Elu

Torupillimees ja folgipealik Ando Kiviberg: Viljandi folk ei saa lõpmatult kasvada. Seda peab jõugatagasi hoidma (10)

Rainer Kerge, 28. juuli 2007, 00:00
ENAM SUUREMAKS EI LÄHE: «Me ei saa lõpmatult kasvada. Piletimüük on piiratud,» tunnistab Viljandi folgi peakorraldaja Ando Kiviberg, et hoiab jõuga festivali laienemist tagasi. «Me tahame kvaliteedis kasvada. Me tõstame natuke pileti hinda, et käia hinnatõusuga kaasas, et oma kulusid katta. Meie eesmärk ei ole ajada kokku võimalikult suurt kasumirulli, vaid teha hea festival ja mitte jääda võlgu. Möödunud aastal jäi festival 300 000 krooniga plussi.» Peeter Langovits (Postimees)
"1993 oli umbes 200 pileti-ostu," meenutab Viljandi folgi peakorraldaja Ando Kiviberg pärimusmuusika festivali algust. Nüüd juba aastaid sõbrad enam ei helista Kivibergile, et: "Anna festivali käepaelu!" Mõned pool-tuttavad ikka uurivad suve edenedes, kas saab osta. "Ja ma ütlen, et kahjuks ei saa osta, mis otsas, see otsas," rääkis Kiviberg eelmisel neljapäeval vaikses vilutuulises Viljandis.

Esimene ühepäevane Viljandi folk toimus 15. mail 1993. Mis aastal saabus ehmatus – niisuguse mastaabiga peonädal on folgist välja kasvanud?!

1994. aastal, kui me tegime esimest korda kolmepäevase festivali, siis oli sellega kõvasti rapsimist. See oli esimene kord, kui me julgesime teha üleriigilist reklaami: käisime mööda erinevate ajakirjandusväljaannete pealikke, et inimesi kohale saada. Ja kui siis lahti läks – kui ma nägin neid inimhulki, juba tegelikult siis... Meenutame: 1994, 1995 olid meil kontserdid ju tegelikult tasuta, ja rahvast oli tõesti ootamatult palju. 1993 oli umbes 200 piletiostu.

Kas seda emotsiooni nüüd ehmatuseks nimetada saab, aga seda jahmumist on ikka mitmel korral ette tulnud: veel rohkem rahvast..., veel rohkem rahvast!

Tallinna tänav on olnud nagu Times Square (lai tänav New York’is – R. K.)... rahvas sagib!

Viljandi muutub pärimusfestivali ajal täiesti teistsuguseks!

Linnarahvas on rahul ja õnnelik?

Kindlasti on neid ka, kellele ei meeldi, et folk siin toimub.

Miks?

Esiteks inimestele ei meeldi palju rahvast ja sellega kaasnevad kõrvalnähtused: rohkem prahti, ka – mis seal salata – on meil ühiskonnas tõsised alkoholiprobleemid, on neid inimesi kah olnud, kes ennast ära unustavad ja endale liiga teevad. Ise tead, et abitut inimest on õnnetu vaadata, ja selliseid on olnud kah. Aga ma tajun ühiskonnas hoiaku muutust – järjest rohkem inimesi teadvustab, et mitte ainult kange pole ohtlik, vaid palju lahjat on kah ohtlik. Ja et kaine on toredam olla kui napsune.

Rahvamuusika pole sama mis pärimusmuusika

Pärimusmuusika festival on tegelikult ju palju suurem ettevõtmine kui see üks nädal Viljandi folki.

Sa pead silmas pärimusmuusika keskuse muid tegemisi: Lõikuspidu ja Maa ja Ilm? Me teeme, jah, väljaspool Viljandit kontserdisarju: sügisesi, kevadisi. Ja püüame siin Eesti artiste – pärimusmuusika mängijaid – tunnustada ja aidata neil areneda. Eelmisel aastal tegime kevadel Anu Taulile ringreisi – tema uus plaat sai valmis; sel kevadel Meelika Hainsoole... Ma usun küll, et professionaalse muusika valdkonnas hakkab pärimusmuusika järjest olulisemat kohta leidma.

Mulle on jäänud mulje jah, et folgiga seotud kontserdid on nagu Jazzkaar, mis ei lõpe iialgi.

Tore, kui selline mulje on jäänud. Eks me püüame selle nimel, et pärimusmuusikat oleks rohkem kuulda ja sellest oleks võimalik rohkem osa saada. Ta on kõige loomulikum... kõige inimlikum... kõige südamelähedasem muusika.

Miks on pärimusmuusikat vaja kuidagi jõuga hoida või lükata? Kas pärimusmuusika definitsioon pole see, et laulan seda, mida kuulen ja mis meeldib, ja kui ma ei laula, siis järelikult on see halb ja väljasuremisele määratud.

Sa rääkisid rahvamuusikast praegu. Rahvamuusika on see muusika, mida rahvas parasjagu kasutab, aga pärimusmuusika on see, mida me oleme pärinud – ta on seotud meie identiteedi ja ainulaadsusega.

Aga see pärimine käib ju sedamoodi, et isa joriseb ees, mina jorisen järgi – kui see mulle meeldib.

Kas Vennaskonna lood võiksid olla pärimusmuusika? Kuni me teame, et need lood on Tõnu Trubetsky või kellegi teise konkreetse inimese kirjutatud, siis see ei ole pärimusmuusika – see on kindla autoriga seotud.

Aga rahvamuusika on muusika, mida inimesed oma igapäevaelus tarvitavad – kas lauldes või kuulates.

Kui keegi kahesaja aasta pärast laulab: "Täna jälle me joome bensiini," ja ta pole elu sees Vennaskonnast kuulnudki, siis on see pärimusmuusika.

Raudselt! Kui enam ei mäletata, kes on autor ja kui üle Eesti eri paikades on tekkinud sellest laulust väikeste viisiliste või tekstiliste muudatustega eri variandid...

Kuskil lauldakse "Täna jälle me joome diislit..."?

Jah, võib-olla midagi sellist. Ja A 76-st ei tea kah keegi midagi, see on võib-olla asendunud mingi muu asjaga.

Sellesama autor-teadmata-looga seoses – mis on sinu suurim muusikaga seotud ehmatus folgil: tuleb neegripunt lavale ja laulab järsku mingit tiiutalu-tütrekest?

Kui sa mõtled mingit ootamatut muusikalist esitust mingis teises kultuurikontekstis, siis... midagi sellist ei tule ette.

Aga kuivõrd ma olen maailmas ringi rännanud, siis seda on küll juhtunud, et tuleb mulle koridoris vastu väga tore neeger ja küsib (Kiviberg teeb natuke robotlikku häält – R. K.): "Kuule, mis kell on?" ja aktsendivabalt. Ja ma tean, et ta on Sairist (praegune Kongo DV – R. K.) saabunud – nädalaks ajaks Rootsi, tal ei ole mitte mingisugust Eesti tausta...

Ja siis – ma ehmatasin hetkeks – ja vastasin: "Kell on pool kaksteist!"

"Aga kust sa aru saad?" (Kiviberg teeb jälle natuke robotlikku häält – R. K.) küsib tema.

Lõpuks selgus, et meie grupi tüdrukud treenisid ta vahepeal välja, õpetasid paar lauset.

Aga muusikalist ehmatust... mul tõesti ei turgata pähe. Võib-olla neid on kah, aga nad on lihtsalt operatiivmälust hetkeks taandunud. Mul on väga palju muljeid ja kogemusi muusikaga seoses.

Torupill aitab lõõgastuda ja stressist üle saada

Mis pilli sa ise räägid?

Peamiselt torupilli. Kunagi ansamblis mängisin ka kontrabassi. Noh, ja kitarri vist näpib peaaegu iga inimene, kes muusikaga on natukene tegelenud ja ka viiuliga on mul teatav suhe olemas.

Torupilli mängimine tähendab seda, et teinekord võtad ta laupäeva hommikul kaenlasse ja jorised rahulikult õhtuni?

No kas nüüd õhtuni, aga aeg-ajalt ikka...

Jaak Johanson on rääkinud terminist "meelte kokku panemine" – vastandina "meelelahutusele". Sellise teraapilise meetodina töötab pillimängimine päris hästi. Aitab lõõgastuda ja stressist üle saada. Muusika tegemine üldse õilistab inimest. Ma olen täitsa veendunud selles.

Ise lavale ronimise kihk...

Jah, viimasel ajal on seda järjest vähem. Aga kunagi on seda tehtud, ka elukutselisena.

Aga festivali kontekstis?

Festivali kontekstis on mitu aastat korraldatud kontserti "Ando ja sõbrad", kus ma pigem olen konferansjee ja teen võib-olla esimesed kaks lugu ja lõpus ka mängin kaasa, aga viimase soolokontserdi andsin ma... kui ma nüüd järele mõtlen, siis üldse mitte nii väga ammu – 2005. aasta kevadel tervelt kahe nädala vältel USAs. Sooloesinemised Marylandi osariigis.

Ma arvan, et tegelikult, kui ma... (issand, kui õudne parasiitsõna on see "tegelikult")... ma arvan, et kui ma..., noh – kuu aega tublisti harjutaks, siis ma saaksin oma rooste maha küll ja päris heasse vormi.

Mis on torupillimängijale hea vorm?

Et mul endal ei ole kordagi piinlik ja ma naudin igat nooti.

Mis piirid torupill riistana mängijale seab?

Eelkõige ulatus. Ja teiseks muidugi dünaamika. Torupilliga pole võimalik mängida pianos ja forte fortissimos, on võimalik mängida kas metsofortes või fortes. Ühesõnaga: sa ei saa muuta pilli valjusust. Ja ulatus on ka piiratud. Eesti torupilli puhul üks noot üle oktavi.

Aga muidugi on ka keerukamaid torupille. Iiri Ullean pipe – Iiri väljarändajate poolt USAs aretatud ja nüüd jälle Iirimaal väga levinud torupill on väga keeruline instrument. Temaga on võimalik mängida erinevates helistikes, tal on väga palju burdoone, need on seotud omavahel klaviatuurisüsteemiga, sul on võimalik...

Mis asju on palju?

Burdoone.

Need on need torud, mis sealt kotist välja tulevad?

Bassitorud, jah. Jorisevad ühte nooti. Aga kui neid on palju, siis igaüks on oma kindla noodi peal ja sul on võimalik – kui meloodia liigub vasakusse kätte ja sul jääb parem käsi vabaks – klaviatuuriga oma meloodiale sealt saateakorde noppida. Näeb välja nagu väga väikeseks timmitud orel – viled on kõik puntras, ilusad vasksed sellised. Pill näeb tõesti kaunis välja.

Õige Viljandi folk – vihmaga või ilma

Mis värk Viljandi folgil selle laupäevase sajuga on? On see lihtsalt see meteoroloogiline paratamatus – et kui sul on mingi ettevõtmine juuli viimasel dekaadil, siis kindlasti üks päev peab sadama?

Ma arvan, et see läks lahti 1996. aastal, kui festivali esimesel päeval tuli kõigepealt rahet. Lihtsalt. Avamise hetkel – kõik päike paistis, järsku tuli metsa tagant pilv ja siis tulid maha sellised raheterad (Kivibergi pöidla ja nimetissõrme vahele kooldunud august mahuks väiksem vutimuna läbi – R. K.). Siis Celia Roose laulis ilma ilusaks tagasi.

Ja siis – ma tõesti ei mäleta, kas see oli päev hiljem ehk reedel, või laupäeval – kui tuli sihuke sahmakas – lihtsalt korraks, hästi kiirelt, äkiline (nagu me nüüd oleme harjunud juba) – nii et pahkluudeni oli vesi.

Mõtlesime, et mis nüüd saab,

et kõik lähevad Viljandist minema, festival jääb pooleli. Aga vastupidi – see ajas inimesed täiesti pööraseks. Enamik oli noored, onju...

...märsid visati nurka...

... ja kukuti üksteist pritsima, vee sees jooksma, tantsima, kargama... Ja edaspidi juba nõuti, et Kaevumäe lava ees peab olema loik, sest seal on hea sees karata. Ja tõesti – sellest ajast saati... paar festivali vist on olnud, kus ei ole tilkagi sadanud. Aga siis ollakse ka väga pettunud.

Räägi üks hea anekdoot Viljandi folgist.

Anekdoote ma festivalist ei tea, aga igasuguseid lugusid tean küll.

Räägi!

Nüüdseks ka Eestis juba väga menuka Ukraina ansambli Haidamaki saabumisest esimesele festivalile.

Nad tulid Tartus rongi pealt maha ja läksid millegipärast Tallinna kiirbussi peale. Ja siis näevad eemalt, et viit näitab Viljandisse (no juba seal, kus praegu on Tartu–Tallinna maantee ääres see tikutopsimehike – R. K.). Läksid bussijuhi juurde ja (Kiviberg patsutab mulle uudishimulikult õlale – R. K.): "Kuule, kas siit saab Viljandisse?" – "Saab küll!" – "Peata kinni!"

Tulevad bussi pealt maha – kõigi oma pillidega – ja hakkasid hääletama.

Täpselt samal hetkel tuleb Tallinna poolt meil üks transamasin, kongiga buss oli. Juht vaatab – tee ääres mingid tüübid, karvased, tead, hääletavad, pillidega. Pidas kinni: "Kus te lähete?" – "Vot – Viljandisse!" – "Ahah, no hüpake kongi, kui teile sobib." – "Sobib küll!" Hüppavad kongi. Juht siis: "Kes te olete?" – "Me oleme Haidamaki."

Oli päris hull lugu – need olid meie võtmeesinejad. Kõige markantsem peaesineja saabumine! Ollakse mingi pehme bussiga vastas, bändi saatja on igaühele mapikese valmis pannud. Ja siis me helistame neile: "Tulge ära, Haidamaki on Viljandis kohal juba."

Sõpradele-tuttavatele oled selgeks teinud, et sulle pole mõtet helistada jutuga: "Kuule, hangi mulle käepael!"

Olen küll, jah.

Väga valus oli?

Jube raske on seda teha jah.

Aga pooltuttavad ikka helistavad?

Helistavad ikka. Aga enam mitte, et – anna! Vaid: Kas saab osta? Ja ma ütlen, et kahjuks ei saa osta, mis otsas, see otsas. Ja tõesti on otsas.

Mõisa aita rajatakse pärimusmuusika keskus

Mõisa ajal olid keset Viljandi lossimäge laiutavas aidas võlvitud juurikakeldrid, kuivati (korsten on siis kuivati, mitte viinaköögi korsten), muidu laoruumid.

Nõukogude ajal hoiti siin samuti toiduaineid. Hiljem tahtis restaureerimisvalitsus vormistada aidast endale kontorihoone, aga riik sai otsa.

Siis ait erastati ja erastajad soovisid lattu hotelli teha, aga rubla sai otsa.

Nüüd ehitatakse Viljandi mõisa ait ümber Eesti pärimusmuusika keskuseks. Siia tulevad õpperuumid, pärimusmuusika digitaliseeritud arhiiv (kasutatav interneti vahendusel), kontoriruumid, kontserdisaalid, ilmselt maailma kõige kõrgema võlvlaega esinejate ooteruum. Veebruariks peab asi valmis olema.

Kas see, et muinsuskaitsjad lubavad vanale mõisaaidale külge pookida mastaapse klaasist ja betoonist juurdeehitise, sõltub sellest, et tööde hing Ando Kiviberg on ise kunagi Muinsuskaitseametit juhtinud?

"Ma arvan, et just selle tõttu oli muinsuskaitse meiega ekstra range. Küllap nad kartsid, et just sellist kokkumängu kahtlustama hakatakse," kommenteerib Eesti pärimusmuusika keskuse juhataja Ando Kiviberg.

Kiviberg: kinodirektor ja kontrabassimängija

Sündinud 28. juulil 1969 Rakveres.

1994. aastal lõpetas Viljandi kultuurikolledži, 1991–1995 õpetas samas koolis tudengeid pilli mängima.

1997–2001 oli 9 semestrit immatrikuleeritud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonda (avalik haldus).

On töötanud kino Rubiin direktorina, aktsiaseltsi Folk juhatuse esimehena, Tartu Laululava juhatajana, Muinsuskaitseameti peadirektori asetäitjana ja kohusetäitjana.

Praegu Eesti pärimusmuusika keskuse juhataja.

Mängib, kui mängib, enamasti torupilli; kultuurikolledžis õppimise ajal sõrmitses põhjalikult ka kontrabassi.

Lahutatud, kaks tütart.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee