Uudised

Eesti jõumajanduse alguskümnendid  

17. mai 1998, 00:00

60 aastat tagasi valmis Eesti elektrifitseerimise üldkava

VAHUR MÄGI

Esimesed üldkasutatavad elektrijaamad meie linnades ehitati sajandi algul, esimesed vooluallikad maal lasti käiku mõisate viinaköökides ja veskites.

Eesti esimene piirkondlik elektrivõrk avati 1918. aasta sügisel Rakvere mail. Tsemendivabrik oli Kunda mõisalt rendile võtnud Aru raba. Turbapresside käitamiseks rajati rabaservale väike elektrijaam, kust anti energiat ka Rakvere linnale ja ümbruskonna küladele.

Virulaste ettevõtlikkust seati kõigile eeskujuks. Ajakirjandus polnud kiidusõnadega kitsi, koputades seejuures asjameeste südamele, et mõeldaks rahva kehvale kukrule ja kehtestataks maksumäärad, mis "mitte ainult ettevõtjale häid sissetulekuid ei kindlustaks, vaid ka tarvitajatele kasulik oleks, ja elektrijõule võimaldaks võistelda teiste jõu ja valguse allikatega".

Muude loodusvarade poolest vaesel Eestil olid jõumajanduse arendamiseks üsna soodsad eeldused. Põlevkivi tunti veel halvasti, seepärast tehti panus esialgu turbale. Ellamaa rabast ammutatavale kütusele ehitas Riigi Turbatööstus jõujaama, kust alates 1923. aastast said voolu Haapsalu raadiosaatja ja Tallinna-Pääsküla elektriraudtee. Tartu ja selle lähikonna elektriga varustamiseks pani Ülenurme ja Ulila Turbatööstus teise suure jõujaama püsti Ulila rappa.

Inseneride tahe ja valmisolek

Esimene katse moodustada üleriigiline jõumajanduskeskus võeti ette 1926. aastal, mil Eesti Inseneride Ühing esitas kaubandus-tööstusministeeriumile vastavasisulise märgukirja. Paraku ei leidnud see loodetud tähelepanu.

Paar aastat hiljem otsustas rühm asjahuvilisi tehnika- ja majandusmehi asutada ühiskondliku jõukomitee, mille etteotsa kutsuti mäeinsener Aleksander Kink. Riikliku toetuse puudumisest hoolimata võttis jõukomitee ette julge sammu, asudes puhtalt omaalgatuslikus korras koostama Eesti elektrifitseerimise kava.

Tööstuse arengusuundi hinnates peeti silmas peaasjalikult põlevkivivabrikuid. Energiasüsteemi paremaks koormamiseks käis jõukomitee välja mõtte rajada Narva tselluloositehas. Arutati uue turbaküttel tegutseva jõujaama püstitamist Jõõpresse Pärnu all.

Ehkki kõnealune tulevikukava ellu ei jõudnud, näitas selle kokkuseadmine ometi Eesti inseneriringkondade tahet ja valmisolekut ajakohastada riigi jõumajandus.

Elektri koht majandustegevuses kasvas järjest. Tööstuses kestis ümberseadmestamine. Loobuti kohmakatest rihmajamitest, asemele tulid elektrimootorid. Põlevkivivarude näol oli olemas paljulubav energiaressurss. Teisest küljest tähendas põlevkivi väärt toorainet keemiatööstusele, mille laiendamine polnud aga mõeldav uusi energeetilisi võimsusi rakendamata.

Siiski, hoolimata edusammudest rahvamajanduse elektrile üleviimisel jäi Eesti elektritootmises tagasihoidlikule kohale. Edestasime napilt küll Lätit, kuid Taanist ja Soomest jäime tugevasti maha, rääkimata säärastest energeetikariikidest nagu Rootsi või Norra.

Kehv oli lugu elektri rakendamisega igapäevaelus. Lätlane kulutas valgustusele ja majapidamistöödeks kaks, soomlane neli korda rohkem elektrit kui eestlane.

Rõõmustavaks asjaoluks võib pidada seda, et suurem jagu toodetud energiast saadi põlevkivist või selle õlidest. Sisseveetav kütus moodustas elektri tootmisel tühise osa, mille poolest Eesti erines tublisti nii põhja- kui ka lõunanaabreist.

Loodi Eesti Rahvuslik Jõukomitee

Kolmekümnendail aastail hoogustus Ülemaailmse Energeetikakonverentsi tegevus, tõmmates juurde uusi liikmeid. 1934. aastal kuulus sellesse rahvusvahelisse organisatsiooni juba 49 maad, sealhulgas ka Eesti.

Ülemaailmne Energeetikakonverents ei teinud rahvuslikele komiteedele ettekirjutusi, küll aga soovitas teadusasutuste osavõttu nende tööst. Nii lülitati jõukomitee koosseisu TÜ teoreetilise ja tehnilise füüsika professor Harald Perlitz ning TTÜ jõumasinate ja soojusmajanduse professor Evald Maltenek.

Komitee põhisihtidena pandi kirja: tööstuse arendamine, linna ja maa varustamine elektriga ning veejõu laialdasem rakendamine, pidades eeskätt silmas elektri tootmist põllumehe tarbeks.

Elektrifitseerimine otsustati läbi viia ühtse ülemaalise elektrivõrgu alusel, nähes väikesi kohalikke jõujaamu ette ainult neis kohtades, kuhu liinide vedamine olnuks ülemäära kallis. Tarbija seisukohalt oli oluline, et energia hankimine suurest võrgust tuli odavam selle tootmisest linnade või tööstuste jõujaamades.

Kaheastmeline üldkava

Eesti elektrile üleviimise üldkava valmis 1938. aastal. See koostati kaheastmelisena: ajavahemikeks 1938-1942 ja 1943-1947.

Energia tarbijatest seisid esikohal Tallinn ja Virumaa, teisel Narva ja Tartu koos Kehra ja Kunda tehastega. Väikelinnad ja põllumajandusalad moodustasid kolmanda tuumiku.

Kava järgi tuli Eesti jaotada ida- ja läänepoolseks energiavarustuse ringkonnaks. Ida ringkonda arvati Tallinn ja kogu Tallinna-Paide-Viljandi-Mõisaküla teljest itta jääv maa-ala. Kõik ülejäänu kuulus teise, lääne varustusringkonda. Sinna taheti lisaks Ellamaa jõujaamale ehitada Tori-Leevi kärestikele Pärnu jõel veejõujaam.

Ida ringkonna energiaga varustamiseks vaadati läbi kolm võimalust. Esimese järgi pidi energiasüsteemi südameks saama Narva kosele ehitatav 52,5 MW veejõujaam. Teise puhul andnuks põhienergiat Kohtlasse kavandatud 64 MW soojusjõujaam. Kolmanda puhul püüti läbi ajada olemasolevate jaamadega.

Kohtla soojusjaama mõte oli ajendatud soovist leida mõistlik rakendus õlivabrikutes utmisel tekkivatele jääkgaasidele, mis senise menetluse kohaselt lendusid kasutult õhku, rikkudes niiviisi keskkonda.

Mäeameti hinnangul küündisid põlevkivivarud 3,5-4 miljardi tonnini ja turbavarud 2 miljardi tonnini. 1937. aastal asutatud Loodusvarade Instituut jätkas maavarade ja energiavarude tundmaõppimist.

Esimene variant oli kõige kallim - 39,5 miljonit krooni. Ometi eelistati just seda, kuna see variant tõotas soodsamaid võimalusi edaspidiseks. Jõukomitee üldkogu kiitis mõtte heaks ja 1939. aasta kevadel võttis Riigikogu vastu seaduse riikliku kapitali osalusel tööle hakkava AS Elektrikeskuse loomise kohta, mille hoolde anti kava tegelik elluviimine.

Need kuuekümne aasta tagused sündmused pidid panema aluse elektrikasutuse sihikindlale arendamisele Eestis. Siis nii lootusrikkalt alustatud AS Elektrikeskusest on läbi arvutute liitmiste, ümbernimetamiste ja ümberkohendamiste kasvanud välja kõigile tuntud AS Eesti Energia.

Paljugi, mille üle sellal vaieldi, pole oma tähtsust siiani minetanud. Tänane küsimus on oskuses või tahtes vääriliselt mõista ja hinnata meie inseneride esimese põlvkonna tööd. Ka vaimset.

Autor on Tallinna Tehnikaülikooli tehnikaloo õppetooli juhataja, professor.

1937. aastal valminud Püssi elektrijõujaam.

Kütteks kõlbas 3. sordi põlevkivi, jaam arendas 3,8 MW võimsust.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee