Uudised

14. juuni õuduste öö: Tuhandetele viidutele viimane suveöö kodumaa pinnal 

ELMAR JOOSEP, juuniküüditatu, 14. juuni 1998 00:00
Sel juuniööl 1941 nõuti sisselaskmist paljudesse eesti kodudesse, mis olid küüdikirjades märgistatud. "Teid viiakse Nõukogude Liidu siserajoonidesse. Asjade pakkimiseks on aega pool tundi," anti vene keeles teada.

Tõsi, küüdibrigaadis oli ka eestlasest teejuht, kuid tema töö loeti kinnivõetavate kodulävel enamasti lõppenuks. Heal juhul kasutati teda veel mahajääva vara kirjapanekul. Sageli oli teejuht selleks sunnitud, sest võõrvõimu andunud poolehoidjaid polnud Eesti küladest piisavalt leida. Seda teadsid suurepäraselt ka võimumehed ise.

Sellepärast võeti ruum, kus kokkukäsutatuid küüdikünnisel instrueeriti, vene sõjaväe valve alla. Ustele ja akende taha seati püssimehed - kes sisse oli läinud, seda välja enam ei lastud. Kes kokku oli aetud, pääses alles pärast ülesande täitmist.

Teejuhtide teadmised polnud suuremad sellest, mida vene vormis brigaadijuhid olid küüditatuile kuulutanud. Oli teejuhte, kes vältisid küüdimajas igasugust tegevust, kuid leidus neidki, kes püüdsid oma aktiivsust näidata, abistasid läbiotsimisel, koostasid nimestikke ja leidsid muud rakendust.

Hukati 12 eesti ema

Teadaolevalt võeti 14. juuni öösel ja kolmel nn. järelnoppepäeval kinni 9264 inimest. Neist 2675 küüditati Kirovi oblastisse ja 3770 Tomski oblastisse.

2819 naistest-lastest eraldatud perekonnapead või muidu "suurt süüdlast" toimetati arreteerituna Sverdlovski oblasti surmalaagreisse. Neist 606 lasti maha. Hukati ka 12 eesti ema ja Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi lesk Alice. 1194 suri nälga, haigustesse ja kurnatusse, 29 jäi Venemaale elama, 8 emigreeris vaevalise loataotluse järel läände ja 202 saatuse kohta andmed puuduvad. 539 tuli Eestise tagasi, enamasti invaliidina.

Isegi vangi vaevuste vastu külm laagrivõim pidi invaliidiks tunnistama ja laagrist asumisele saatma 60 kinnipeetut. Reeglina ei vabastatud vangi ka pärast karistusaja lõppu, vaid temagi saadeti veel aastaiks asumisele. Teadaolevalt rakendati seda järjekordset omavoli 330 vangi puhul.

Ükski küüditatu polnud kohtulikult süüdi mõistetud. Vähemalt 112 inimest võeti kinni nimistuväliselt, kuid neid võis olla rohkemgi. Kahjuks pole kättesaadavate dokumentide järgi alati võimalik kindlaks teha, kes oli küüdinimekirja kantud ja kes võeti kinni lihtsalt puudujäägi katteks.

Juuniööl viiduist suri teadaolevalt Sverdlovski surmalaagreis, Kirovi ja Tomski oblasti küüdiasulais kokku 3513 inimest, teadmata kadus 744, Venemaale ja selle kolooniaisse jäi elama 338 ning pärast vabanemist pääses välismaale 82 inimest. Seega 51 protsenti küüditatuist polnud enam Eestisse tulemas.

Selsamal juuniööl võeti "Encyclopedia Britannica" andmeil Lätis kinni ja viidi Venemaale 35 000 ja Leedus 30 455 inimest. Kui palju jäi venelaste kätte Põhja-Bukoviinas ja Bessaraabias, Rumeenialt 1940. aastal anastatud aladel, pole õnnestunud teada saada. Seda üheski kättesaadavas entsüklopeedias ega mõnes teabeteoses pole. Kuid kümneid tuhandeid sealtki.

Kokku võttis Vene võim selle "massioperatsiooniga" (nii nimetasid genotsiidiakti selle kordasaatjad ise) ligikaudu 100 000 inimest, kellest ligi 50 000 ei jõudnud kunagi koju tagasi.

Pariisis tapsid katoliiklased 1572. a. pärtliööl ligi 2000 hugenotti. Meie sõjaeelseis õpikuis esitati seda ajaloo ühe suurema massimõrvana, mille nimi kandus üldnimena teistelegi metsikustele. Kuid siis teati veel üsna vähe sellest, mis toimus pärast kommunistide võimuhaaramist Venemaal.

Valdavalt tuli küüditatul vaevelda Siberis 15-16 aastat ja teha seal üle jõu käivat, suures osas tasustamata jäänud tööd.

Järgnesid uued inimkaotused

Kuid 5000 inimest, kelle Eesti kaotas juuniküüditatute hulgast, on vaid osa kaotuste jäämäest, mille see julm omavoli liikuma lükkas. Juba juuniööl pages sadu mehi metsa. Neil ei jäänud ju muud üle, kui ei tahetud lasta end samamoodi kinni võtta ja Siberisse saata. Pärast Saksamaa ja Venemaa sõja puhkemist lisandus tuhandeid. Metsa ajas nii hävituspataljonide märatsemine kui ka tahe aidata kaasa Eesti vabastamisele vägivallavõimust.

Nii pani juuniküüditamine aluse metsavendlusele, mis lõppkokkuvõttes viis hauda ja Venemaa vangilaagritesse uusi tuhandeid eestlasi.

Ka see oli suuresti juuniküüditamisest tingitud, et eesti mehed asusid 1944. aastal ja varemgi vihaselt võitlema uuesti kangastuva Vene okupatsiooni ja sellega kaasneva vägivalla vastu. Mida nad pidid siis tegema, need eesti poisid, kes olid näinud, kuidas nüüd Eesti piirile lähenevad vene vormis mehed olid kolme aasta eest toimetanud küüdirongesse tuhandeid inimesi. Ei tahtnud neist ükski kaasa aidata Saksa okupatsiooni kestmisele Eestis ega toetada fašismi.

Ja sedagi, et 70 000 eestlast põgenes 1944. aasta sügisel kõike maha jättes kodumaalt, tõukas tagant juuniküüditamine. Küsige ükskõik kellelt, kes saatuslikul sügisel siit pages: see oli juuniküüditamisega külvatud hirm, mis põhjustas uue Nõukogude okupatsiooni künnisel eesti rahvale järjekordse aadrilaskmise.

Võidakse väita, et see oli nii ammu, et sellest pole mõtet rääkida. Ei, mitte sugugi nii ammu. Neist, keda lapsena Siberisse saadeti, mõni veel elab. Elab ka neid, siin meie kõrvalgi, kes on meie kodusid tühjendanud. Nad jäid siia elama, sest neile meeldis siin. Veel rohkem meeldiks, kui nende tollaseist toiminguist enam iial ei räägitaks. Ometi tuleb sellest rääkida, kuni arusaamine aastakümnete taguse vägivalla traagikast ja tagajärgedest jõuab pärale ja aitab selgitada Eestis edaspidi toimunut.

Tänuvõlg inimlike inimeste ees

Küüdituses puututi kokku paljude inimestega ja küllap leidis iga küüditatu nende hulgast uusi sõpru. Südamlikkust ja inimlikkust kogeti ka kohalike venelaste juures.

Pärnumaalt viidud Luule Pavelson võiks kirjutada liigutava loo Novosibirski arstist, kes võttis ta, poolel teel raskelt haigena maha jäänud väikese lapse, pikaks talveks oma perekonda. Siinkirjutaja on jäänud igaveseks tänuvõlglaseks kolhoosi brigadirile, kes võimaldas tal koos emaga elada kaks aastat oma neljaliikmelise pere ainsas toas.

Küllap on igal küüditatul kõige võikamate mälestuste kõrval neist aastaist ka midagi helgemat meeles. Mõni on kirjutanud mälestustes meeleliigutusega vene sõdurist, kes andis talle küüdiööl nõu, mida kaasa võtta, ja aitas kinnivõetavail asju pakkida. Mõnikord päästis hiljem sellinegi abi küüditatu elu.

Miks on siis nõnda, et suure rahva seas saavad võimu need, kes ei hooli väikerahva õigusest elada omal maal nii, nagu ollakse harjunud, rääkida oma keelt ja järgida oma kombeid, ilma et tuleks igal sammul tunda võõrapärase räiget pealetungi?

1. juuli 1944. Asumisel Kirovi oblasti Lebjaši rajooni Malinovka külas. Istub kolhoosi sepp Arnold Aviksoo, seisavad ema Rosalie ning õed Ellen ja Heljo.

Foto autori arhiivist

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee