Eesti uudised

Kuressaare mees mängib surmaga pimesikku (17)

Oliver Rand , 8. veebruar 2007 00:00
SAATUSE ÕRRITAJA: Karl Kütt oma Mursiga.Foto: Irina Mägi (Meie Maa)
15 aastat tagasi lasi Karl Kütt Temme Linnal raiuda endale hauakivi, kus tema surmaajaks märgitud 2004. aasta. «Lubasin küll 2004. aastal surra, kuid elan veel. Ju mind seal kõrgemal pool siis ei taheta veel vastu võtta,» arutleb Kütt nüüd.

Kudjape surnuaed hauakiviga «Karl Kütt, Nikolai p. 1929–2004» on Kuressaare külje all. Karl ei avalda, miks ta just 2004. aasta kivile raiuda laskis, ütles juba kolm aastat tagasi, kui seda küsiti, et on saladus.

Nüüd ei ole ta enam kuigi tihti toda 1992. aastal tehtud hauakivi vaatamas käinudki, kuid ütleb, et ehkki vikatimehe käest õnnestus 2004. aastal pääseda, võttis see aasta temalt nägemise.

Nägemine on tragil mehel kehv

«Arstid ütlevad, et nägemisest on säilinud ainult 5 protsenti. Kui lumi on maas ja päike paistab, ei näe ma midagi. Kui on sombusem päev, siis midagi ikka näen. Näiteks teie nägu ma praegu ei näe, kuid kuju on silme ees,» kirjeldab Karl oma silmanägemist, ent ütleb, et see ei takista tal oma elamises vabalt liikuda, ning kõrvaltseisja ei pruugi tema nägemispuuet tähelegi panna.

Kolm aastat tagasi tundis aga Karl end väga halvasti. Peale nägemise kadumise vaevasid teda jalavalud. Meenutus II maailmasõja järgsest ajast, kui ta tankipolgus teenides kaaslase ettevaatamatuse tõttu tankiroomikute alla jäi.

«Ei-ei, ma naeran ja laulan armastuslaule, aga ikka on tervis vilets,» oli ta küll toonagi optimist.

«Ma olin minekuks valmis, aga läks teisiti,» arutleb kolm aastat tagasi septembris 75. sünnipäeva tähistanud mees nüüd ja ütleb, et ei oskagi hauaplaadiga enam midagi ette võtta. «Lapsed naeravad, lapselapsed naeravad. Aga pole midagi teha. Küll pojad vaatavad, kui minu aeg kätte tuleb.»

Sõbraks koer, kassid ja kukk

Karl toimetab oma majas üksi, seltsiks koer Mursi, kassid Toni ja Musja ning kanakarja kantseldav kukk Faraon. Mehe teinepool läks juba ammu manalateele.

«Mursi on mul isiklik kaitsja,» iseloomustab Karl Kütt väikest riiakat koeranähvitsat.

Kukk Faraon hoolitseb toidulaua mitmekesisuse eest. «Annan kukele käsu kätte, et ta neile antud sööki ka kanadega jagaks, ja tema annab mulle pärast kanamune vastu,» naljatab Karl Kütt.

Meelahutust pakub talle raadio, millest eelistab kuulata Vikerraadiot ja Vene raadiojaama Majak. Teleri paneb ta mängima vaid uudiste ning murdmaasuusaülekannete ajal.

«Lembitu Kuuse on minu lemmik, kui tema räägib, siis pilti polegi vaja,» ütleb Karl.

Isal käib tihti abiks Kuressaares elav poeg. Teine poeg elab Tallinnas ja on Karli mitu korda enda poole elama kutsunud, aga asja pole sellest saanud.

«Ei taha kuhugi minna, jään lõpuni siia,» kinnitab Karl.

Kuid saatusega ta enam mängida ei taha ja seepärast pole plaanis ka uut hauaplaati tellida. «Mis ma ikka saatust õrritan. Eks ta näitas mulle koha kätte, et inimene oma arvamuste ja mõtetega on maailmas ikka üks väike tegija.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee