Elu

Eva Püssa: "Olin kui enesetapja. Hakkasin töötuks." (30)

Jaanus Kulli, 11. aprill 2007, 00:00
ÜRGNAINE ELUKORRALDUSEGA RAHUL: Kuigi Eva Püssa ütleb, et vabakutselise näitleja elu pole meelakkumine, ei vahetaks seitsmekuuse Sanna ja 11aastase Marta ema mitte mingi hinna eest oma staatust ning ütleks kõlava ei ükskõik millise teatri kutsele.  Marianne Loorents
Seitse aastat tagasi lavakooli lõpetanud Eva Püssa ei ole just väga palju ja väga suurtel lavadel mängida saanud. Ikka on ta püsinud kuidagi varjus. Ka oma kuulsa õe Maire Aunaste varjus. Eva ise sellise lahterdamisega ei lepi.

Ja miks peakski. Eva on andekus ise, kes ühel ja samal aastal sai kaks lõpudiplomit –nii näitleja kui ka muusikapedagoogi oma. Nüüd seisab ta näitlejana elu suurima väljakutse ees – 26. aprillil esietendub Papilloni klubis "Ürgnaine", peaosas Eva Püssa.

Kel tekivad otsekohe assotsiatsioonid Jan Uuspõllu kuulsaks mängitud "Ürgmehega", see palju ei eksi. Leedu lavastaja Kostas Smoriginase "Ürgnaine" on omalaadne vastus "Ürgmehele".

Kas Jan Uuspõllu monoetendust olete näinud?

Mina Jani tükki pole näinud ja ilmselt ei julgekski enam vaatama minna. Kui aga Reeda Toots helistas, oli mul lihtsalt selline hetk, mil ma oleksin öelnud jah ükskõik millise pakkumise peale. Seega olin oma jah-sõna andnud enne, kui arugi sain, millega on tegemist. Kuna näidendi nimi oli esialgu "Koopanaine", ei osanud ma Jani tükiga seda üldse seostada. Pealegi oli jutt, et hakkan mängima paralleelselt dublandiga. Nüüd tundub mulle olukord küll hirmuäratav, tohutu vastutus ikka.

Kolmeks aastaks kogemata Nukuteatrisse

Kui suur osa selles näidendis on improvisatsioonil?

Autor on pannud kirja üdini naiselikud situatsioonid, mis ei ole nagu naljana mõeldud, aga ometi on naljakad. Ja kui see tekst sulle juba suhu pesa teeb – eks ma ole ka naine –, siis tahes-tahtmata muutub ta improvisatsiooniliseks. Kuid mitte sellel määral, et hakkan ise stseene juurde mõtlema. Skeem on ikka paigas.

Pärast teatrikooli lõpetamist läksite Nukuteatrisse. Oli see teadlik valik või sundkäik?

Oma arust läksin ma Evald Hermaküla juurde Nukuteatrisse, kus ta tahtis asutada draamatrupi. Tegin lepingu ära, ent varsti pärast seda läks Hermaküla ise teatrist ära. Oma arust ei läinud ma Nukuteatrisse, aga korraga olin just seal. Kolm aastat.

Siis sai villand?

Lihtsalt mõne tüki puhul ei saanud ma aru, miks ma seal olen, kui ma samas võiks ka olla....

Draamateatri laval?

Mitte seda. Kui sealt ära tulin, siis üldse mitte illusiooniga, et ma nüüd... Lihtsalt tundsin, et pean ära tulema. Ma ei olnud seal väga õnnelik. Et parem teen koha vabaks mõnele teisele. Arvan, et ma tegin õigesti.

Kuhu siis sammud seadsite?

Mitte kuskile. Tänavale. Täiesti enesetapja. Hakkasin töötuks. Astusin minema hästi turvalisest kohast, teadmata tegelikult, mis mind ees ootab või mis must saab. Ainuke asi, mis ees terendas, oli tollases Vanalinnastuudios "Hõõguv raud", mida Malvius pidi lavastama hakkama. Olin tõeliselt uhke, et mind välja valiti. Paraku see lavastus publiku ette ei jõudnudki ning siis oli küll jube tunne. Ent peagi hakkas siin ja seal väikesi otsi tulema ja nüüd olen oma elukorraldusega täiesti rahul.

Käib kuulsa õega eri radu

Olete vabakutselise näitleja staatuses?

Küll aga viimati arsti juures käies niheles ta kogu aeg ja polnud justkui väga hea laps. Kuni teda riidest lahti võttes selgus, et olin talle sinise plastmass-sae riiete vahele unustanud. Siis lõi küll usk endasse kui heasse emasse korraks kõikuma.

Kas lavakas oli ainus võimalus või olid olemas ka varuvariandid?

Mulle tundub, et olin kõige vanem inimene, kes kunagi lavakasse sisse on saanud. Olin siis 24- aastane. Oleksin tegelikult kaks lendu varem astunud, aga ma lihtsalt ei julgenud. Kui läksin konservatooriumi muusikapedagoogikat õppima, elasin ühikas koos tulevaste näitlejatega. Vaatasin, et täitsa normaalsed inimesed, ja oleksin juba peaaegu eksamitele läinud – siis 18. lendu –, aga ma kartsin tohutult tuttavaid. Näiteks Helena Merzin, kellega tollal tihedalt suhtlesin ja kes poetas, et läheb vastuvõtueksamit vaatama. Mina, muusikapedagoog, oleksin enne surnud, kui seisnud ja talle luuletusi lugenud. Pärast muidugi selgus, et Helena ei käinudki seal.

Nii ma ootasin veel kaks aastat. Siis oli küll tunne, et kui nüüd ka mitte, siis jääbki proovimata.

Kui lavakooli sain, jäi muusikapedagoogikas viimane kursus pooleli. Kui aga jõudsin lavaka viimasele kursusele, tegin mõlemad korraga ära. Nii et mul on nii muusika- kui ka teatrialane kõrgharidus. Paraku rakendan seda vaid Sannaga "Põdra maja" lauldes.

Tõsi ta on, näitleja Eva Püssast pole just palju kuulda.

Mõned sutsud siin-seal olen ikka teinud. Midagi Rakveres, VAT Teatris, nüüd olen Vana Baskini Teatris kaasa löönud. Omal ajal asendasin Liina Vahtrikku "Külmetava kunstniku portrees". Olen mänginud ka paaris Anne Türnpuu lavastuses, neist "Põdernaine" oli hästi ekstreemne.

Põete kompleksi, et olete oma õe Maire Aunaste varjus?

Mis kompleksi? Mis varjus? Meil on nii erinevad rajad. Ma ei oska sellele isegi põhjalikumalt vastata. Ei-ei, absoluutselt mitte! Mul on hea meel, et Mairel hästi läheb.

Suhtlete tihti?

Ei suhtle tihti, me käime lihtsalt nii erinevaid radu pidi.

Mis on "Ürgnaise" põhisõnum?

See võiks olla naer enda või isegi kõikide naiste üle. See näidend on kirjutatud sellises anekdoodi rääkimise võtmes. Ent mina pole julgenud elu sees mitte kellelegi mitte kunagi mitte ühtegi anekdooti rääkida. Sest ma ei oska. Küsisin isegi sõprade käest, kas ma olen kunagi mõne anekdoodi rääkinud, ja mitte keegi ei mäleta seda. Palun väga ja nüüd siis....

Küllap saab seda tükki ka oma elukogemuste pealt teha?

Loomulikult. Naiste naeruväärsused, tujud, mis iganes on sinna sisse kirjutatud. Just vaatan, kuidas minu 11aastane tütar, kes on nagu luukere, püüab juba sõrmed kõhunahale taha saada, et seda siis venitada ja kurta, millised rasvavoldid mul on. Täiesti uskumatu! Kust küll sellised asjad tulevad.

"Ürgnaise" taga seisavad leedulased

"Ürgnaise" jooni leidub igas naises. Ta on huvitav, tundeline, taibukas, ihaleb tõelisi väärtusi. Ta ei ole feminist, kuid teda häirib nüridus – nii meeste kui ka naiste oma. Tema jaoks ei ole raha kõige tähtsam, ent "paradiisist armsamaga koos onnis" ei tuleks samuti midagi välja. Talle meeldib napsitada. Nagu kõigile naistele, meeldib temalegi seks, kuid ta teeskleb, et see on midagi sündsusetut," kirjeldab "Ürgnaist" näidendi autor Sigitas Parulskis.

Lavastaja Kostas Smoriginase sõnul on "Ürgnaise" kõik etendused erinevad. "Vahel võib tunduda, et "see" naine on õel või purjus, kuid tegelikult on ta mitmekülgne ja väga naiselik. Ta kõlab just nii, nagu näitlejanna teda mängib."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee