"Ma tegelikult ei ole mingi romaanikirjanik. Mulle meeldib teatrile kirjutada," ütleb Andrus Kivirähk. Äsja romaani "Mees, kes teadis ussisõnu" üllitanud ja väljapaistvate tööde eest kultuuripreemia saanud literaat.

Kuidas tervis?

Ei ole eriti hea, mingi nohu on tulnud. Samas – päris hea, et tuli, ma pidin muidu täna hommikul hambaarsti juurde minema, käisingi, aga hambaarst ei tahtnud midagi teha, sest mul oli nohu. Ütles, et tule hiljem!

Kardad hambaarsti?

Ikka, jah! Füüsilist valu muidugi kardan. Iial ei tea ju... ta teeb süsti küll enne, aga süst iseenesest on juba valus.

Sellise mõnusa raginaga läheb nõel läbi sidekoe.

Ah, ära räägi, mul hakkab paha. Aga ma pääsesin täna. Sain kuu aega pikendust.

Oled sa enda arust kiuslik inimene?

Ei tea, vist ei ole eriti. Polegi nagu põhjust kedagi kiusata või kellelegi kätte maksta. Keegi mulle kurja ei tee, et peaks kurjaga kätte tasuma.

Kakelda oskad?

Ei oska.

Aga oled kakelnud?

Peksa olen saanud. Vastu löönud ei ole. Ma kukun kohe pikali, esimese hoobi peale. Mis ma sealt maast ikka... võin hammustada ainult säärest.

Ja viimased kaklusedki jäävad ülikooliaega.

Jaa, ikka-ikka. Enam ma pole sellistesse ekstreemsetesse situatsioonidesse sattunud.

Rahulik puhas vanainimene.

Ma päris vanainimene ka veel ei ole. Rahulik ja puhas küll.

Vuntsid ajasid maha ja uusi asemele pole kasvatanud.

No need vuntsid olid esimesel kursusel – et näeks vanem välja ja saaks poest õlut osta. Aga ma ei tea, palju see kavalus aitas. Ma sain küll õlle kätte, aga alati oli kaasas mõni vanainimese näoga inimene nagu näiteks Jüri Pino, kes juba nägi välja selline... et talle müüdi.

Sa oli esimesel kursusel veel niisugune beebilõug, et...

No alla 21aastastele ei müüdud sel ajal...

Õige, jah... Pohmakat ravid kuidas?

Ega ma eriti ravigi. Võtan seda kui karistust pattude eest, mis tuleb üle elada. Hea on, kui magada saab hommikul. Või sellise päevaune. See on alati kasulik. Aga peale ma küll napsi ei võta, kui just ei olegi selline üritus, et oled maale läinud mitmeks päevaks, siis muidugi, võid teisel hommikul kohe hakata napsi võtma. Või oled kuskil reisil...

Sa armastad rääkida, kuidas sa suurema osa päevast pikutad...

No, jah, see on selline... No ilus oleks. Aga viimasel ajal harva saab. Eile (kolmapäeval, intervjuu andis kirjanik neljapäeval – R.K.) jooksin hommikul kella kaheksast õhtuni ringi ja siis tulin koju ja olin küll väga mõtlik, et mis elu see on! Kuidagi korraga on nii palju tegemisi sattunud. See on muidugi perioodiline asi. See on seotud näiteks sellega, et ma käin teatris proovidel (kirjaniku värske näidend "Voldemar" esietendub Draamateatris 25. märtsil – R.K.) – see võtab neli tundi päevast kohe. Proovides käimine on muidugi väga tore, aga selle tõttu tuleb muud asjad pärast proove ära ajada.

Sa töötad muidu nagu su lemmikkirjaniku Lutsu kohta räägitakse – hommikul vara üles, päevatöö valmis ja esimeste poodide/puhvetite avamise aegu linna peale?

Põhimõtteliselt küll. Kui vähegi võimalik, proovin ma hommikuti kirjutada. Jah, isegi see teatriproov mind ei sega – see algab kell üksteist, ja kui ma olen usin, siis selleks ajaks saan ma tõesti oma asjad aetud.

Sul on mingi päevanorm, kui palju kirjutada?

Ma ei kirjuta ju kogu aeg pikki asju. Ma kirjutan näiteks Päevalehele artikli...

Kui kirjutada romaani või näidendit – see on iseasi. Seda ei saa teha nii, et hommikul kirjutad ja siis jooksed üheteistkümneks kuhugi... Romaanikirjutamine võtab ikka kauem aega, sel ajal midagi muud teha ei saa.

Kui sa kirjutad pikemat teksti, näiteks romaani, siis sa võtad endale päeva vabaks?

Pool päeva. Ja siis on mul ikka mingi maht ees jah, mis ma tahan päeva jooksul ära kirjutada.

Selleks peab vist end päris palju sundima? Kirjutamine on ju tohutult tüütu töö.

Hästi vastik jah. Selle pärast ma neid romaane eriti ei tahagi kirjutada. See on tõesti viimases hädas – sa oled ta valmis mõelnud ja ta häirib sind. Sa ei saa nagu teiste asjadega tegelda, kuna üks asi on ees. Ja ta tuleb kaelast ära saada. Ja selleks tuleb endale võtta mingi aeg.

Viimast romaani, "Mees, kes teadis ussisõnu", kirjutasin ma ikka mitu-mitu kuud iga päev. Ja enne seda kogusin materjali. Eks ta kokku mingi aasta läks, pausidega muidugi, mitte järjest.

On sul mingi traditsioon või rituaal, mida sa kirjutamise ajal alati järgid?

Ei ole. Ma küll eeldan seda, et korter on tühi. Et kõik lapsed-naised on tööle-kooli-lasteaeda läinud. Siis on võimalik kirjutama hakata. Kui kõrvaltoas midagi tehakse, siis ma ei saa sellist pikemat asja teha. Pisemaid töid – artikleid – küll.

Mis on raamatu kirjutamise juures mõnulemise aeg? Kas see, kui sulle on tulnud hea idee, et vaat sellise süžee saaks üles ehitada; või kirjutamise ajal mingi lõigu viimistlemine; või valmis teose ülelugemine?

Kõige mõnusam on ikka algus – kui ideed hakkavad tekkima ja sa veel tööd ei tee, sa alles kõnnid mööda linna või pikutad või sõidad bussiga ja mõlgutad mõtteid ja kujutad ette, kuidas kõik olema saab. Aga siis, kui sa pead seda teostama hakkama, läheb ikka tööks.

Tihti juhtub, et lõpptulemus erineb oluliselt ettekujutusest?

Mitte kapitaalselt... Eks ma enam-vähem tean, kuhu mingi asi jõuab. Aga nii on küll, et paljud ideed tulevad alles arvuti taga kirjutades, ja ma arvestan sellega, ma ei üritagi lugu üksipulgi peas valmis mõelda. Ma tean, et paljud mõtted sünnivad spontaanselt.

Aga näiteks "Rehepappi" kirjutades teadsid sa ette, et lõpumõtisklus eesti mehelt, kes on oma hinge müües saanud ööpäevaks kõikvõimsaks, on umbes selline: seepi olen söönud, Luiset keppinud, peremeest peksnud – mida veel?

Seda mõtet ma teadsin küll ette. Kava oli tehtud, mis mingis peatükis juhtub. Kuidas täpselt, see sündis kirjutades.

Sa "Rehepappi" kirjutades ennast ikka kiruda jõudsid, et terve novembri ette võtsid ja pead nüüd kõik 30 päeva täis kirjutama. Äkki oleks olnud mõnus näiteks juba 15. novembri paiku lugu ära lõpetada?

Ei kirunud. Mulle see idee meeldis – võtta üks kuu ja kirjutada iga päeva kohta. Ja materjali jätkus.

Ma ei kiru ennast kirjutamise ajal, küll tunnen ma ennast hästi saamatuna, siis tundub, et ma olen minetanud kogu kirjutamisoskuse. "Rehepapi" ajal tundsin, et enne nagu oskasin, aga nüüd üldse ei tule. Selle uue raamatu puhul oli ka nii.

Kui tugev su ortograafia on? Kui peaksid praegu tegema etteütluse gümnaasiumi ortograafia peale?

Etteütlus on selline hästi vastik asi, et kuna sa tead, et ta on etteütlus, siis sa tead, et seal on igasugused konkssõnad sees, ja sa hakkad mõtlema ja kahtlema ja võidki valesti kirjutada. Ma usun, et kui ma kirjutan spontaanselt, kirjutan ma õigesti.

Aga vahel küll laps küsib mingi sõna kohta ja kui sa hakkad mõtlema, siis tundub küll, et võiks olla nii ja naa.

Kuidas sa sellesse suhtud, et sind tuntakse pigem "Rehepapi" kui näiteks "Liblika" järgi?

See on paratamatu. Aga seda rohkem teeb rõõmu, kui keegi ütleb, et tegelikult on "Liblikas" üks väga tore raamat. See on alati väga armas.

Või kui mõni tuleb ja ütleb, et talle väga meeldis "Sirli, Siim ja saladused". See on vahva. Ja õnneks neid ütlejaid on.

Ja kindlasti on inimesi, kes teavad mind näidendite järgi. Mõni aga kuulab ainult "Rahva omakaitset". Eks see on kah minu töö. Ega ma häbene midagi.

Igatahes on just "Rehepapist" saanud kultusraamat. Ja kummalisel kombel on mõiste rehepaplus sündinud selle raamatu vaat et kõige vähem rehepapliku tegelaskuju – Rehe Sanderi – järgi.

Mis teha! Aga eks see on jälle suupärane väljend – rehepapp. Hakata seal mingist imbiärnlusest või munaotlusest rääkima...

Munaotlus isegi kõlaks.

See kõlaks. Aga rehepaplus on ilmselt läbi löönud. Ega seal midagi päästa anna.

Imbi ja Ärni oli üks seksikas vanapaar.

Jah. Seksiga nad ei tegelnud kordagi... Aga nad olid niisama käbedad.

Sind eristabki kaasaja eesti kirjanikest – võta Kender, Sauter, Rakke, Kõusaar, Teder – üks oluline detail: ma ei ole üheski sinu raamatus kohanud ühtegi seksistseeni.

Selles "Ussisõnades" midagi on, aga, jah, nii nagu nemad, keda sa nimetasid, nii kindlasti mitte.

Eks ma olen häbelik. Ma ei pea seda vajalikuks. Oota, miks sa ütled, et seksistseene ei ole! Sulane Jaan ju keppis Luiset!

See äärmiselt lakooniliselt markeeritud vägistamine oli puändi joaks oluline.

Aga see, mida sa kirjutad, peabki olema oluline. Ei ole mõtet kirjutada sisse mingit...

...poolteist lehekülge: ÜLES-ALLA, ÜLES-ALLA...

...jah. Sellist asja. See on nagu Eesti filmides sageli, et kas on vaja või ei ole vaja, aga üks näitlejanna ikka võetakse riidest lahti – noh... ma ei oska öelda, miks. Sellepärast et režissööril või operaatoril on huvitav? Või siis et sellega kaadriga saab pärast filmi müüa, veidi paremini?

Kui sisuline põhjendus on, siis loomulikult! Kui teha film, kuidas Kolumbus avastas Ameerika, siis kahtlemata indiaanlased peaksid alasti olema. Selle vastu küll kuidagi ei saa. Niisama – asja ees, teist taga – ei pea seda olema.

Keda sa tänapäeva eesti kirjanikest meelsasti loed?

Ervin Õunapuud, Mart Kivastikku. Kadunud Mati Unt oli väga vägev kirjanik, ja Mihkel Muti raamatud on mulle alati väga meeldinud. Ega neid väga palju ole, keda ma loen.

"Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu" tugineb paljuski rahvaluule läbitöötamisele...

"Rehepapp" tugines ikka oluliselt rohkem. "Ussisõnades" on seda enam minupoolset fantaasiat. "Rehepapis" ma kasutasin teadlikult ja otse rahvaluule motiive. Otsisin ja kirjutasin välja.

Rehepapis oli sul selline tegelane nagu külmking, keda enne sind oli maininud Eisen, ja vahepeal teda ei teatudki.

Eisen ja Loorits on mõlemad külmkinga maininud... Aga vahepeal ei olegi ju kirjutatud kuigi palju rahvaluulel põhinevaid raamatuid. Vetemaal on näkkidest ja kratist raamatud.

Vetemaa "Krati nimi oli Peetrus" on üks sinu eeskujudest?

Ma nii ei saa öelda, et eeskuju. Ma olen teda lugenud ja ta mulle isegi päris meeldis, aga ta ei olnud mingi tõukejõud, miks ma näiteks "Rehepappi" kirjutama hakkasin.

Arvestades sinu raamatute läbimüüki ja seda, et sind on juba sinu elu esimeses kolmandikus hakatud nimetama rahvakirjanikuks, oled sa suutnud säilitada äärmiselt tagasihoidliku staarinivoo.

No aga mis ma peaks siis tegema?

Tammsaare oli ju nagu rokkstaar. Oled sa lugenud, kuidas ta kunagi kolmekümnendate lõpus Tartus käis? Erivagun pandi rongile.

Ma ei, miks mulle ei panda. Ma hea meelega sõidaks Tartusse erivaguniga. Need teised on alati nii täis. Aga Tammsaare elas ju väga tagasihoidlikult, ta ei käinud üldse kuskil. Ja ega tema seda vagunit tellinud. Praegu võiks ju küll... Tiit Pruulil, minu sõbral, on raudteefirma, tema kaudu saaks ehk ajada välja erivaguni Tartusse sõitmiseks...

Ma ei oska nagu käituda teistmoodi, kui ma käitun. Mulle ei meeldiks teistmoodi käituda. Autot juhtida ma ei oska, ma ei saaks osta endale uhket limusiini tagumiku alla.

Miks ei saaks! Ostad limusiini ja palkad mõne afroameeriklase autojuhiks.

Nii rikas ma jälle ei ole. See tundub raha raiskamine – maksta afroameeriklasele, et ta mind sõidutaks. No palju mul sõita vaja? Ma tegutsen siin kesklinnapiirkonnas. Väga palju liigun jala.

Millal sa viimati seenel käisid?

Väga ammu. Suvel ma olen korjanud niimoodi... teel randa tee pealt kukeseeni või mis ette satub. Mul ei ole midagi seenelkäimise vastu, aga mul puudub omainitsiatiiv. Kui keegi ütleks, et, davai, nüüd lähme seenele, küllap ma siis läheks kaasa. Aga selleks on jällegi autot vaja. Keegi peab mu peale võtma ja metsa viima.

Mulle meeldib käia sellistes kohtades, kuhu on võimalik tellida takso. Mulle ei meeldi käia näiteks linnast väljas joomas ja sõltuda mingi bussist, mis kell kolm viib inimesed ära. Ma tahan, et kojuminek oleks telefonikõne kaugusel.

Paar suve tagasi üritasid sa Muuga sadama lähedale heinakuhja juurde taksot tellida.

No just nimelt. Mõni sõber on kolinud nii kaugele elama, et kohe raske on tal külas käia.

Mis veel... noh, ma ei tea, mis veel peaks tegema, et olla selline rahvakirjanik, või – kuidas sa ütlesid...

...rokkstaar...

...et rokkstaar olla. Kirjanik ei ole rokkstaar.

No Tammsaare sellesama Tartus-käigu eel saatis kirjastusele Noor-Eesti juhised, kuidas teda vastu võtta. Ja kui selgus, et juhuslikult on Tartus Nobeli laureaat Bunin, kes soovis Tammsaarega koos lõunatada, siis rahvakirjanik algul keeldus, pärast – kui selgus, et Bunin on juba hotellis kohal ja kirjastuse korraldatud lõunasöök kohe algamas – oli nõus temaga samas lauas sööma, aga mitte kõrvuti istuma või koos pildile jääma.

Võib-olla oli see just tagasihoidlikkus. Ta ei tahtnud või ei viitsinud Buniniga rääkida, tahtis istuda vaikselt ja omaette süüa. Sellest ma saan aru küll. Ma ka ei tahaks, et – ma lähen Tartusse ja siis mulle organiseeritakse sinna Bunin. Milleks mulle Bunin? Ma tahan vaikselt käia Grepis pannkooke söömas või niisama sõbraga juttu ajada. Mitte mängida mingit rahvakirjanikku, kes kohtub teiste kirjanikega.

Mulle väga meeldis Aivar Kulli raamat Lutsust. Luts elas ju ideaalset kirjanikuelu – talitas tasakesi ja ei käinud peentes lokaalides, vaid väikestes õllepoodides, kus ajas oma sõpradega juttu.

Mis on need raamatud, mida sa aeg-ajalt üle loed?

Eks need midagi väga klassikast ole – mille kohta tundub, et oled ära unustanud... Hiljuti ma lugesin Dostojevski "Idioodi" üle, millest mul oli väga hägune mälestus.

Kas "Kuritöö ja karistus" on pigem mitmekihiline ja metafoore täis teos, või keskpärane... krimka?

Ta ei ole seda ega teist. Mulle Dostojevski väga meeldib. Ta on võib-olla kõige kosmilisem kirjanik üldse. Ühtegi Dostojevski tegelast ei huvita, mis riigis ta elab. Kõigil on ikka tahtmine universum tagurpidi pöörata või leida absoluutne õnn. Või, vastupidi – absoluutne õnnetus. Seal on hoopis teised kategooriad.

Stefan Zweig on hästi kirjutanud oma raamatus "Kolm meistrit": kus Balzaci ja Dickensi tegelased oma õnne leiavad, sealt Dostojevski tegelane alles alustab!

Millal sa viimati palvetasid?

Ma ei palveta! Kuidas sa küsid minult, vanalt paadunud ateistilt...

... selle pärast ma küsingi...

... ja kirikuvaenlaselt, millal ma viimati palvetasin! Ma ei palveta. Keda ma peaks paluma? Palumine on ju kellegi teise poole pöördumine, aga ma arvan, et ma pean ikka ise hakkama saama. Paluda võib – äärmisel juhul –, et sa ulataksid mulle näiteks soola.

Sa oled praeguseks kirjutanud umbes poole meetri jagu teoseid...

...kaaned on ka seal sees, need on paksud ja võtavad palju ruumi...

...kui kõrgeks sa selle virna kasvatad?

Mul ei ole mingit viie aasta plaani.

Kahe-kolme järgmise romaani mõtted on ikka olemas?

Ei ole! Ma tegelikult ei ole mingi romaanikirjanik. Mulle meeldib teatrile kirjutada.

Et Karusoo tellib näidendi ja siis sa istud raamatukogus ja...

Jah, näiteks. Uute näidendite järele on vajadus ja see on hea, kui antakse selline väike põlvega müks tagumikku – mingis suunas. Ega see ole selles mõttes tellimustöö... lihtsalt antakse teema. See on see, mida ma tegelikult teha tahan. Siin ma tean küll paari teemat, millest ma tahan järgmisena näidendi kirjutada. Aga romaane, ma ei tea – võib-olla ma ei kirjuta enam üldse.

Sa oled suhteliselt palju uurinud eesti rahvaluulet ja teatrilugu. Kavatsed sa kunagi üllitada asjakohase populaarteadusliku essee või traktaadi?

Selleks ma ei kõlba. Ma kaldun ikka fantaseerima, ma ei viitsi nii põhjalik olla ja lõppu teaduslikke viiteid laduda. Kui ma midagi uurima hakkan, siis sellest sünnib ikka mingi ilukirjanduslik teos.

Ja hea ilukirjanduslik teos on oma olemuselt muinasjutt?

Noh, muinas- viib nagu mõtted muinasajale. Aga ta on hea lugu, jah. Dostojevski teoste kohta ei saa öelda muinasjutt, aga samas on need väga hoogsad. Kogu aeg sünnib midagi, inimesed tegutsevad. Ja eks see ongi ideaalne. Mulle ei meeldi modernistlik proosa, seda ma ei jaksa lugeda.

Mis sind laginal naerma ajab?

Hea nali seltskonnas. Teatris ja kinos ei naera ma peaaegu kunagi, või raamatut lugedes – siis ma muigan, sisimas, et vaat kui naljakas... Aga seltskonnas lobisedes naeran väga meeleldi, siis tulevad kõige paremad naljad.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis