Jumalagajätt Juhan Viidinguga  

See jumalagajätt on hilinenud kolm aastat. Selle lehekülje seitsme noorema ja vanema luuletaja värsid pidid ilmuma ajakirja Noorus 1995. aasta suvenumbris, et tähistada lahkunud poeedi 47. sünniaastapäeva. Kuid Nooruse erastanud omanikud olid võtnud kultuurist kaugenemise suuna ja koos palju muuga lükati välja ka mälestusluule kimp.

Viimasel paaril aastal ei ole ma enam midagi kuulnud kunagi ülipopulaarsest noorsooajakirjast, kus töötasin kirjandustoimetajana ligi 20 aastat. Hoidsin luuletused alles. Olin ja olen veendunud, et Juhan Viidingu puhul ei ole tähtis, kas temale pühendatu ilmub kohe või aja möödudes. Nagu elab edasi Juhani luule, nii on elanud edasi ka siinsed värsid. Vahepealsed kolm aastat ei ole muutnud nende lihtinimlikku siirust, tundeküllust ja poolehoidu lahkunule.

Valeria Ränik ja Nikolai Baturin ei vaja tutvustamist, tuntut tuntakse niigi. Teised siin esitletud on kõik peale ühe olnud Nooruse autorid, kes vähem, kes kauem.

Abja-Paluojal elav Maria Mälksoo oli tol ajal keskkooliõpilane ja olude muutumise tõttu jäi tema trükiproov tegemata. Kuid ta oli esimene, kes saatis Juhanile pühendatu toimetusse. Neid värsse ei tellita, vaid kirjutatakse.

Pärast Mariat jõudis toimetusse Margo Kesa luuletus. See tuli Ämari vanglast, kus Margo viibib praegugi.

Pärast Margot saatis oma väikese värsistuse Sangaste lasteaednik Merike Tiimann. Seejärel Ly Martson. Ly õpib praegu Otsa koolis jatsuklaverit, nagu ta ise ütleb.

Lõpus tulid Valeria Räniku ja Nikolai Baturini järelehüüded. Järelehüüdeid oli veel, ent mitte sel tasemel, et trükkida. Juhan oli/on selleks liialt hea luuletaja.

Igaüks kirjutab nii, nagu süda parajasti sunnib, ja mingit praemusjärjestust ei saa teha. Küll aga paistab kõigist tekstidest kätte autori isiklik suhe Juhanisse ja tema luulesse. Suhe on ühtpidi üks, teistpidi erinev ja küllap on oma osa sellel, kas Juhanit tunti isiklikult või oli tegu vaid lugemistutvusega.

Ma ei tea, kas Valeria tundis lahkunud poeeti ise, aga tema värsid käivad selgelt Juhani luule radadel. Seda võib nimetada osasaamiseks või miks mitte katarsiseks.

Töö asjus kohtusime Juhaniga viimast korda 1993. aasta hilissügisel, kui valmistasime ette tema ja ta tütre Elo ühistrükkimist Nooruses. Nende ühisetteaste ajakirjas oli jaanuaris 1994. Seal on kaks Erik Prozese fotot, mis on mul pidevalt seisnud silme ees ja olnud justkui tähenduslikud. Ülemisel pildil on Juhan lugeja poole seljaga ja tütar Elo näoga. Alumisel vastupidi...

Hiljem astus Juhan Nooruse kirjandustoast läbi veel paar korda. Niisama, et puhuda juttu või arutada elu. Ja meie viimane näost näkku kohtumine oli sügisel 1994. Juhan naljatas ja muigas millegi üle nagu ikka, kuid tundus olevat väsinud ja mõtetega kuskil mujal.

Tema surmast sain teada 21. veebruaril 1995. Kell näitas 18.15, olin veel toimetuses. Käisime koos kolleegiga Ajakirjandusmaja vastas olevas poes, tõime pudeli ja mälestasime.

Juhan Viiding oli üks neist valulejatest, kes ei mahtunud tänasesse Eestisse.

Sa lahkusid, jäi meile lein,

jäi meile tühjus, jäi ka piin.

Me vahel igavik kui sein,

ja surmaingel on veel siin.

Ja siiski kuulma sa veel pead,

kuis kõlab minu sumbuv hüüd.

Need minu tühjad, napid read

ei kergenda me süüta süüd.

Iga hingetõmbega

lahustud kõiksusse.

millal tuleb see aeg,

mil saan su muutumatuna

panna tallele

oma mälestustes?

Ma Juhanit ei tundnud kuigi palju,

vaid teadsin värsse, tütart, naist...

Ent hõik ta järel kajab nõnda valju,

et kahvatab ka päiksepaist.

läks Juhan Viiding igavikuteele

mees terve elu otsis separeed

must udu langeb mustavale veele

ja Juhan näitab tulijaile teed

Sai käsu nägija - pead ehitama rada!

vaist läbi südame sai sõnadesse valat.

Me nõmedust liig palju võtsid lunastada,

ka pärast Sind on maailm haiglapalat.

Ajatus - see on see mõte,

mitte ainult soome keeles.

Aja asemel on mõte,

ajast mööda viigu teele.

Tänasest ja eilsest mööda,

mitte-tulevikulaevas.

Aeg on mõttetus - nii möönab

Ema-Maa. Ja Isa-Taevas.

Pääsed justkui aiaaugust

uneelu lahvaveele.

Igavikuks, ajaauguks

kutsud seda - kelle keeles?

Hingesilmad, hingekõrvad,

iga peenem hingelihas...

Ärkab vaimgi hinge kõrval

oma tõsisemas lihas.

"Alla nullikümmend nulli",

surud sõrmed vastu laupa,

mälukanga lahti rullid,

kõik sus taastub mõttekaupa:

enda savist voolimine,

olemise igikestvus,

silmast silma voolamine -

tajumine ligi vestlust,

jõu(lu)line, ta(e)valine

teadvelolu, ärkvelelu...

Pisut näitelavaline,

tõeline ent justkui elu.

Ei see kustu sinus, selgus

läbib ihu hullusärgi:

kõik on mõttekaugusel, kus

aeg ja ruum on leppemärgid.

Üits Luuletai on lännu viil.

Ja kipembess läep kiil ja miil.

Ja pikembess läep nonde tii,

ke perän Tedä käime viil.

Meil lõpete om Temä O s a,

mis Luuletail jäi poolele;

jääp tollest Poolest Temä asi

me süame ja oolele -

kel leidup süänd viil ja oold.

Ta elämede elu poold,

Ta tüüd ja aatid edes kanda

ja noile, kes viil sündmäde,

ka Tuld. Või lilli edes anda.

Raamatu tammepuust lauale

sel kahvatukollasel kumal

ma panin kui autori hauale

ta hingas ta hingas mu jumal!

Kurbkaunite mõtteta mõtete selts

see liigutus oli - ja valus

see väsinud meelespea igikelts

mis ometi kõigele alus

Ma vajan neid ridu ses puhkevas aos

neid läbib too õnnestav aimus

kui kahvatust kuulutav segadik kaos

nüüd näitlema õpin su vaimus

Igal täiskuu-ajal

juhtub midagi.

Aga mõnikord ei

juhtu sedagi.

Mõnikord ei ole

taevas üldse kuud.

Aga juhtub ikka.

Kui, siis miskit muud.

Sellest, mis nüüd juhtus,

aimub midagi.

See on poolik tõde.

Kui ehk sedagi.

Kirjutatud k. 5.30 Kärdla-Heltermaa bussis 22. veebruaril 1995