LOOD, MILLELE ON KULLAPROOV JUBA SISSE TAOTUD: Kukerpillidel on kümmekond lugu, mida nad ei häbene esitada ka 35 aasta järel. Näiteks «Kui lähen maailma rändama» või «Punapea Mary» – mis vahe, kas lauldi neid 35 aastat tagasi, selle foto tegemise aegu aastal 1986 või lauldakse täna. (E. Laur)

Kukerpillid on bänd, kes oleks hinnatud pruut igas pulmas. Ega neid vähe pole olnudki – oma paarsada kindlasti.

Pulmi nimelt. Samas on loodus aastatega jõudnud teha oma töö ja täies elujõus mehi jalust rabada. Omad mehed Taivo Linna ja Kaarel Kilvet ning peaaegu omad Henno Käo ja Ott Arder astuvad juba lõppematut teed. Kõigeks on aega olnud.

Kukerpillid on koos püsinud terve epohhi – tervelt 35 aastat. Maailmas on rohkem suutnud vist küll ainult Rolling Stones. Sel nädalal visatakse süsi uuesti katla alla ja algab kukrite järjekordne juubelituur. Tänukontserdid, nagu nad ise ütlevad.

Hakata üle heietama Kuker­pillide ajalugu 1. aprillist 1972, mil nad Ervin Abeli telešõus esmakordselt ühiselt üles astusid, oleks vist üsna tänamatu tegevus. Sellest oleks paslik kirjutada paras telliskiviraamat ja sellestki jääks väheks. Sest Kukerpillidel juhtub alalõpmata midagi. Ja kui midagi ei juhtu, siis vähemalt pannakse juhtuma.

Nagu üks minu kolleegidest mäletab sõitu Iirimaale Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse vastuvõtmise pidustustustele. Ning kuidas kortsumees Arne Haasma tagasiteel Dublini lennujaamas oma

õigused üles võttis ja paljalt ID-kaardiga lennukile püüdis pääseda. Dokumendiga, mida Iiri piirivalve eladeski näinud polnud, ja riigist, millest kuuldudki polnud.

Laine kiskunud juba nii tormiks, et hakanud lähenema Eesti ja Iirimaa esimesele piiritülile. Aga Arne sai ometi oma tahtmise ja iirlased teada, millised tõsised tegijad tegelikult Euroopa Liitu kuuluvad.

Samuti pole mõtet üritada eestlasele seletada, mida talle tähendavad Kukerpillid ja nende muusika.

Piisab vaid teadmisest, et kukrid avastasid maailmamuusika kaugelt enne kui Michael Jackson, kes tundub samuti elavat igavesti. Tegu pole ju pelgalt folgi- või kantribändiga, pillikohvrist leiab sama hästi saksa liedertafel’it ja Alpide joodeldamist, juudi ja Kihnu biiti, maailma saja rahva viise ja tont teab mida. Selle lahtiseletamiseks pole veel sõnu loodud.

Seepärast peamegi Kukerpillide juubeli maha poole bändi mälestuste saatel. Märkamatult kukrite arhivaariks saanud Arne Haasma ja tõeline betoonpost Toomas Kõrvits meenutavad hetki, mis praegugi vähemalt mehi ennast naerma ajavad.

Kukerpillide moosekandid läbi aegade

Taivo Linna

Vello Salumets

Toomas Kõrvits

Tiit Kõrvits

Ike Volkov

Tõnu Raadik

Kaarel Kilvet

Indrek Kalda

Jaan Arder

Arne Haasma

Vello Toomemets

Heiki Vahar

Purjelaeva Krusenstern lugu

Krusenstern oli ja on ilmselt praegugi maailma suurim purjelaev. Sedov suuruselt teine. Või vähemalt väga suur. Nendel õpetati punaseid madruseid.

Ükskord antud Kukerpillidele komando tulla Krusensternile – ees seisis reis Rootsi. "Meresõit algas omapäraselt," meenutab Arne. "Sõitsime sadamast välja, jõudsime keset merd ja jäime seisma. Täies purjes. Üks päev, teine, tükike kolmandatki. Purjed lopendavad olematus tuules.

Siis seilas kõrvale Sedov, samuti täies purjes. Seisime koos, ootasime ei tea mida. Kui lõpuks liikvele saime, selgus ka pea nädalase pausi põhjus. Üks kõrge mereväeülemus olnud aateline fotograaf ja tahtis kahest mereiludusest koos pilti saada. Lasknud siis laevu ühe ja teise nurga alla sättida ning muudkui pildistanud. Aga meiesugused olid hullumas. Korra-paar võtsime pillid kätte, aga põhiliselt möödus nädal kaardilauas. Eks me sandis kohas elasimegi, veepiirist allpool, mootorite kõrval ja kerge hullumeelsus oli lähedal nii päeval kui öösel.

Tolsamal pikal pausil toimus veel üks inetu vahejuhtum, mis ei kirjelda meid kui mehi kõige paremast küljest. Nimelt kerjasime paari laeval olnud eestlasest kursandi vahendusel ülematelt välja loa tõusta Krusensterni kõige kõrgemasse mastikorvi. Mina olin mõistagi kohe mineja, vähe auväärsemas eas Ike Volkov ja Toomas Kõrvits sama kiirelt kohe loobujad. Aga Tiit Kõrvits ja Jaan Arder olid käpad. Mina olin ikka väle vend," meenutab Arne. "Sama krõbinal tuli üles Jaan. Taevas halasta, oleks ma eales teadnud, millisesse mängu end mängin. Purjeköied olid iga võimaliku nurga all, tuli läbi pugeda mingitest aukudest – kõik see toimus kümnete meetrite kõrgusel. Ahvitemp. Ühel hetkel pudenes randmelt kallis kingitud käekell. Nägin sekundite pärast, kuidas see tekil miljoniks killuks purunes. Aga õiged jamad alles algasid. Jaan, kes raal mu all oli, ei julgenud enam tagasi ronida. Alla vaadata oli tõesti õõvastav."

Arnele pandi ümber mingisugune laeva vints ja ta tõsteti Jaani kohalt pardale kui kraanaga. Jaani järele tuli ronida aga madrusel ja nii nad laskusidki nagu armastajapaar, teineteise süles.

"Lõpuks jõudsime ikka Stockholmi ka. Meid hoiatati ette, et võime olla vaid purjeka merepoolses reelingus. Sadama poole oli karmilt keelatud vaadatagi, saati siis mingeid hüüdeid või käemärke teha. Jumal teab, mis suuri saladusi oleksime reetnud.

Kui laeval oli ametlik külastuspäev möödas, kapteni meeleolu miskipärast muutus. Isegi moosekante lubati mingiks ajaks linna peale. Ilmselt tänu Toomase klassivenna Andres Aarma, tollal N. Liidu saatkonnas töötanud, hilisema innuka sõprusühingulase eestkostele. Kes tahtis minna muuseumi, kes igale eestlasele tuntud Ringi raadiopoodi.

Muidugi pandi kohe kahemeheline saba taha. Mida teha – kuklatagustest silmadest tuli lahti saada. Nagu kokkulepitult, tõmbasime ühel tänavanurgal igaüks erinevasse suunda. Bondide seas puhkes paanika – kõigi jaoks monitori ei jätkunud. Liiati oli üks meist liikunud arhitektuurimuuseumi suunas, kust alguse saanud mitmed kuulsad ärajalutamised. Üks äraostmatutest tormas otsemaid telefoniputkasse kuhugi helistama. Teine jäi õue, aga püüda tuult väljal oli juba lootusetu. Jälgisime silmanurgast, et agent nr 2 ühines peagi agendiga telefoniputkas. Mispeale rehmati lootusetult käega ja küllap olid neilgi omad poetretid teha.

Sanktsioonid olid enesestmõistetavad. Hiljemgi tohtisime laevas liikuda vaid merepoolses reelingus."

"Muuseas nägin ma tolsamal reisil üle reelingu piiludes, kuidas sadamas käisid kiles mehed ja korjasid koerajunne kottidesse. See oli tollal minu mõistuse jaoks liig..." naerab Toomas.

Kõige eksootilisem lugu...

... langeb ühte kukrite kaugreisiga Mehhikosse.

Toomas Kõrvits mäletab: "Ei teagi, mis alustel me sellisesse punti sattusime, aga käsulauad olid kõvad. Teadvustada igal moel NSV Liidu rahvaste solidaarsust Mehhikoga, olla ja näidata üles ülimat sõbralikkust. Nii me käituda püüdsimegi.

Igaüks, kes meiega tehtud fotot tahtis, selle ka sai. Rippusin lugematu arvu mehhiklaste õlavangus, demonstreerimaks rahvuste vahelist vankumatut sõprust.

Fotokad klõpsisid, ikka uued sombreeroga tegelased, uute lippudega –kõik nad olid tol hetkel meie sõbrad.

Kui äkki lahvatas pomm. Kuskilt olid nähtavale ilmunud pildid, kus mina poseerin õlakuti Ladina-Ameerika suurima terroriorganisatsiooni, et mitte öelda fašistide ladvikuga ja meie kohal hõljub nende lipp...

Mul oli terve õhtu hingamispuudulikkus, enne kui sain teada, et tegu on ikkagi kerge tillikaga." Lugu vaibus ilma suurema kellata.

Transpordilugusid

Pole vist Eestimaal valda, kuhu Kukerpillid pole oma võimendust üles sättinud. Eriti hulluks läksid pöörded mõistagi ajal, mil iga viinavõttu sai tähistada mõistega lõikuspidu. "Lõuna-Eestisse minek, bussijuhil karm tööpäev. Esiteks vea meid Tallinnast kuhugi kaugele, siis tagasi pealinna. Muidugi oli mõistlik vedusid ühendada. Mäletan, et olime Võhma kandis just oma kontserdi ära teinud ja kohalik bussipealik otsustas, et mis niisama paari lustivennaga pealinna sõita. Õige aeg ka Võhma päeva lihakraam ära vedada. Nii ma poole öö pealt ärkasingi, äiu keset searümpasid, järsku keelel tunne, et verist vett voolab suunurka. Noh, Võhma lihakombinaat ja Kukerpillid, mis neid saakski lahutada. Madratsi asemel oligi pealinna lihaports," mäletab Toomas Kõrvits.

"Korra panime Leningradi sellise Nysaga, mille käiguvahetust toetas ainult stopper-harjavars. Ka masina küttesüsteem tuli vist paar kilomeetrit järele. Külma oli nii paarikümne kraadi ümber. Nii juhtuski, et sohver urises, kui paarikümne kilomeetri tagant käiku pidi vahetama. Kõik kukerpillid olid end aga kui päevakoerad ladunud riita juhi kõrvale mootorile, kust ainsat soojaõhku imbus, ja võtsid sisse puntratantsu põhisamme, et üldse veel hingeõhku, mitte jääpurikaid välja hingata," mäletab Toomas Kõrvits aegu, mil Kukerpillid olid vähemalt ühel kuuendikul planeedist vägagi tuntud.

Suure sitaveo lugu

Põhjuse pidu panna leiab alati. Hollandlased on tohutult karmid mehed. Võtavad merelt maad ja on ka nullkraadiga T-särgi väel õues. Sama karmi, ent piduliku joonega tähistavad nad Rotterdamis igal aastal suure sõnnikuveo algust, kus tavakohaselt on üheks peovõõraks olnud ka Kukerpillid.

"On lilli ja vanikuid, aga samal ajal haiseb kõik lehmasita järele," paneb Arne nina kinni. "Ühel aastal oli pidu korraldatud sel moel, et võõrad esinesid kirikus, kuhu oli üles seatud suur ekraan ja sinna ilmusid laulusõnad. Midagi karaoke sarnast. Laulsime mõistagi taas sealkandis ainuvõimalikku lugu – "Jää jumalaga, Mann", kus võtmesõnaks on ka Rotterdam. Esiotsa oli publik külmavõitu. Aga niipea, kui tuttava nime ekraanilt ära tundsid, puhkes mitme tuhande häälne röökiv laulupidu. Sõnnikuveost puhkavad mehed panid üksisui, et reisusihiks oli meile Rotterdam – ehkki nad selle mõttest silpigi aru ei saanud. Ei väsi kordamast, et see koor laulis kirikus. Samal kontserdil võeti lugu ka linti ja see on pandud CDle. Nüüd saabub alatasa palveid, et saadetaks Hollandisse noote, laulusõnu... Selgus, et üks Hollandi meeskoor on laulu eesti keeles riigi raadio fonoteeki laulnud ja ka koori plaadile pannud."

Heliseva muusika lugu

Aastaid käisid Kukerpillid maalilises Austria väikelinnas, kus filmiti üles "Helisev muusika" ja korraldati rahvusvahelisi rahvusmuusikafestivale. Üks nende patroonidest oli muuseas Ingrid Rüütel, kes seal alatasa loenguid pidas.

"Hingemattev looduslik vaatemäng. Aga ega meilegi hõlpu antud. Iga päev paar etteastet. Ainsa vaba päeva otsustasime teha kaalunälgijate oma. Paar võileiba ühes, pisut vähe kangemat piima ka ja mägedesse. Tunde andis ronida. Ilus oli. Mõtle loodusele, mis lausa röögib vaikuse järele. Ronisime valitud mäetipule ja saime esimesed elamused juba meetrikõrgustest maalingutest – "zdez bõli ženja i Kolja". Kogu Alpi idüll oli hetkega kadunud."

Toomas Kõrvits ei pea vähe oluliseks, et tollal ei saanud Alpidesse iga Kolja. Ning lisab hirmuga, et praeguseks on ilmselt iga ženja ja Dura kokkusaamine Alpides fikseeritud ka värviga.

Gulliveri reiside lugu

Jaapanis Eesti maailmanäituse paviljonis tuli üles astuda iga paarikümne minuti järel. Konveier töötas, esinejad olid kukkumas rutiini. "Vist viies päev, kui jälle tulid "Suured koerad, väiksed koerad", ümber paarsada pisikest japsi, kui käratasime eesti keeles, et nüüd kõik koos," pajatavad mehed. "Kõrval olnud Jäääär oli naerust lämbumas. Jaapanlased, kes nagunii millestki aru ei saanud, olid suurte valgete kollide poolt ühislaulule kamandatud..."

Kukerpillid 2007

Toomas Kõrvits – laul, kitarr, löökpillid

Ike Volkov – laul, bass

Arne Haasma – laul, akordion

Heiki Vahar – viiul, mandoliin

Kukerpillide nime mõtles välja kunstnik Heino Mikiver.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis