Ajalugu on kahjuks relatiivne

12. juuni 1998 00:00

FANNY DE SIVERS

Ajalugu oleneb inimestest ja ühiskondadest, kes seda uuurivad. Ta esitab küll fakte, aga võib ka mõned maha vaikida, ja ka seda, mis paistab vastuvaidlematult selge, oskab ta antud olukorra nõudmiste järgi tõlgendada. Üks tuntumaid prantsuse filosoofe Raymond Aron väitis, et 20. sajandil võib ta olla ainult problemaatiline, küsimusi esitav, sotsioloogiline või filosoofiline.

Ettekujutuse ajaloo käigust määrab valitsev ideoloogia. Endine Nõukogude rahvas mäletab, mida ta pidi koolis õppima, ja mis hiljem osutus valeks. Aga ega mujalgi pole lugu päris erapooletu. Poliitika püüab luua legende ja müüte ja kasutada ära oma huvides üldtuntud sündmusi või isiksusi.

Prantsusmaal näiteks ei teatud Jeanne dArcist suurt midagi enne 19. sajandit, mil teda sai appi võtta traditsiooniliste isamaaliste väärtuste kaitsmisel. Ja Jean Moulin, kangelaslik kuju vastupanuliikumisest viimase sõja ajal, "läks moodi" alles 60-ndatel, sest Moulin oli seisnud lähedal kommunistidele, ja antud momendil oli de Gaulleil kommuniste vaja. Niisiis pandi tema lugu suure kella külge ja tema tuhk viidi pidulikult Pantheoni aastal 1964.

Meie sajandi lõpp on hädas totalitarismidega. Oleks neid ainult üks, siis saaks ehk veel kuidagi hakkama. Aga neid on juba terve trobikond, ja nad on nagu hüdra pead - lõikad ühe maha, kasvab kohe teine asemele!

Prantsuse ajaloolased, kelle üldharidus on jäänud marksismi kooli tasemele, näevad nüüd suurt vaeva sellega, et maailmale selgeks teha kommunismi utoopia ja kommunismi tõeluse vahet: kommunism on ainus ideoloogia, mis võib inimkonda päästa, ja ta jääb selleks igavesest ajast igavesti! Aga tegelikus elus juhtub vahel äpardusi, ja Stalin oli üks selline äpardus, nagu ka Berliini müür ja muud lollid lood. Aga äpardustest peab üle saama. Lihtne, eks ole.

Huvitav on sel teemal mediteerida koos Thierry Woltoniga, kes on juba kirjutanud KGB-st Prantsusmaal ja kelle viimane raamat "Keelatud ajalugu" (kirjastus J.-C. Lattés) vaatleb just prantslaste suhtumist ajaloosse, vastutavate tegelaste silmakirjalikkust, läänlaste abi hirmutistele nagu Pol Poth, ja ka praegust antifašismi-kisa, mida kommunistidel on hädasti vaja, kuna neil pole enam muud midagi üle jäänud. See on veel ainus argument enesekaitseks.

Huvitav on ka Woltoni leinateooria: iga hirmsa sündmuse järel on inimesel ja ka ühiskonnal tarvis teatavat aega oma tasakaalu taastamiseks, mil ta ei ole võimeline läbielatust kõnelema. Juutide kannatustest hakati rääkima alles viisteist aastat pärast sõda, täpsemalt Eichmanni 1961. a. protsessist peale. Tänapäeval tundub see üllatav, aga belgia sotsioloog Jean-Michel Chaumont seletab, et paljud surmalaagritest pääsnud tundsid häbi, et nad olid ellu jäänud. Sellest siis vaikus. Ka Simone Veil ja Primo Levi kirjutavad seda oma memuaarides.

Wolton arvab, et kommunismi ohvrid reageerivad samuti, ja et on veel oodata aastaid, enne kui keegi julgeb avalikult "laipade pealt kaant kergitada".

Woltoni veendumuse järgi saab umbes kolmekümne aasta pärast kõik selgeks: fašism ja kommunism kuuluvad ühte patta. Ja tulevased põlvkonnad ei aja enam meie ideoloogilist jama.

Aga kolmekümne aasta jooksul võib veel juhtuda uusi üllatavaid asju. Nii et ei maksa jääda ootama. Tuleb edasi võidelda, tõe ja õiguse eest.