Eesti uudised

Sinu ema on nõrk, ainult surma ta suudab sind saata... (104)

Kirsti Vainküla, 4. aprill 2007, 00:00
ABORDIVASTANE: Luuletaja Ave Alavainu arvab, et tänapäeval teeb aborti ainult harimatu naine. 
Luuletaja Ave Alavainu paneb noortele naistele südamele, et abort on viimane, mille kasuks otsustada. Alavainu räägib oma kogemusele toetudes – ta tegi elu ainsa abordi 19aastaselt, kuid mõtleb siiani, kelle kehas sündimata lapsukese hing on koha leidnud.

"Mul on kaks last. Kummalgi neist pole lapsi ega aborte. Poisil on kondoomid taskus, tüdrukul pillid. Kui aeg on küps, siis on küps," ütleb Hiiumaal elav luuletaja Ave Alavainu (64), et on nõus lapselapsi ootama. Tema nooruses läks teistmoodi ja see vaevab teda tänaseni.

Ühtäkki lapseootel

Kui elukogemuseta Ave esimest korda lapseootele jäi, oli ta verinoor. "Mina tegin aborti 19aastaselt," räägib Alavainu. Ema ei tahtnud ainsale tütrele sama saatust, mis tal endalgi: ka tema sünnitas lapse 19aastaselt ja pidi teda üksi kasvatama.

"Olin sõnakuulelik laps ja tegin, mis ema käskis," ütleb Alavainu. Mida aga abort üldse tähendab, ei jõudnud Avel toona mõistusse.

"See ei teadvustu kohe, noorel inimesel eriti. Tol ajal polnud ka seda suhtlust ja kaja, mis praegu. Ma ei teadnudki, mis toimus. Olin nii süütu, 19aastaselt kaotasin ka süütuse. Ja kodus polnud kombeks sellistest asjadest rääkida, sest ema ei tulnud selle pealegi, et võib juhtuda selline asi," meenutab Ave ligi pool sajandit tagasi juhtunut.

Muidugi oli neiu pettunud, et ema polnud nõus teda lapse kasvatamisel aitama, kuid pikalt ta sellele toona ei mõelnud.

"Ma lihtsalt võrdlesin ennast teiste omavanustega, kellega see oli juhtunud ja kelle vanemad lapsukese rõõmsalt vastu olid võtnud. Siis olin ema peale muidugi vihane, et miks tema ei või vanaemaks hakata. Aga nüüd mõistan, et ta oli tore naine. Ta polnud 38aastaselt lihtsalt vanaemaküps," ei mõista Ave ema hukka. Vastupidi, nad rääkisid abordist emaga hiljem ning jõudsid koos veendumusele, et see oli siiski õige samm.

"Ma poleks ju koole lõpetanud ega midagi. Ma oleksin lapse külge jäänud. Meest ka polnud. Pole ju tarvis, andke andeks," avab Ave oma tollast olukorda.

Paraku ei läinud lapse kaotamine hästi. Avet tabasid kroonilised põletikud ja 25aastaselt pidi ta arstidelt kuulma hirmsat tõdemust – ta ei pruugi enam kunagi lapsi saada.

See teadmine muutis Ave elu. Alles siis sai ta aru, mida abort temaga tegelikult tegi. "Lootus oli ikka," kinnitab Ave. Sisimas tahtis ta üle kõige lapsi saada. Kuid end sigimatuna tundes hakkas ta elama vabameelset elu, sest abielluda ta ei tahtnud. Sellepärast, et abikaasa talle ühel päeval lastetust ette ei heidaks.

Kuni ühel päeval jäi Ave rasedaks ja tõi ilmale poja. Ja aastaid hiljem veel ka tütre. Avele on need siiani rõõmupäevad, sest paljud naised ei saa pärast esimest aborti tõepoolest enam kunagi lapsi.

Abort pole tabuteema

Et abort Ave laste elus tragöödiat ei tekitaks, pole ema laste ees kunagi vältinud sellest rääkimist. Ning laste ees pole ta ka saladuseks jätnud, et neil oleks võinud olla vanem vend või õde.

"Ma pole midagi salanud. Ma kahtlustan igaüht, kes on selles eas, et see võib minu laps olla. Et hingeke on rändama läinud. Ega me tea, millal nad tagasi sünnivad. Võib-olla on mu oma lastest üks tagasitulnu," tunnistab Ave.

Täna oleks ta esiklaps 45aastane. See on kõik, mida Ave kunagi sündimata jäänud lapsest mõtleb.

"Aga noh, õnneks sel ajal ei tehtud sugu kindlaks ega midagi," lohutab ta end. Kuid ei mõista samas neid naisi, kes veel tänapäevalgi pere planeerimiseks aborti kasutavad.

"Tänapäeval ei tohiks keegi nii lohakas olla, et abordini läheb," ütleb naine oma valusa kogemuse põhjal.

Et lapse kaotamine tal tänaseni hinge peal on, näitab kas või see, et kui ta eile Delfisse samateemalise arvamusloo riputas, lisas ta sellele ka ühe seni avaldamata luuletuse.

Anna andeks, mu arm, et ma silma sul iial ei vaata,et su väikesed kõrvad ja silmad ei kuule, ei näe –sinu ema on nõrk, ainult surma ta suudab sind saata,kuigi ise ta sellest veel nõrgemaks, nõrgemaks jääb...

Ma ei taha mäletada

/ kuulete, see kõik on jõle!

Ma ei taha mäletada!

...Mäletan. Ja pääsu pole.

"Keegi ütles mulle, et see luuletus tuleks abordikabinetti panna. Et naised läheksid poole tee pealt tagasi," nendib Ave.

Ta kinnitab, et on ka selle peale mõelnud, mida siis teha, kui naine jääb siiski soovimatult rasedaks. "Terve noore ema lapse võiks anda naisele, kes ei saa lapsi. Või ajutiselt asendusemale nii kauaks, kui sellel noorel emal mõistus koju tuleb. Saab ju lepingud teha kuni teatud ajani, või isegi teatud raha eest. Siin on kasvuruumi. Aga abort oleks tänapäeval küll viimane asi!" usub ta.

Kas naine suudab aborti unustada?

"See oleneb naisest. On ikka väga tuimi tükke – üks tuttav on käinud 14 korda. Temal on see nagu duši all käimine."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee