Haldusreform omavalitsustes peab jätkuma  

Mis peaks olema omavalitsuste kavandatava haldusreformi jätkamise eesmärk? Toetudes Põhjamaade praktikale, tuleks väita, et haldusreformi eesmärk peaks olema võimu toomine inimesele võimalikult lähedale. Luua tuleb vajaliku ajupotentsiaaliga tugevad omavalitsusüksused ja kindlustada nad rahaliste vahenditega. Omavalitsus peab täitma talle seadusega pandud ülesandeid nii, et inimestel tekiks kindlustunne ja nad ei sooviks lahkuda oma kodupaigast.

Selleks tuleb omavalitsusi liita targalt ja ettenägelikult. Arvestada tuleb omavalitsuste ajaloolist tausta, identiteeti, teenuste kättesaadavust, keskuse perspektiivi, valimiste ja võimu avaliku teostamise võimalikkust, regionaalse juhtimise säilimist, reformide minimaalset hinda jne. ning kõiki neid probleeme tuleb vaadelda majanduslikult ja sotsiaalsest aspektist lähtuvalt.

Omavalitsuste liitmisel ei või majanduslik kokkuhoid olla eesmärk omaette. Võib-olla suudame ennetada mõningaid vigu, mis tuleneksid vallakeskuste väljaehitamisest ning suudaksime vahendeid targemini kasutada.

Elanike arvu järgi? Tõesti, halduskulude vähenemise ja elanike arvu suurenemise vahel on otsene seos olemas. Nii hariduse, sotsiaalabi, valitsemiskulude jm. kulud liitmisega vähenevad, kuid hakkavad teatud elanike arvu juures uuesti kasvama. Põhjamaade Nõukogu seminaril Rootsis ja samasugusel kokkusaamisel Haldusjuhtide Instituudis arvamused omavalitsuse sobiva suuruse kohta lahknesid, seepärast võiks Eestis rääkida minimaalsuurusest, näiteks 5000 elanikku.

Kuid mõlemal seminaril kõlas ühesugune väide: tähtis ei ole elanike arv ega loodava valla pindala. Paljusid probleeme, mis seotud elanike arvuga, saab lahendada valdade koopereerumisega kas kahe-kolme valla liiduna või (üksikprobleemi lahendamisel, näiteks gümnaasiumi haldamiseks) halduskoguna.

Neile kahele tegurile tuleks liitmisel eelistada tugeva keskuse ja edasisele arengule tähtsa ajupotentsiaali loomist.

Loomulikult on tähtis elanike arv, pindala, ühendus keskusega ja veel palju muud. Põhjamaade kogemus ütleb, et seal, kus liitmisel langetati õige otsus, inimesed elukohta ei vahetanud või tegid seda vähesed. Küsitluste põhjal olid seal kindlaks tehtud ka eelistused, mida sooviti keskuses näha. Need ei olnud enam kirik, kõrts ja kool, vaid pingereas olid pank-postimaja-apteek-arstiabi, koolimaja, rahvamaja, politsei, ostukeskus, ehituskrundid, töökoha võimalus.

Neid väiteid tuleks hoolega analüüsida ja korraldada uurimus, selgitamaks meie eelistusi.

Kõigepealt peaks olema selge see, mis saab riigi ja maakonna tasanditega ning milliseid ülesandeid omavalitsustest kõrgemal asuvad organid täitma jäävad.

Esmajärjekorras võiks ju alustada nende omavalitsuste liitmist, mille vallavalitsused asuvad teiste omavalitsuste keskustes ja mille valitsuskulud ületavad näiteks 50% aastaeelarvest, kuid ka seda liitmist tuleb vaadelda tervikprotsessist lähtuvalt. Ettevalmistused peaksid kulgema nii, et 1999. a. toimuksid valimised korraga uutesse ja endistesse volikogudesse.

Esimese uute volikogude valimistsükli ajal, seega 1999. aastast kuni 2002. aastani, võiks pingete vähendamiseks rakendada endiste valdade suhtes osavalla põhimõtet. Osavalla volikogu pädevusse jääks käimasoleva maareformi jätkamine, aga ka haridus- ja sotsiaalküsimuste lahendamine. Endistesse vallakeskustesse võiks jääda paar ametnikku, lahendus on ka ametniku kättesaadavus määratud nädalapäeval.

Kes peaks olema liitmise algataja ja kuidas seda korraldada?

Vabatahtlikuks liitumiseks on meil seadused olemas. Algataja on vabariigi valitsus, kes teeb maavanema kaudu asjaomasele valla- või linnavolikogule ettepaneku. Maavanem koos valitsusasutustega ja kohalike omavalitsusorganitega selgitab välja valla või linna elanike arvamuse, korraldab uuringuid ja valmistab ette õigusaktid.

Riigikogus on menetlemisel ka uus seaduseelnõu haldusjaotuse kohta. Missuguseks see kujuneb, on praegu raske öelda.

Haldusreform vajab täpset eesmärgistamist, ajagraafikut, korraldajate määramist, seaduste ettevalmistamist ja eelkõige poliitilist kokkulepet ehk erakondade valmisolekut kõige selle realiseerimiseks.

Tõenäoliselt oleks vaja Riigikogu otsusega moodustada poliitiliste jõudude esindajatest koosnev komisjon, kes hakkaks haldusreformi ette valmistama ja leiaks põhiprobleemidele lahendused. Eesti kogemus on näidanud, et haldusreform on pigem poliitiline kui teaduslik küsimus.

Autor on Riigikogu liige, Reformierakonna aseesimees.