Uudised

Leo Õispuu elas üle kaks küüditamist  

15. juuni 1998, 00:00

HEIKKI TALVING

1941. aasta 14. juuni hommikul oli Kuressaares õppiv 10-aastane Leo Pihtlas isatalus, kui hoovi sõitis veoauto, peal neli täägistatud püssidega vene sõdurit ja eestlasest teejuht. Võõraste jutt oli lühike - asjad pakkida ja autole.

Isa-ema olid sel hommikul linnas, kodus olid vaid viis last, neist vanim 11-, noorim 4-aastane ja teenija. Kuressaares olid kinni võetud ka isa ja ema ning küüditajad said pabereisse panna, et veel üks eesti pere on käes. Järgnes laevasõit Paldiskisse, kus küüditatud rongi topiti. Seal nägi Leo viimast korda isa, kes aitas pakke vagunisse kanda.

Aastaid hiljem sai Leo Õispuu teada, et isa viidi kurikuulsasse Sevurallagi. "Seal oli päris tihe tapatöö graafik," ütleb represseeritute registreerimise büroo juhatajana pabereid põhjalikult uurinud Õispuu. "Inimesi tapeti lausa iga päev. Ka isa mõisteti surma, kuid millegipärast on dokumentides kirjas, et ta suri, mitte ei lastud maha".

Ema koos viie alaealise lapsega topiti väikesesse vagunisse, kus oli umbes 30 inimest. Saarlastele lisati läänlasi, ka Tallinnas toodi inimesi juurde. Üle Narva ja Vologda jõudis rong Kirovi oblasti põhjaossa Slobodskoi linna. Edasi viis autosõit Nagorski rajooni ühte metsapunkti.

Algus polnudki eriti hull. "Vene külades oli veel toitu ja meil riideid, mida selle vastu vahetada. Ent hiljem said otsa nii toit külades kui ka meie riided." Sõja lõpuaastail ja ka pärast sõda oli nälg väga suur. Lapsed said paarsada grammi normileiba. Et hinge sees hoida, pidi Leo juba 12-aastaselt tööle hakkama. Aga ikkagi juhtus sageli nii, et lõunaks oli vaid keedetud malts või mõni muu rohi.

Metsapunktis oli umbes 250 saarlast. Harjumatu kliima ja nälg tapsid 20-25%. Eelkõige surid vanemad inimesed ja lapsed, nende seas ka Leo vanem vend.

Sõja lõppedes hakati lahti laskma aja ära istunud venelastest väljasaadetuid, kes olid lähedal rajanud põllumajandusartelli. Et artell tööjõuta ei jääks, viidi sinna eestlased ja toodi ka lääneukrainlasi. Mõnevõrra läks kergemaks, sest anti juba ka natuke jahu, aga täis kõhtu õnnestu tunda haruharva.

Ühel 1947. aasta hommikul hakkas Leo koos ühe teise poisiga astuma kahe päeva tee kaugusel oleva raudtee poole, sest ENSV Ülemnõukogu oli välja andnud dokumendi, mis lubas alaealistel väljasaadetuil kodumaale naasta. Tõsi, kontrollpunktist ei aidanud mööda mitte see paber, vaid võltsitud tõend, mille kohaselt poisid läksid rajoonikeskusse paki järele.

Leo Õispuu hakkas uuesti Kuressaares õppima ja sai vastavasse ikka jõudes passigi. Ent perekonda rahule ei jäetud. 1949. aastal küüditati vanaisa. Et ta oli voodihaige, tõstsid neli meest ta autosse, hiljem ka vagunisse. Mingis jaamas kusagil Uuralite taga tõsteti surnukeha vagunist välja...

Tühistati ka varasem otsus, millega 1941. aastal väljasaadetud alaealised tagasi oli lubatud. "Kõik minusugused otsiti ükshaaval üles ja jaanuaris 1950 algas uus reis itta. Seekord läbi vanglate. Kuressaare, Tallinna Patarei, Lasnamäe, Leningradi ja Kirovi vangla kaudu kestis see kolm kuud.

Taas saadeti välja ka Eestisse naasnud ema, kes teist asumist üle ei elanud. Uuesti küüditati vanem õde. Noorem õde ja vendki võeti kinni, ent vangla keeldus neid vastu võtmast - olid alaealised. Õe puhul oodati akuraatselt sünnipäevani, siis saadeti temagi läbi vanglate itta.

Tagasi Eestisse jõudis Leo Õispuu 1958. aastal.

See perekond kaotas kolm inimest. Kui palju Eestis üldse inimesi represseeriti, ei teata täpselt senini. Represseeritute registreerimise büroos on arvutis 115 000 nime, kuid Leo Õispuu hinnangul võib neid olla ehk kaks korda rohkemgi.

Memento Tallinna ühenduse esimehe Leo Õispuu praegune eesmärk on trükki anda Eesti represseritute nimekirjad

Toomas Veemaa foto

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee