Elu

Sulev Luige mõrvamüsteerium (19)

Jaanus Kulli, 29. juuni 2007, 00:00
«VALGE TEE KUTSE»: Raimond Valgrena 1985. aastal Noorsooteatris Kaarel Kilveti lavastuses. Selle osaga pälvis Luik üldrahvaliku tunnustuse.  Henno Saarne/Teatri- ja Muusikamuuseum
Täpselt kümme aastat tagasi tapetud näitleja Sulev Luige surma taga on tänini palju küsimärke. Vähemalt nii arvavad mitmed näitleja endised kolleegid.

Mis vägi Luike pärast menukat suveetendust "Musketärid" Linnateatri lavaaugus, kus ta kardinal Richelieud kehastas, kodunt uuesti Kadrioru öösse kiskus, on endiselt selgusetu.

Samal teemal

Kas looduslähedane Luik läks lihtsalt pärast vihmasagarat suveööd nautima, nagu usub kolleeg Kaie Mihkelson? Või astus ta pärast lemmikpoeedi Juhan Liivi luuletuste lugemist õue pead tuulutama ja mõtteid koguma? Sest peagi pidi ta koos režissöör Jüri Sillartiga hakkama Liivist filmi väntama.

Kas Luige protsess oli tõesti farss?

Sulev Luige surnukeha leiti 29. juunil 1997. aastal Kadriorus Mäekalda tänaval ühe maja lähedalt pargist, kust Luige koduni jäi 50 meetrit. Surnul olid torkehaavad rinnus ja kaelas. Kohtuarstid leidsid tapetud Luige verest 1,3 promilli alkoholi, mis tähendab peaaegu keskmist joovet. Kolleegide kinnitusel ei olnud aga Luik viimased poolteist aastat napsu võtnud.

Süüdistatuna Sulev Luige tapmises astusid 1998. aasta aprillis kohtupinki Vladimir Dervojed, kellele määrati kinnises vanglas 12 aastat, Erik Korol (10 aastat), Anna Puzakevitš (8 aastat) ja Oleg Omeltšenko (1 aasta).

Luige endised kolleegid Kaie Mihkelson, Aleksander Eelmaa ja Enn Nõmmik kinnitavad kui ühes suust, et viimaks kinniste uste taga peetud kohtuprotsess näitleja tapjate üle oli pigem farss.

"Politsei kinnitas algul, et viina mõttes oli Sulev puhtamast puhtam, täiesti kaine. Seda öeldi kolmele inimesele: minule, teatri direktorile Allikmaale ja Sulevi abikaasale. Siis aga ilmusid kuskilt promillid. Ma arvan, et need kirjutati talle lihtsalt juurde. See oli nagu Sulevi teistkordne tapmine. Eriti valus, kui politsei hakkas rääkima, nagu oleks ta koos oma tapjatega napsi võtnud," räägib Kaie Mihkelson.

"Promillid olid välja toodud nii veres kui uriinis. Kusjuures ma käisin ise veel laboris ja sealt öeldi, et mingeid analüüse pole tellitudki," lisab Enn Nõmmik. "Kui kohtus öeldi, et ta jõi sel ööl koos pättidega päris suure koguse alkoholi, aga seda kohe ei tuvastatud, siis see on ju absurd," leiab Aleksander Eelmaa.

Samas kinnitab Mihkelson, et ka uurijad ise olid juhtunust parajas šokis ja tegid hoolega oma tööd. Kuid siis ilmus nn 4. juuli memorandum kultuuritegelaste allkirjadega, mis pani politsei avalikkuse surve alla.

"Uurijad ise tunnistasid hiljem, et selle asja uurimine on nagu ora tagumikus, kus nõutakse, et lugu peab olema 100% lahendatud. Nii ta siis kahjuks lahendatigi, et saadi linnuke kirja," leiab Mihkelson.

"Kahjuks ei tea me siiamaani, mis täpselt juhtus ja kus juhtus. Need asjad on ju lahendamata. Inimesed pandi kinni. Aga olid nad õiged või valed, me ei tea. Olime kohtus, nende jutust ei saanud ööd ega mütsi aru, nad ise ei saanud aru, miks nad kohtus on, nad ei osanud näidata kohta, kus see juhtus," kirjeldab Kaie Mihkelson aastatetaguseid tundeid. "Nii see asi läks ja me olime võimetud. Kõik see oli farss, see noa leidmine, millel polnud isegi mingit verd. Ühesõnaga, suur müsteerium siiamaani."

Kohtu lahend ei pruugi paljudele meeldida

Tollal keskuurimisbüroo asedirektori toolil istunud Kersti Jundas, kes oli uurimisega väga lähedalt seotud, lükkab need oletused kategooriliselt ümber. "Et keskuurimisbüroo uurimisosakond oli minu alluvuses, tuli ka see juhtum otsekohe minu kätte. Pealegi ma ei usu, et ükski politseinik sai öelda, et neid promille pole olnud. Seda ütleb ikkagi kohtuarst. Paraku kriminaalasjade uurimine on kord selline, et selle tulemus ei pruugi paljudele meeldida. Kuid me ei uurigi selle nimel, vaid selleks, et välja selgitada maksimaalne tõde ja et süüdlased saaks karistatud. Samas, ega ka meie pretendeerinud absoluutsele tõele, sest seda pole võimalik kunagi välja tuua."

Kas siis tõesti ei saagi kunagi teada lõplikku tõde? Kas seda on üldse olemas ja mida see Luige lähedastele ja teatrikolleegidele annaks? Tegelikult ei taha ei Kaie, Aleksander ega Enn nende jaoks nii inetuks keeranud kohtulugu enam üldse meenutada. Küll aga Sulevit sellisena, nagu nad teda kolleegina teatris ja ehk isegi rohkem väljaspool teatrimaja mäletavad.

"Tema olekus oli midagi, mis hinge läks."

16. aprillil 1954 Pärnumaal sündinud Sulev Luik lõpetas 1976. aastal Panso kooli legendaarse VII lennu ning juba samal aastal astus nagu ilmutus Estragonina publiku ette Lembit Petersoni kuulsas lavastuses "Godot’d oodates". Paljude jaoks ta ilmutuseks jäigi. Ka oma teise tipprolliga – Raimond Valgrena.

Kaie Mihkelson nägi Sulev Luike esimest korda 1972. aastal lavakunstikateedris. "Mina olin siis juba teisel kursusel. Terve ruum oli inimesi tihedalt täis ja ikka vaatad, kes neist võiks nüüd näitlejaks saada. Millegipärast jäi mul pilk pidama ühele ukse kõrval seisvale poisile. Selg natuke kühmus, toetas ta vastu seina. Tundus, et seljas oli tal koolilõpuülikond ning tema ilmes ja olekus oli midagi sellist, mis jubedalt hinge läks.

Siis ma talle ütlesingi, et mine kindlasti ka järgmise vooru katsetele, mille peale ta vaid ühmas, et ei ta tea. Kuna pidin ära Pärnusse sõitma, mõtlesin, et mine lolli tea, äkki ei lähegi enam järgmisse vooru. Lausa nutt tuli peale. Ma ei tea, mida Sulev minust mõtles, aga minule oli ta küll üks lähedasemaid sõpru," tunnistab Kaie.

Sulev armastas kirsse ja ujuda

Aleksander ehk Sass (aga nii kutsuvad teda kõik) lävis enda sõnul Suleviga eriti tihedalt nende teatritee alguses. "Siis sai palju koos seigeldud ja rännatud," ütleb Sass. "Samas oli Sulev ka ääretult üksik inimene. Et ta oleks olnud mulle väga lähedane, seda ei julgeks ma öelda. Ta lasi küll lähedale, aga jäi ikkagi saladuslikuks."

Enn Nõmmik hakkas Suleviga lähemalt läbi käima mõni aasta enne tema surma. "See sai alguse vist sellest, et Sulev kutsus mind Paukjärve rabasse. Nii me liikusime rohkem koos väljaspool teatrit. Sulev käis sellistel matkadel alati ujumas. Ta ujus kas või Tartu kesklinnas silla all koos partidega."

Siinkohal torkab Sass vahele: "Ja kirsse sõi ta kogu aeg. Need olid ta suured lemmikud. Kui me käisime Lõuna-Eestis ja kuskil oli mahajäetud talukoht, ronis ta alati kirsipuu otsa marju noppima."

Jutt lähebki rändude peale ja Kaie meenutab: "Sulev ise rääkis, et isa oli talle öelnud, et kõiki töid jõuab teha, aga kui kevad tuleb, viska kõik tegemised nurka ja mine loodusesse. Ja Sulevil oli see sees. Nii tulevadki ennekõike meelde need minekud."

Enn Nõmmik ütleb, et neid, keda Sulev hindas ja kellest ta hoolis, viis ta Paukjärvele, et näidata, mis ime ja mis varandus see on. "Tõenäoliselt ta sel saatuslikul ööl läkski välja just sellepärast, et ilm oli pärast vihma ilus, ja mitte mingil muul põhjusel," usub Kaie.

Kokkulepitud jalgrattasõit jäi sõitmata

"Ma ei mäleta, kas see oli nüüd päris viimane kohtumine. Läksime Evaldiga (Evald Hermakülaga – J.K.) Sulevi juurde koju ühte filmi vaatama," räägib kadunud Hermaküla abikaasa Kaie Mihkelson. "Sulev küpsetas veel pannkooke, ta oskas teha hästi õhukesi kooke. Nii me seal siis sõime pannkooke ja vaatasime filmi. Ja pärast leppisime veel kokku, et reedel läheme jalgrattaga sõitma. Mäletan, et magasin sisse ja helistasin Sulevile. Aga ta ei vastanud. Alles päev või paar hiljem sain teada, et ta ei saanudki enam vastata."

Nii Aleksander Eelmaa kui ka Enn Nõmmiku viimane kohtumine Suleviga jäi enam kui proosaliseks. "Meie jätsime pärast etendust teatri ees lihtsalt hüvasti, et homseni, ja nii oligi," mäletab Sass. Enn kohtus Suleviga viimast korda Draamateatri taga parklas. "Olin just eelmine öö ööbinud Paukjärvel ja rääkisin, kuidas seal kõik oli."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee