Eesti uudised

Istun nagu tavaliselt üksinda (19)

Maarius Suviste, 23. detsember 2006, 00:00
ÜKSIK: «Siin saarel on hea ja mõnus olla,» muheleb Mati-Erki Nyman, Pakri saarte ainus püsielanik. 
Pakri saarte ainus elanik Mati-Erki Nyman elu üle ei kurda: igavust ei tunne, viina ei joo ja naist ei võta. Ei pea ka jõule. Ehk kabelivaremete juures käib ära. Kui aega jääb.

Pakri saartele saab kõige paremini Paldiskist. Enne kui piirivalve mootorpaadiga mandrilt lahkume, helistame, et mida vastuvõtjale kaasa võtta.

«Tooge ajalehti lugemiseks,» soovitab Mati-Erki Nyman.

Kas poest pole vaja midagi?

«Leiba, saia, vorsti, sibulat.»

Viina külmarohuks?

«Tooge parem lahjat õlut. Võtke suur, kaheliitrine.»

Hetke pärast helistab ta tagasi. Et toogu me postkontorist ka tema kirjad ära. Et ta juba helistas ette ja ütles, et tullakse järele. Võtame need kaasa.

Paati tõstame ka piirivalve jõulukingituse. On kaart, kommikarp ja esmaabipakendid.

Tuli sünnikohta tagasi

Üksik hall habemik Väike-Pakri Väikekülas viipab juba kaugelt. Tema ongi Mati-Erki Nyman (65), rannarootslaste järeltulija. Saare ainus püsielanik.

Ta elas siin oma elu kolm esimest aastat. Sõda viis ta saarelt minema, sattus Saksamaale, kuid tuli Eestisse tagasi. Möödus 60 aastat ning ta tuli sünnikohta tagasi. Vanemate talu varemetele asus ta uuesti elama 2004. kevadel. Tema oma on siin 50 hektarit maad.

Esimese suvega pani ta elamise püsti. «Mis maja see ikka on, pisike onnike,» ütleb ta. «See on ikka suur asi, kui oma elamine on.»

Suurema osa oma elust ühiselamus elanud mees teab, mida räägib. Nüüd on tal oma televiisor (vaatab katusel asuva toaantenniga vahel Soomet ja Eesti kanaleid), raadio (kuulab uudiseid), käib internetis (harva). On ka mitu raamaturiiulit, enamasti venekeelsed tarkuseallikad.

Laual on akud. Suuremad ja väiksemad. Eluaegne elektrik teab, kuidas saarel ellu jääda: õues on päikesepatarei ja väikesed tuulegeneraatorid. Sooja saab ta tuppa telgiahjuga. Vesi on kaevust. Süüa käib mandrilt toomas.

Kuuse koht on metsas

Jõuludeks Mati kuuske tuppa ei too. Ta pole jõulupuud kunagi raiunud, sest kuuse õige koht on tema meelest metsas.

Pühal ajal ta kabelisse ei lähe. Mida jõuluõhtul teeb, veel ei tea. «Eks näe. Istun vist nagu tavaliselt üksinda. Võib-olla helistan mõnele tuttavale.»

Jõuluvana saarele ei tule?

«Loodame, et ei tule.»

Nüüd paneb Mati oma autole hääled sisse ja põrutame kabeli juurde. Sõiduriistaks on nn vana villis, ise ta ütleb, et džiip.

Minutite pärast olemegi kabeli juures. Vana ja väike. Suvel ehitati katus peale. Samas on mahajäetud kalmistu.

Kas te jõuluajal kabeli juurde ei tule?

«Võib-olla, et isegi tulen.»

Mõtisklema?

«Eks ole juba käidud küll mõtisklemas.»

Jõulud temas erilist pühalikku tunnet ei tekita. Kõik on tavaline. Ka aastavahetuse möllust ei lase ta ennast häirida, teeb oma igapäevatoimetusi. Saluuti ei korralda – saarelt ju hästi näha, mida kolme kilomeetri kaugusel Paldiskis tehakse. Ja šampanjat ei joo: «Üksinda joomisest ei tule midagi välja.»

Jõulukinki ta endale ei tee. Ei tee ka metsloomadele. Vist. «Praegu nende jaoks head ilmad – ise saavad toidu kätte ja jahimehed ei leia jälgi üles.»

Käib aerupaadiga linnas

Mati on terve kui purikas. Nii ta ütleb. Arstiabi pole saarel elamise jooksul vaja läinud.

Aga kui hammas valutama hakkab?

Mati muigab habemesse: «Siis peab hambavalurohtu võtma.»

Igav tal saarel ei ole. Kõik päevad kaovad justkui iseenesest. «Mul ei ole siiani nii palju aega veel tekkinud, et läheks istuks kuskile maha ja mõtiskleks. Ikka käid asja pärast ringi, nokitsed siin-seal vähehaaval.»

Kui ilma on, käib Mati kalal. Peamiselt räimed, lestad, siiad, tursad. Lesta on tal nii palju, et ei jõua kõike ära süüagi. Värsked tulevad kogu aeg peale ning nüüd peab mitu ämbritäit soolatud lestasid ära viskama.

Mandril, see tähendab Paldiskis, käib ta nii, kuidas võimalik. Üks käik võtab paar-kolm tundi ära. Suvel käib isegi paar korda nädalas. Enamasti aerupaadiga. Aga linnas tuleb käia: kas või pangakontolt oma pensioni välja võtmas.

Aga talvel jääga?

«Vahel on siin päris kõva jää peal. Mööda jääd saab vabalt igasuguseid asju üle tuua. Ülemöödunud talvel tõin endale niimoodi autokäru kohale.»

Kui palju külalisi käib?

«Suvel käib saarel nii palju, et ei oska üles lugedagi,» ütleb ta. Neid, kes talle külla tulevad, on aga vähe. «Sugulased käivad mõnikord. Rootsist.»

Kas pätid ei tülita?

«Eks muidugi silmad peavad kogu aeg lahti olema.»

Naisevõtuks enam ei lähe

Oleme maja juures tagasi. Astunud tuppa, hakkab ta kirjaümbrikke avama.

Kui tihti te kirju saate?

«Mitte väga tihti. Mu kirjavahetus on suuresti internetis.»

Mati on üksik, pole lapsi, pole naist. Naisevõtu peale ta enam ei mõtle. «Ma juba nii vana inimene. Olen jõudnud küll mõelda,» rehmab ta käega. «Üksi on parem kui koos.»

Saarele elama tulemist ta kahetsenud ei ole. «Kus mul parem oleks? Siin kõik omaette, siin kõik muidu käes. Teed, mis tahad. Ei ole rahamuret nagu pensionäridel tavaliselt on.»

Kui saarelt lahkume, mandrile tagasi, võtab Mati maja najalt aerud. «Ma vaatan, et täna ilus ilm, peaks siiski linnas ära käima. Mine tea, millal jälle saab.»

Ja ta hakkabki mandri poole sõudma. Vahepeal on tuul tõusnud, laine ka.

Kuid see ei heiduta teda. Nagu saarel ainsa inimhingena elaminegi.

Suur- ja Väike-Pakri

Suur- ja Väike-Pakri asuvad Harjumaal. Suur-Pakri pindala on 11,6 km² ja Väike-Pakril 12,9 km². Lühim kaugus mandrist on 3 km.

Saared asustati 1345. aastal, kui viis rootslast ostis Suur-Pakri saare Padise kloostrilt. 1934. aastal oli saartel 341 inimest. 1940. aastal sundevakueeriti kogu elanikkond ja saartest sai Nõukogude sõjaväebaas. Enamik Pakri rootslastest suundus Rootsi.

Mõlemat saart kasutati kuni 1992. aastani õppepommitamiste polügoonina.

Allikas: www.saared.ee

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee