Albaanias võinuks minna ka teisiti
Ausalt öeldes olen end juba kaua aega ebamugavalt tundnud, kui näen teleekraanil Albaanias toimuvat. Tuttavad kohad, tuttavad isikud, tuttavad ametiruumid - olin mullu mais üks kaheksast OSCE vaatlejast sealsetel valimistel, ent... minu missioon jäi lõpetamata. Minust mitte sõltunud asjaoludel. Mõistagi mõtlen sellele, et vastasel juhul oleks sündmuste käik võinud olla teine...
Kirjeldasin Albaania 1996. a. 26. mai valimistega seotud probleeme 1. juuni Sõnumilehes. Asja tuum oli selles, et 1992. aastast võimul olnud Demokraatlik Partei, keda oktoobris 1994 oli tabanud tagasilöök referendumil, pingutas sedapuhku uue võidu vormistamisega selgelt üle. Polnud raske tabada, et opositsiooni võimalused kihutustööks olid piiratud. Konfliktis maksis lõunamaalik tugevama õigus ja valitsuse enda propaganda oli üles ehitatud must-valgel printsiibil: meie oleme head ja need ainuõiged, sest meil on head suhted Läänega, kõik teised on endised ja halvad.
OSCE esindajatel oli võimalus kohtuda kõigi parteide esindajatega ning polnud raske mõista, et paljud lootsid välisvaatlejate kohalviibimisele kui tagatisele, et valimised on ausad.
Avalikkuse töötlemine võimu huvides sünnitas tugevat vastasseisu. Nii juhtus, et otsustavalt hetkel, kui juhtiv opositsioonierakond - Sotsialistlik Partei otsustas oma esindajad valimiskomisjonidest ära kutsuda, liitusid nendega ka tsentristlikud jõud. Sisuliselt osutus parlamendi uus koosseis juba enne teise hääletusvooru toimumist (võiduks oli vaja 50% häältest) üheparteiliseks! Liig mis liig, ning juba päev pärast valimisi olid Tirana (hiljem, ka mõne teise linna) tänavad opositsiooni täis.
Kuna meie lennuk läks alles teisipäeval, olime Raoul Üksväravaga tunnistajaiks opositsiooni halastamatule peksmisele Tirana peaväljakul. Üksikud neist murdsid jõuga sisse hotelli ja meil tuli kuulata veriste inimeste selgitusi, sest ... abi otsiti välismaalastelt!
Pärast eelmisi parlamendivalimisi jäi tuli tuha alla hõõguma
Valimispäevale järgnenud mitmenädalane möll Albaanias lõppes sellega, et valitsus lubas kaaluda täiendavate valimiste korraldamist mitmes ringkonnas. (Täpsemalt oli tegu rahvusvahelise survega sealsetele võimukandjatele - ent alles pärast seda, kui ka teine hääletusvoor oli toimunud.) Valitsus lubas... ja "unustas"! Seega võis olla kindel, et laialdane rahulolematus pidi varem või hiljem uuesti lahvatama. Oktoobris 1994 alanud võimuvõitluse uus faas jäi ju mullu mais-juunis demokraatliku lahenduseta ja protestijad sunniti põranda alla. Ent tegu on lõunamaalastega ja ebaõiglust raskelt üle elavate inimestega (ühiskond on seal staadiumis, kus feodalismi sugemed veel kadunud pole).
K.a. jaanuaris puhkes Albaanias rahutustelaine ühenduses ametnikkonna kuritarvitustega (aga ükski neist ametnikest ei saanud oma toolil istuda valitseva partei toetuseta). Hakkasin kohe Tallinnas olevaid diplomaate veenma, et tegu on poliitilise võitluse jätkuga. Mind ei usutud, sest Läänes on ajakirjanduse kaasabil kujundatud küllaltki kindel õigete ja ebaõigete rez^iimide mall - universaalne mudel nii Ladina-Ameerika, Aasia kui ka Ida-Euroopa tarvis. Järelikult oli Albaanias tegu vaid majandusliku korruptsiooniga. Sestap pole ka juhus, et rahvusvahelised organisatsioonid reageerisid alles pärast seda, kui opositsioon oli "taganud" Sali Berisha rahuliku tagasivalimise presidendiks (mis viga oli seda saavutada, kui parlemandiliikmeist valijamehed olid vaid oma poisid), et siis vastata mõjukate vastuaktsioonidega Albaania lõunaosas. Nüüd oli vesi ahjus ka OSCE-l, Euroopa Nõukogul ja teistel, kes olid lootnud, et järjekordsete valimistega on rahu taas majas.
Seesama mudel avaldas mõju ka OSCE missiooni raportile. Mõne riigi esindajad lihtsalt ei tahtnud suuremaid seaduserikkumisi, mis ohustasid stereotüüpset pilti, sinna sisse panna. Mul tuli omad tõsised märkused (näit. 500 inimest ootamas, sest pole hääletusbülletääne) esitada kahel korral, et neist miskigi kajastuks lõppdokumendis.
Ehkki Albaanias möllavad kired 1994. a. peale, ei ole seal - erinevalt Eestist ja Lätist , OSCE alalist missiooni. Ja kuigi me olime valimispäeval 24 tundi jalul, suutsime ülevaate saada vaid 60 jaoskonnas toimuvast. Sestap olime sõnastuses ettevaatlikud. Kõikide puuduste kohta oli märgitud "mõnel juhul", mis oli ka õige, sest hääletamispaiku oli Albaanias üle 800.
Enne Tiranast lahkumist tehtud ühisavalduses märkisime umbusalduse teket valimisprotsessis osalenute vahel ning kutsusime neid üles tagama teise hääletusvooru normaalset kulgu...
Endast lugupidav Euroopa oli kõvasti häiritud ning 10. juunil sain ootamatult faksi Genfist. Mulle teatati, et Albaania president Sali Berisha oli teinud ettepaneku kutsuda mind Albaania valimiste avalikule arutelule Crans-Montana foorumil, kuhu koguneb alati maailma poliitikute eliit.
Kutse tähendas seda, et Eesti riigil poleks tulnud maksta minu eest 4000 veitsi franki, mida teised siit käinud on selle foorumi osalusmaksuna tasunud. Ometi keeldus Riigikogu juhatuse enamus mulle päev enne väljalendu komandeeringut võimaldamast. Hiljem selgus, et foorumil sai teoks vaid Albaania valimiste "kerge" arutelu (sealt laekunud paberite põhjal olnuksin ainuke parlamendiliige, teised Berishat oponeerima kutsutud olid kõikvõimalikud ametnikud ja eksperdid), sest Euroopa... igal juhul rahunes maha.
Paar päeva tagasi olid OSCE juhid Tiranas ja ikkagi käis jutt just uutest valimistest - teema, mis teatud tegelastel õnnestus kolmveerand aastat tagasi kalevi alla panna, seda endi väljamõeldud mudeli puhtuse nimel.
Autor on Riigikogu väliskomisjoni liige
Reuteri foto
Albaania president Sali Berisha üritab nüüd ennetähtaegsete parlamendivalimiste lubamisega saada mässulisi relvi maha panema.
