Muusika

Plaadi(k)arvustus  

9. juuni 2007, 00:00

HYLENE, «TÄNA RIKUN MA REEGLEID», TOPTEN

Võluva noore lauljanna debüütplaat. Ülimalt seksikas ja pilkupüüdev ümbris jääb silma. Ei jäänud seda nähes külmaks «ärapanijadki», Juur ja Oja. Õnneks on noorikul peale kena välimuse muudki pakkuda. Häälele pole midagi ette heita, ulatust on, esitused on püüdlikud ja sujuvad. Oluliseks miinuseks on taust liigse tümaka ja ülevõimendamisega. Klubidesse ja noortepidudele selline sound sobib, mujal häirib. Paremini jäävad meelde särtsakas nimilugu «Vaba kui lind» ja haprakoeline, õrn paitus «Unenäos või ilmsi». Enamik laule on spetsiaalselt Hylenele kirjutatud, sõnad ka Kaari Sillamaalt ja Kersti Kuuselt. Leiab veel kolm kaverit, paremini on välja tulnud ainus ingliskeelne, Kim Wilde’i «You Came». Maarja «Keelatud maa» seevastu on ehe näide sellest, kuidas diskopump kõik ilusa jamaks keerab. 3+1. Lisapunkt tuleb «reegleid rikkuva» sensuaalse esi- ja tagakaane eest. Ülo Külm

«Muusika filmile «Jan Uuspõld läheb Tartusse»», Mortimer Snerd

Pungil täis head poppi, väike kõrvalepõige teknosse, Eesti klassikasse kuuluvad lood. Ometi ei lase Sten Šeripovi ja Vaiko Epliku kirjutatud muusika lahti sellest, mis on Eesti filmimuusikale nii omane ja armastatud. Jan Uuspõld kohtub oma rännakul mitmesuguste karakteritega ning kuigi Eesti on väike, on seltskond kirju ja oma viguritega. Meil on suve nautivaid hipisid, eeskujulikke ja karme bussijuhte, autoarmastajaid, küladraama keskel elavaid kodanikke, Reet Linna ja Erich Krieger. Meil on pahesid ja on voorusi, on armastust ja head muusikat. Soundtrackil kõlavad vanad hitid (Fix – «Tsirkus»), uued lood uuemas kuues (Ines – «Väike saatan») ja kaunis «Soo folk», mis oleks kui filmist «Nipernaadi» tuntuks saanud loo «Rändaja õhtulaul» väiksem vend. Täiesti arvestatav kuulamine. Penny Lane, www.penny-l.blogspot.com/

Paul McCartney, «Memory Almost Full», Hear Music

Mees, kes paar aastat tagasi esimese inimesena planeedil Maa laulis live’is kosmoseinimestele. Sir on tõenäoliselt veel päris mitme kandi pealt milleski number üks või siis kõige parem. Ta on näinud popmuusika lapsepõlve ja andnud omalt poolt selle küpsemisse hindamatu panuse. 65aastane Macca hoiab praegugi kätt kindlalt muusika pulsil. «Memory Almost Full» on mitmetahuline plaat, põhirõhk on arranžeeringutel, sügavus tuleb erisuguste pillide omavahelisest suhestumisest. On raadiosingliteks sobivaid lugusid, veidi rokkooperlikke palasid ning ühest meeleolust ja karakterist teise kõikuvaid laule. Avalugu «Dance Tonight» algab näiteks mandoliiniga, mida Paul õppis lähemalt tundma just seda laulu salvestades ning väljendas imestust, et see nii värskelt ja uuenduslikult kõlab. Singlina reliisitakse pala autori juubeli puhul 18. juunil. Kohati tundub, et vanameister tahaks olla noor ja rokkida, kuid soliidne vanus ja imago seda nagu hästi ei lubaks. Seetõttu jätab plaat segased tunded. Oleks nagu väga hea ja siis on nagu veider ja igav. Penny Lane, www.penny-l.blogspot.com/

Macy Gray, «Big», will.i.am Music/Geffen

Karm on elu USAs, kui kuulata Macy Gray (pärast pikemat vaheaega ilmunud) neljandat heliplaati «Big». Ülistatakse neegrigetot, lüüakse armuke maha – enne, kui too Macy julmalt tapaks ja elukindlustusraha tasku pistaks, jne. Loomulikult kutsutakse tüdrukuid üles oma noormehi mitte sussutama, vaid vastu seina suruma – teed nii, nagu mina tahan, muidu! Macyl on rämedavõitu – pole vist kõige õigem sõna daami puhul –, no kähedavõitu hääl, nagu vanemat sorti napsu- ja suitsumehel. Ausalt öeldes sellega plaadi hüvad jooned lõpevadki. Mis siis, et produtsentideks on (siinkohal hästi suured tähed) Justin Timberlake, miljonite lemmik, ja uus tõusev härra Will.i.am. Tegemist on keskteeloominguga, mida kuulates pean nõustuma kriitikutega, kes väidavad, et lauljatar vajaks hoopis teistmoodi, hoopis murdjalikumat maneeri. Kurb, aga kardan, et teist-kolmandat korda ma seda heliplaati oma CD-riiuli tolmusest sügavusest välja ei tõmba. Saati siis kuulan autos, mis tegelikult on kõige mõnusam koht muusika nautimiseks. Muidugi on tõsi, et 12 loo (+boonusträkk) hulgas on mõni päris huvitav, ent vahest vaid ainult kolmandik plaadi mahust. Tõnis Erilaid

Ne.yo, «Because of You», Island Def Jam

Me kuulame siin härra Shaffer Chimere Smithi – laiemalt tuntud kui R&B ning popimees Ne.yo – teist albumit. Esimene ilmus 2006 ja vähemalt Kesk-Euroopas, mille muusikatabeleid juhtusin sel ajal uurima, äratas furoori. Sama lugu oli ka USAs, mille tabeleid küll ei vaadanud, aga ajalehtede muu­sikaartikleid lugesin. Peale muu kiidetakse Smithi laulukirjutajana Celine Dioni, Whitney Houstoni, isegi eesti rahva suurima lemmiku Britney Spearsi tarvis. Värskeim uudis räägib, et härra võib saada ka Michael Jacksoni tulevase albumi (kui see ikka ilmub) produtsendiks. Haibitud vend, mõtlete? Eks mingit pidi on see mõte tõele lähedal, ent igal juhul rohkem kui nahavärvikaaslane Macy Gray võiks ta meile huvi pakkuda küll. Kohati on laulud kindlasti sellised, mida hakkad kaasa ümisema, see ei ole tänapäeva popmuusikas kuigi sagedane võimalus. Ta hiilgab minimalistliku muusikataustaga – nimiloos kitarr, bass ja klaver mõne plaksuga. Kõik. Teemaks nagu ikka igivanad asjad – peamiselt neiu ja noormehe pingeline vahekord.

Loodame, et kõik lõpeb hästi. Personaalselt eelistaksin – mitte rohkem pille, jumala eest –, aga pisut ägedamat rütmi. Tõnis Erilaid

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee