Tormihoiatus Koreas
Miljonite poolnälgivate inimeste ning sadade tuhandete poliitvangidega Põhja-Korea on ilmselt üks maailma kõige õudsemaid rez^iime. Tundub, nagu oleksid kõik uudised, mis ennustavad riigi peatset kokkuvarisemist, näiteks kõrge valitsusametniku Hwang Jang Yopi hiljutine põgenemine, teretulnud. Tegelikkuses on kõigil regiooni jõududel põhjust Phongjangi rez^iimi võimaliku kokkuvarisemise ees muret tunda.
Suur osa Põhja-Korea rez^iimi kokkuvarisemisega seotud muredest lähtub praktilistest probleemidest, mida see võib kaasa tuua. Parim variant, mis on üsna ebatõenäoline, oleks see, kui Phongjangi võimud ise alustaksid reforme ning avaksid riigi välismaailmale, suutes kogu protsessi stabiilsena hoida.
Nälg, pidevad sõjaväemanöövrid ja põgenemised ennustavad aga teistsuguseid stsenaariume. Võimalikeks variantideks on sõjaline riigipööre, rahvaülestõus või tohutu põgenikevool, välistatud pole ka viimane meeleheitlik sõjaline löök Lõuna-Korea vastu. Ükskõik aga, kas muudatused on rahulikud või toimuvad need vägivalla teel, jääb igal juhul probleem: kuidas integreerida 22 miljonit vaesunud, kaua isolatsioonis elanud ning seetõttu arenenud maailmast mitte midagi teadvat põhjakorealast 46 miljoni võrreldamatult rikkama lõunakorealasega? Selle keerdsõlmega võrreldes näib Saksamaa taasühendamine imelihtsana.
Kaugemas perspektiivis teeb Korea võimalik taasühinemine naabreid üsna murelikuks. Tokyo teab suurepäraselt, et korea natsionalismi keskseks teguriks on viha endise koloniaalvõimu Jaapani vastu. Hiinlased kardavad suure demokraatliku riigi tekkimist oma naabruses. Ameeriklased teavad, et kui kahe Korea vahel sõjaks läheb, on tulejoonel 37 000 nende sõdurit. Samuti teab USA, et Korea taasühinemisel lahkuvad Ameerika üksused ilmselt poolsaarelt ning Koreast saab Jaapani ja Hiina vahelises võimuvõitluses trumpkaart.
Kahtlemata oleks taasühinenud Korea vähem ohtlik kui praegune jagatud ja militariseeritud poolsaar. Küsimus on selles, kuidas rahulikku ühinemist võimalikult leebelt saavutada. Üks võimalus on Phongjangi abistamine.
Sellise lähenemise kriitikud väidavad küll, et pole mõtet saata Põhja-Korea näljahädalistele toitu, kui Phongjangi rez^iim jätkab samal ajal armee relvastamist. Kuid välisabi lööks jalad alt ühel Phongjangi ideoloogia põhiväitel - et välismaailm on Põhja-Korea suhtes ühemõtteliselt vaenulik. Piiratud koostöö võiks vähemalt osa Phongjangi võimudest veenda, et praegusest süsteemist loobumine ei tähendaks lõplikku hävingut, vaid oleks Põhja-Korea suurim lootus.
