Elu

Pilliga vihma kätte jäänud Igor Garšnek: "Süntesaator pole mõeldud amfiibinimesele." 

Jaanus Kulli, 14. juuni 2007, 00:00
LAPSEST SAATI KLAVERDAJA:Igor Garšnek hakkas klaveriga manipuleerima niipea, kui käed klahvideni küündisid.  Kalev Lilleorg
Helilooja ja klahvimees Igor Garšnek kirjutab tellimusel süvamuusikat ning laseb Led R-i kontsertidel näppudel mööda klaviatuuri joosta, õõtsudes kaasa Led Zeppelini muusika variatsioonides.

Kuigi kurjad keeled räägivad, et vaid Led R hoiab muusikut viinakuradile lõplikult näppu andmast, väidab mees ise, et on oma 30aastase bändides mängimise perioodi jooksul vaid korra uduste silmadega lavale roninud.

Muusika ja artiklite kirjutamine on välistatud, kui grammid sees, ütleb Igor, 1982 Tallinna Riikliku Konservatooriumi ja 1984 Leningradi konservatooriumi assistentuuri heliloojana lõpetanud mees, kes muude tegemiste kõrval on Sirbi muusikatoimetaja.

Kui noorelt sa esimest korda pilli kätte võtsid?

Minu mälu järgi hakkasin ma esimest korda klahve alla vajutama siis, kui mu nina üle klaveri klahvistiku ääre küündis. See võis olla nii nelja-aastaselt. Esimene klaveriõpetaja oli mul Linda Tamberg, kes hakkas mind 5–6aastaselt õpetama.

Kui läks juba tõsisemaks õppimiseks, kuivõrd oli see siis sinu enda soov, kuivõrd oli seal suunavat kätt?

Kahe otsaga asi. Huvi mul muusika vastu oli. Kuid Tallinna muusikakeskkoolis, kus ma I–IV klassini õppisin, hakkas muusikahuvi väga kiiresti tuhmuma. Sel lihtsalt põhjusel, et kuigi mul oli tore klaveriõpeaja, ei osanud ta minus klaverimängu vastu olulist huvi tekitada. Tagantjärele mõeldes oli süüdi hästi igav ja ninnu-nännu repertuaar. Lapsed on tegelikult hästi tundlik kontingent ja keskpärast muusikat ei taha nad mitte mingil juhul mängida.

Vanemad said aru, et õpingute jätkamine muusikakeskkoolis ei ole kõige parem mõte, ning ma läksin Tallinna 2. keskkooli. Samas tegi mu isa ainuõige otsuse ja palkas mulle eraõpetaja Karl Sillakivi, kes faktiliselt pani mind klaverit mängima ning süstis uuesti muusikahuvi. Kui astusin konservatooriumi, andis üldklaverit toosama õpetaja, kuigi konservatooriumi lõpetasin heliloomingu alal Eino Tambergi õpilasena.

Missuguseid teisi pille sa peale klahvpillide mängida oskad?

Oma bändimehe-lavadebüüdi tegin ma sootuks basskitarrimängijana ansamblis Synopsis. Puhkpillidest olen ma mänginud baritoni, mingil määral valdan ka plokkflööti ja kitarri duure oskan võtta. Kuigi kitarrimehena ma lavale minna ei julgeks.

Mitu klaverit, süntesaatorit või muud pilli on sul elus olnud?

Klavereid on lihtsam kokku arvutada. Neid on olnud kolm. Süntesaatorite nimekiri tuleb tunduvalt pikem. Kunagi oli mul 1977. aastal põlve otsas tehtud süntesaator, mis mahtus lasteklaveri Pille korpusesse. Sellega sai ükskord isegi laval esinetud. Siis oli mul veel üks pill, mis oli juba tunduvalt komplitseeritum relv. Väliselt meenutas natuke Minimoogi. Siis on mul olnud Crumar-strings. Vahetult pärast konservatooriumi lõpetamist ostsin ma Sven Grünbergilt ühe süntesaatori, mille talle oli ehitanud Härmo Härm.

Tollal mängisin ma juba Rujas. Edasi spetsialiseerusin sellise valiku peale nagu Korg Polysix, siis edasi tuli Korg N 264. Ning nüüd on mul Korg Trinity ja Korg Triton Extreme, mis on üldse Korgi üks viimaseid mudeleid aastast 2004. Nii et Korgi süntesaatoritega on mul hea klapp. Kuigi vahepeal oli mu käsutuses ka üks Roland D50.

Kõige ekstreemsem olukord, kuhu sa koos mõne oma pilliga oled sattunud?

See oli ühel kontserdil. Tuul puhus paduvihma varikatuse alla. Õnneks oli mul käterätt kaasas. Tõmbasin perioodiliselt tugevusklahve alla ja kuivatasin nii pilli kui klahve. Olin infarkti ääre peal, sest nii võib pillist ilma jääda. Ta võib lihtsalt läbi põleda. See pole ikkagi amfiibinimesele mõeldud instrument. Õnneks pärast seda kontserti kohe mänge ei olnud ning lasin tal nädalapäevad kuivada. Süda puperdas sees, kas tast üldse elulooma on. Aga oli. Ikkagi Jaapani tehnika! Pidas vastu!

Sinu kõige kallim pill rahalises mõttes?

Viimase süntesaatori sain kolmekümne tuhandega. Ega siis süntekad pole kallimad kui elektrikitarrid. Pigem on nii, et kui on väga hea kitarri aastakäik, maksavad need tibake rohkem.

See pill võib teha ükskõik millist häält alates mere kohinast ja lõpetades koera ulgumisega?

Seda küll. Võib ka päris koera ulgumist teha. Ta polegi niipalju süntesaator kui workstation, mis tähendab, et talle on sämpler sisse ehitatud.

Mitmes bändis oled mänginud?

Esimene oli Synopsis, siis ansambel Data, siis Ruja. Vahepeal oli ka selline ansambel nagu Gild. Esinesime sellega isegi live´is teles. Ning veel üks bänd – Aatrium, mida tegime koos Andres Uiboga. Aga ma olen mänginud ka Rein Rannapi Hõimu kõige esimeses koosseisus.

Ja nüüd siis mängid ansamblis Led R?

Aastast 2003. Aga ka ansambel Data pole ametlikult laiali läinud. Võimalik, et tuleme mingil ajal veel avalikkuse ette. Kas siis plaadi või isegi kontserdiga, on veel vara öelda.

Miks sa Led R-is mängid?

Siin on kaks põhjust. Mulle väga meeldib Led Zeppelini muusika ja teiseks – mulle väga meeldivad ansamblikaaslased. Mitte ainult muusikutena, vaid ka inimestena. Kolmandat põhjust polegi. Pluss ka see, et olen juba 30 aastat bändides mänginud. Mulle on see bändides mängimine selle aja jooksul saanud väga omaseks. Mulle kui interpreedile sobib see keskkond.

Pead sa ennast rohkem muusikuks või heliloojaks?

Kõik sõltub olukorrast. Küsimus on selles, et olukord nõuab tihedamat tegutsemist klahvpillimängijana kui heliloojana. Ja kas ongi siin oluline väga vahet teha, sest isegi siis, kui ma muusikat komponeerin, teen seda reeglina klahvpillide taga.

Kui tihti sa klaveri taha heliloojana istud?

Sõltub tellimustest. Kui tellitakse lugu, tuleb istuda klahvide ja arvuti taga seda tihedamini, mida lähemale jõuab tellimustöö üleandmise tähtaeg.

Tähtaegadest üle ei lähe?

Asjaolu, et ma ei lähe tähtaegadest üle, ei sõltu mitte minu korralikkusest – see on paratamatus, ja minu meelest mõnikord isegi kurb paratamatus, sest eeltöö tähtaeg on väga üheses korrelatsioonis teose esiettekandega. Kui interpreet ei jõua lugu ära õppida, siis esiettekannet ei toimu, ja see on üks väga paha lugu.

Heliteosed, millest räägid, kuluvad süvamuusika žanrisse?

Vanasti liigitati muusikat nii, et tõsine muusika ja kerge muusika. Kerge muusika on see, kus on kerged elukombed, ja tõsine muusika on see, kus kombeid üldse pole.

Küsimus on hoopis selles, et muusika on keel ja muusikalisi keeli on palju. Džässi keel või roki keel või siis modernismi keel, minimalism. Need kõik on keeled ja ega siis kerget muusikat pole kergem teha kui tõsist. Kõik sõltub sellest, mis eesmärgi on helilooja endale püstitanud.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee