Elu

Purskkaev – värskendav vann ja rahaallikas (4)

Tekst: Rainer Kerge, 2. juuni 2007, 00:00
VAHUPIDU: Karlova gümnaasiumi üheksandikud saavad neljapäeval titepäeva tähistades Tartu raeplatsi purskkaevus märjaks mis märjaks. «Poisid, ujuma!» hõikavad klassiõed purskkaevust. Poisid tulevad mõõdetud sammul. Aga siis otse ujuma. Linnavalitsuse akendele ilmub päid. Kilkeid on kuulda poole Rüütli tänava peale. Vahtu teeb Ajax. Vahust tehakse habemeid. Kraadiklaas näitab 30. Või midagi sinnakanti.  Fotod: Aldo Luud, Arno Saar, www.ilm.ee
Milleks kõigeks saab purskkaevu pruukida? Kuhu kaovad purskkaevu visatud mündid?

Eedeni keskus annetab laste heaks aastas kolm pange münte

"Aasta jooksul koguneb meil umbes kolm kümneliitrist pangetäit, mis on ligikaudu 35 000 münti, umbes 7000 krooni," kiidab Tarmo Punger, Tartu Tarbijate Kooperatiivi juhatuse esimees Eedeni kaubandus- ja vaba aja keskuse purskkaevu viljakust.

Eedeni purskkaevu visatud õnnesendid rändavad kord aastas SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi kontole.

"Lisaks Eesti vabariigis käibel olevale rahale on basseinist välja korjatud kõikide põhjamaade münte ja isegi paberraha, samuti endiste vennasvabariikide rahatähti. Need oleme alles hoidnud ja mõte on teha basseini kõrvale näitus erinevatest rahadest," lubab Punger õnnesentidele pikka iga.

"Ei tohi sõita autoga ümber purskkaevu ja anda signaali" ehk Kuidas pulmarongid Tartus Raekoja platsil ära keelati

Hillar Palamets: "Tartu (Raekoja platsi – R.K.) purskkaevuga on niimoodi: varem oli seal purskkaev ilma kujuta. Ja siis oli vahepeal abiellujatel komme, et autode kavalkaad, noh, kaheksa, kümme autot – palju neid oli – tegid ringi ümber purskkaevu, kusjuures signaal oli põhja vajutatud. Autode külge oli õhupalle seotud ja püüti nii tähelepanu äratada, ümber purskkaevu tehti, no ma ei julge öelda... kuus-seitse-kaheksa ringi.

Ja see segas reedeti niivõrd linnavalitsuse tööd, et mõne aja pärast linnaametnikel närvid ütlesid üles ja keelati ära. Miilits pidi jälgima: ei tohi sõita autoga ümber purskkaevu ja anda signaali. Raekoja plats või Nõukogude väljak oli tol ajal (1970–80ndad) liiklusele avatud.

Hiljem, kui nüüd oli juba Eesti vabariik jälle ja purskkaevu olid need kenad kujud pandud, mis sinna ilusti minu arust sobivad, hakati sinna pesuvahendeid viskama, mis andsid purskkaevu veele üllatava tooni: helerohelise, roosaka, nii et purskkaev vahutas nendes värvides.

Me võime öelda huligaansus!, aga niisugune leebe huligaansus. Teiste sõnadega: tehti pulli. Ja ta vahutas tõesti ilusti."

Tallinna ja Tartu vahemaad tuleb hakata mõõtma "Suudlevate tudengite" eest

Hillar Palamets: "Purskkaevu ees on Tartu linna nullpunkt. Seal on Tartu linna vapp. Kõikides teistes Eesti linnades – ja võib-olla ka mujal laiemalt – on linna nullpunkt, kust hakatakse kilomeetreid lugema, postkontori ees, vana postijaama ees – sealt hakati lugema verstasid või miile, selle alusel arvestati sõidutaksi.

Tartus oli nullpunkt varem Riia mäel, seal umbes, kus Lenini kuju seisis. Aga Arnold Mattheus midagi 1936.–37. aastal, ta ei olnud siis enam linnaarhitekt, tegi ettepaneku – et kuna meil on niivõrd kenade proportsioonidega raekoda ja raekoja plats on ilusti hoonestatud – tooks õige nullpunkti selle vana hobupostijaama eest ära. Pealegi see läks lammutamisele, tuli Kaitseliidu maja.

Nii et Tallinna ja Tartu vahemaad tuleb lugeda Tartu raekoja eest Tallinna peapostkontori ette."

Pronkskujuskandaal Tartus: Vater Rhein lasti püssirohuga upakile

Hillar Palamets: "Toomel ohvrikivi kohal oli 1880ndatel väike bassein ja Vater Rheini, Isake Rheini kuju: Neptunuse taoline vanamees, pronksist, hark käes, ja tema jalgades mängivad kolm väikest poissi, veevaimud – need pidid olema Rheini lisajõed, mis tõid oma vee Rheini.

Aga baltisakslased, tudengid, ütlesid – rahvuslik liikumine siis käis, Jakobson oli aktiivselt tegev, Sakala ilmus – ütlesid, matsid, mis te arvate: see suur papa on Deutschland, Vaterland, ja need kolm väikest on Est-, Liv-, und Kurland, kolm Balti kubermangu, ja see tähendab, et me kõik oleme ikkagi Saksamaa mõjusfääris, tema hõlma all.

Ja selle peale seda kuju hakati mõnitama, kallati tõrvaga üle ja lõpuks lasti püssirohuga – olevat olnud plekist kompvekitoos, mis nii pool kilo võtab sisse –upakile, nii et Tartu politseimeister käskis kuju ära koristada.

Süüdistati nooreestlasi, eesti rahvuslasi, et need olevat selle kuju ära lõhkunud, mõnitanud. See oli 1880. aastate alguses, kui see rahvuslik liikumine käis õige jõuliselt.

Hiljem toodi sinna kohta ohvrikivi, Musumäe all kohe, seal on sillakene kah näha, veesilm viis silla alt läbi."

"Vaata, sealsamas 1880ndate alguses tuli linna arhitektiks insener Reinhold Guleke, kellele esimesi tellimusi oli: Toomele viia veevärk sisse, sest linnas ei suutnud veepaagid suruda vett Toomele. Ja tema ehitas kirikutornide põhjapoolse tornitembi (praegu on seal vaateplatvorm) otsa ülikooli veepaagi ja selle ümber puidust pseudoklassitsistliku sara. Nii et kui alt vaatasid – nagu mingi gooti kabel. Aga selle sees oli metallist paak ja see oli küllalt kõrge, et anda vett ülikooli kliinikule Toomel, vanale anatoomikumile, hiljem uuele anatoomikumile, raamatukogule.

See süsteem ei sõltunud linna veevärgist, ja 1941. aasta sõjasuvel ülikooli veevärgis oli vesi ja surve, linna oma oli hävinud – seoses Kivisilla õhkimisega. Linnas vett ei olnud, aga ülikoolil oli, see võimaldas päästa peahoonet ja ümbruskonna maju."

Volbriööks saab purskkaevu tudengineiu pärja pähe

Iga aasta 30. aprillil poole kuue aegu õhtul saab Tartu raeplatsi purskkaevus suudlev tudengineiu pähe valgepunarohelise pärja.

Seks ajaks on akadeemiliste organisatsioonide rongkäik jõudnud raekoja ette ja oodatakse linnapea võimu üleandmise kõnet. Just selle kõne eel ronib naiskorporatsiooni Filiae Patriae noorliige kuju otsa ja pärgab pronkspiiga pea, teised laulavad samal ajal laulu nimega "Üks väike rõõmulauluke".

Traditsioon sai alguse 1999. aasta kevadel. (Varem see alata ei saanud, sest Mati Karmini skulptuur "Suudlevad tudengid" kerkis purskkaevu 1998. aastal.)

Idee kopeeriti Soome akadeemiliste organisatsioonide tavadest.

Mõte valmis mõeldud, küsisid tudengineiud linnavalitsuselt ja kuju autorilt load ja – need saadud, – kogunesid ühel aprillilõpuhommikul (aasta oli ikka 1999) peaprooviks raeplatsile. Kell oli kuus või midagi. Uni. Külm.

Tütarlaps, kes pidi katsetama, kuidas pronksneiu peani küündida – et millist redelit on vaja ja nii edasi –, oli varustatud kummikutega. Valitses arvamus, et purskkaev lülitatakse kevadel lume minekul sisse ja sügisel hallade aegu jälle välja. Vahepeal purskab, ei muud.

"Suudlevate tudengite" juures oli aga juba rahvas ees. Koristajad, selgus. Ja – korraga keerati veejoad kinni.

Tublid korporandid teadsid kohe, mida teha – otsida üles inimene, kellel voli purskkaevu kraan kinni keerata, ja uurida, kas ta seda tööd ka volbriõhtul teha viitsib. Sest ajast peale saab üks ametimees igal aastal volbriõhtul tehtud mõneminutilise töö eest tänutordi.

Ja pronksneiu saab pisikese pärja. Sest suurt ei saa panna. Vaadake, kui väike pea tal on. Ja see on veel poisi pea ligi.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee