Uudised

Tsensuur ja vastastikune lugupidamine  

27. juuni 1998, 00:00

MALLE PÄRN

Põhimõtteliselt vaba kultuurühiskond ei vaja tsensuuri. Igaühel on õigus ja vabadus, mingil määral isegi kohustus välja öelda seda, mida ta arvab ühistest, kõiki või suurt osa inimesi puudutavatest asjadest. Kultuurühiskond arvestab mõtteid, mis tulevad kasuks ühiselu organiseerimisele või mis juhivad ühiskonnaliikmete tähelepanu võimalikele eksimustele ühiskonnakorralduses.

Kultuurühiskond algab vastastikusest lugupidamisest. Inimene, kes endast lugu peab, oskab ka teisest lugu pidada. Kes aga teab, et ta ise midagi väärt ei ole, see ei oska ka teise väärtusi näha.

Igaühel, kes ühiste asjade pärast südant valutab, on õigus oma muresid ja soovitusi välja öelda ning avaldada ajakirjanduses, mis teatavasti on kiireim suhtlemisvahend võimalikult paljude suhtlejate vahel. Ajakirjanduse eesmärk peaks olema ühiskonnakorralduse paremaks muutmine, terve rahva ühise teadvuse ja tarkuse vahendamine. Kultuurühiskonnas, muidugi.

Kui siis üks kultuurinimene sellele kultuurajalehele mingi artikli läkitab, siis kultuurtoimetaja seda ei tsenseeri. Ta avaldab kirjapandud teksti muudatusteta, parandusteta, kärbeteta. Sest ta peab kirjutajast lugu. Sest mõlemad on kultuurinimesed, kultuurühiskonna liikmed. Ja mõlemal on üks ja sama eesmärk: ajakirjanduse kaudu ühiskonda paremaks muuta. Mitte lihtsalt niisama midagi ajalehe täiteks kirja panna ja ära trükkida.

Kultuurne inimene ei pea endastmõistetavaks, et tema on targem kui kõik teised - seega: ei püüa vormida kõike omaenda maitset ja mõistust mööda. Teades, et teised on läbi käinud sama haridussüsteemi võimalused, ei hakka ta nende kirjutisi "parandama" ega oma eesmärke teenima panema. Elementaarne lugupidamine iga teksti autori ja tema mõtete ning murede suhtes on iga ajalehetegija esmane eeldus ja kohustus.

Ajaleht, mis on kirjutatud nii-öelda toimetaja käekirjaga, on igav ja piiratud ajaleht, sest ükski toimetaja ei ole nii palju kõrgemal vaimsel tasemel kõigist oma kaastöölistest, et ta neid "tsenseerides" ajalehe paremaks teeks.

Ajaleht on kollektiivne looming. Ta peab olema niisama mitmetahuline, nagu on elu ja nagu peaks olema haridus. On absurdne mõelda, et ajaleht peaks olema oma toimetaja (või toimetajate) nägu! Ajaleht peaks olema näoga, mis vaatab lahkelt vastu oma lugejatele ning pakub neile seda, mida nad vajavad.

Tsensuur on alati, igasugusel ajal ja igasugusel maal mingil määral vajalik, ja isegi paratamatu. Ajakirjanduses peaks aga tehtama vahet tsenseeritud ja tsenseerimata kirjutiste vahel. See peaks olema ka teada antud igale lugejale. Oleks ülimalt lihtne eraldada üksteisest mittekoosseisulised kaastööd "nii, nagu kirjutatud" ja "toimetuse poolt teatavatel põhjustel muudetud".

Teatavasti on palju neid inimesi, kes loevad ajalehti. Paljud lugejatest tahavad ajalehe vahendusel ka ise midagi oma kaasinimestele öelda.

Inimeste haridus- ja kultuuritase on mingil määral erinev. Tuglas parandas Jaan Oksa, aga ma ei tea, et kellelgi oleks olnud vaja parandada Tuglast. Lausa kirjaoskamatut artiklit ei avalda vist küll ükski ajaleht - kui mõni selline sisaldab äärmiselt huvitavaid mõtteid, siis küllap toimetaja peab teda parandama, et rahvas neist mõtetest aru saaks.

Kirjaoskajat inimest aga ei oleks nagu vaja parandada, muuta ega kärpida - kui inimene midagi kirja paneb, siis ta ju hoolikalt kaalub oma sõnu, lauseid, väljendusi, lõike. Kui midagi muudetakse või välja jäetakse sellisest mõtteavaldusest, siis kaotab see oma tegeliku ja täieliku mõtte ning väljenduse.

Lihtsas inimlikus keeles väljendatuna on selline toimetajapoolne sekkumine mõistmatu ja hoolimatu vägivald. Kujutage ette luuletust, mida mõni isekas toimetaja mõistmise või ruumipuudusel kärbib või selles sõnu ümber paigutab!

Olen palju oma elus kokku puutunud toimetajate vägivallaga. Sellepärast olen ka nii vähe oma mõtteid püüdnud avaldada. Ikka teeb keegi midagi ümber, mis ilmselt tema jaoks on väike asi, aga minu jaoks mõõtmatult suur. Inimene, kes sõna hindab ja väärtustab, ei aseta seda kunagi juhuslikku seosesse.

Selgituseks toon näite ajalehest, kus mu suureks rõõmuks üks minu artikkel avaldati:

"Kirikuinimesed teavad, et küllap kolmandik meist ei kõlba Jumala ees." (Sõnumileht 26. aprill 98).

Käsikirjas seisis see lause aga nõnda: "Kirikuinimesed teavad, et küllap kolmandik meist igaühest "ei kõlba" Jumala ees."

Ma ei suuda kuidagi mõista põhjust, miks toimetaja selle lause ümber tegi - muutes mõtte täiesti vastupidiseks! Sellele lausele ei saa ma oma nime alla kirjutada. Sest mina ei mõtle nii.

Olen kaugel sellest, et liigitada inimesi kõlbavateks ja kõlbmatuteks. Me ei tea maailma tegelikku mõtet, me ei oska anda endale ega oma kaasinimestele lõplikku hinnangut.

Me kõneleme mõtte- ja sõnavabadusest. Ametlikke, riiklikke tsensoreid meil ilmselt enam ei ole. Aga iga toimetaja, kes laekunud artiklit oma suva järgi kasutab või selle teksti muudab, on tegelikult tsensor. Ärgem siis kõnelgem vabadusest! See vabadus on vaid nendel, kellel on meelevald valida, vormida ja kärpida!

Ma ei usu, et ajalehetegijad ainult mind "kirjaoskamatuks" peavad. Et see "ümbersulatamine" on ainult minu probleem. Mingil määral on see toimetajapoolne sekkumine ajalehe kaastöödesse kindlasti nõukogude aja jäänuk, osaliselt aga ehk ka uue aja paratamatu sündroom. Me oleksime nagu üks rahvas, jagaksime nagu samu rõõme ja muresid, aga me ei pea üksteisest lugu.

Ja kuni me seda ära ei õpi, ei ole me tegelikult üks rahvas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee