neid, kel oli olnud KGB-jamasid.) Mina tegin siis Ristlaanele samasuguse kirja ja see isegi töötas natuke. Kirjutasin samal teemal, aga konkreetsemalt – Tallinna tänavapildis esinevatest ainult venekeelsete loosungitest ja nimedest. Ja imelikul kombel Ristlaan isegi natuke haakus. No eks ta nuusutas õhku, et – ajad hakkavad muutuma!

Kirjanikule küllap huvitav aeg.

Rahahäda – nagu ütles Balzac – sunnib teinekord rohkem tagant, kui kaunid ideed.

Aga no näiteks romaaniga "Niguliste" oli mul suur õnnetus. Selle pooliku variandi korjas KGB mul läbiotsimise käigus laua pealt ära, suure vaevaga sain tagasi.

Kirjutasin ta valmis, aga Eesti Raamat, mis muidu käitus kaunis mehiselt... see oli üks inetumaid, kurvemaid, mõttetumaid päevi mu elus, kui mind kutsuti mingile kolleegiumile, kus seletati, kui halb ja mõttetu romaan see on. Aga nad kõik vaatasid must mööda. Nad lihtsalt kartsid seda avaldada...

Aga see oli majanduslik pauk, ma olin arvestanud – ta läks mul vaevaliselt, raskelt tuli –, et ma saan aasta-kaks rahulikult honorarist elada, aga nüüd pidin ma kiiresti ümber orienteeruma. Ja seda andis pikka aega põdeda.

Pärast ma tänasin jumalat, et ma ei julgenud ühte asja sisse kirjutada.

Nii?

No kuulge – 7. novembril (ja see oli tõestisündinud lugu) tulistab piirivalvur patriotismipuhangus linnas trammipeatuses inimest. Minu sõpra.

Aga 1967 oli Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäev. Ja paigutada just 7. novembrile nelja boheemlase ja kõige peale vilistaja sündmused...

Aga selle tulistamiseliini ma kirjutasin pärast sisse, Kupra kirjastuse ajal oli "Niguliste" minu esimene panus. Ja ta läks päris hästi.

Kupraga läks teil nii, et tuli uus aeg ja kirjanikud mõtlesid, et nüüd alles hakkavad oma õigeid raamatuid trükkima...

Mingid aastad, ütleme aastateni 1992–1993, olid kohutavalt head ilukirjandusaastad. Loeti ennekõike ilmumata raamatuid, või keelatud raamatuid. Moskvas "Arbati lapsi" näiteks. Meil ei olnud eriti niisuguseid... Heino Kiigel oli terve posu ilmumata asju, mida pakkuda, minul oli "Niguliste" jäänud... Ja siis me naersimegi Valtoniga, et see vaimustus läheb varsti üle.

Me ju määrasime toona ise tiraaže. Autor määras tiraaži ja me leppisime kokku, et kui seda läbi ei müüda, siis maksab autor trahvi.

"Niguliste" tiraaž oli 50 000. Läbi müüdi 48 000. Ma sain hirmsasti riielda.

Kaugveril oli isegi vist 80 000 tiraaže*. See oli ajastu märk, sest kirjandus asendas ju praktiliselt kõike, ka ajakirjandust.

Kupart tehes te teadsite, et loomeinimeste loodud kirjastus, mis laseb välja sõgedates tiraažides raamatuid, ei saa kaua kesta?

Loomulikult! See oli enesestmõistetav. Aga siis – miks mitte, kui osteti!

Natuke enne Kupra aega ilmus mul Eesti Raamatus "Kes tõttab öisele rongile?" (ma pean seda üheks oma paremaks raamatuks, kirjutamise hetkel oli ta ränk satiir, pärast jäi järgi pehme huumor) ja selle tiraaž oli 48 000 ja see müüdi minu teada kahe päevaga läbi.

Tol ajal oli vajadus... Mehed ju ostsid raamatuid, sest nad ei teinud äri. Praegu pole aega pakse romaane lugeda. Ja eks kirjasõnast otsiti maagilist toetust.

Minu tekstid olid suhteliselt lihtsad, lugejasõbralikud, ütleme nii. Ma tegin muidugi kah – eriti novellides – haake, paar korda olen endale tõestanud, et ma suudan küll kirjutada nagu Valton, aga see pole mu põhiloomus. Valton läks ju iga aastaga üha keerulisemaks. Kui ilmus tema "Arvedi maailmareis", siis mina retsenseerisin seda ja mõtlesin: "Vaene lugeja! Kuidas sa siit ennast läbi sööd!"

Ja siis sain äkki sellise kummalise tõestuse. See oli neljakümne kirja aegu – Valton oli valges majas juba väga halvas kirjas –, kui mu naabrimees, mingisuguse remondifirma brigadir, minust natuke noorem mees... tal oli intelligendi-nägu küll, luges, prillid ees ja see tegi ta natuke tõsisemaks... tubli puutöömees, katuseid pani, minu majalegi pani, võttis viina ja vandus kuradit ja heitis ketast aeg-ajalt ja äkki – kalpsab (meie suvilate piiri tähistas veetoru) nagu jänku minu poole peale, raamat peos: "Vaata, mida Valton kirjutab, vaata-vaata, kurat: "Riia on augus!"." See oli üks Arvedi esimesi unenägusid, kus ta lendab maa kohal ja näeb, et Riia on augus. Kõik inimesed said aru, mis oli sellega öeldud. Kui üks katusetõrvamise brigadir sai sellest aru, siis said teised kah. Ja talle oli see nii suur elamus.

Tõlkige nüüd mulle kah ära.

Riia on augus – elu on perses! Elu ei kõlba kuskile!

Meie lugejad olid väga targad, nad said kõigest aru.

Praegu... kuna Valton jätkab oma poolkeerulises struktuuris, siis – see on tema õnnetus! Eks peab lugejasõbralikum ja avatum olema.

(Teet Kallas viib jutu Gorki "Gorki oli muidugi naiivne inimene" loodud üleliidulise kirjanike liidu, sisuliselt kirjandusministeeriumi peale, mille ladvik Moskvas oli üdini korrumpeerunud, jättes oma siseringi suured rahad ja hüved.)

Siiani mäletan, kuidas me taotlesime – ma töötasin siis Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretärina...

...Lennart Meriga samas toas...

...just, kahekesi olime selles toas... ja minu üks ülesandeid oli ajada korda paberid, millega taotlesime Jaan Krossile riiklikku preemiat, oli see vist Lenini nimeline...

Aga Kross ei saanud! Sest oli igasuguste Bondarevide järjekord! (Pärast sai Kross oma paremate romaanide eest ametiühingute preemia...)

Riiklike preemiate komiteel oli Moskvas eraldi maja – Lubjanka lähedal. Seal olid väga viisakad jahedad inimesed. Aga, jah, selles aegruumis oli Jaan... Nii nagu tal on Nobel saamata, nii jäi tal Lenini preemia saamata.

Ma just tahtsin küsida, millal Jaan Kross Nobeli saab.

Ei teagi, miks temaga nii käitutakse.

Nobeli määramine on juba muutunud sarnaseks Lenini preemia jaotamisega. Seal on teised põhimõtted: geopoliitilised ja vähemused ja... No ei saa olla, et vähemalt Euroopa üks suuremaid kirjanikke ei pääse kuidagi löögile, sest on vaja anda parajasti preemia aafriklasele, rõhutud Aasia naisterahvale... Kahjuks on Nobeli preemia muutunud kah poliitikaks. Niisuguseks heasüdamlikuks, et kõigile jaguks, et keegi ei oleks solvunud.

Vat niimoodi.

Aga kirjanike majanduslikust küljest... Ikkagi tuleb meelde, et me kõik olime pidevas rahahädas. Laenasime vastastikku. Ardi Liives mulle või mina Liivesele. Kaugver oli pidevas rahahädas. Aga sai ausalt tagasi makstud. Või natuke viivitatud.

Endel Tennov, kes oli omal aja päris hea kirjanik, väga särav sõber ja väga tore inimene, väga vaimukas inimene – tema suusõnaline pärandus liigub rahva seas siiamaani, tal oli kindel ütlemine, kui miski asi oli väga hull: "Ah, 50 aasta pärast pole sel mingit tähtsust – nagu ütles tuttav surnu."

Võrdluseks: kolmapäevase seisuga oli Andrus Kivirähki "Rehepappi" müüdud 27 724 eksemplari; raamatu avatiraaž (oktoobris 2000) oli 2000 eksemplari.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee