Elu

Feliks Leet - reporter popis nahkmantlis (5)

Urmas Vahe , 16. detsember 2006, 00:00
KAS LEGENDAARNE «KÜSIB JA VASTAB FELIKS LEET» AJAS HARJA PUNASEKS KA? «Selle panid hiljuti ilusti paika inglased, kes uurisid, et ainult 20% inimestest on võimelised heast naljast aru saama. Ning 2% head nalja tegema. Loen ennast selle kahe protsendi sisse.» Marianne Loorents
Kaheksakümneviiene Feliks Leet on kaheksakümneaastase Eesti Raadio tõeline ja elav legend. Oma esimest mikrofonipäeva mäletab ta kuis olnuks see eile – kui Leet 1958. aastal juhuslikke krusasid hääletas, et jõuda 48 kilo kaaluva reporterimakiga Kullamaa kirikusse nelja Saksamaa pisiriigi printsessi matmispaigale. Siis tuli 36 ise küsivat ja vastavat aastat. Tänane päev möödus raudsel Feliksil Olümpia hotellis Eesti Ajakirjanike Liidu seminaril. Pulss töötab endiselt täie rauaga.

Teha ring peale Eesti Raadio rekordstaažiga reporteri tuuseldamistele tundub üsna tänamatu ettevõte. Läheks vaja raamatut – kui sellestki piisaks.

Leet ei ole alp kuulsuste järele. «Olen rohkem kui poole elust Pärnumaale istutatud. Mis kuulsusi sinna ikka sattus? Tallinna mind eriti ei lastudki, suuri parteininasid intervjueerima. Arvan, et kergem olnuks inimesi islamiusku pöörata kui parteininalt lugu saada. Mingi ime läbi siiski jututasin kunagi Liidu kaitseministrit. Ega ta kaua minister olla saanud. Sadasid kogu kupatusega Jugoslaavia kohal alla. Lennukis läinud peoks ja sabaosas olnud pilootide õpetajaid rohkem kui ratsahobuse s****.»

Raadiomeheks tänu s*****

Leedile s*** meeldib, tal on sellest palju lugusid.

Näiteks selline, kui ta olnud veel noor mees ja Hiiumaa lehes tööl. «Tallinnast tuli kamanda, et nüüd tuleb minna küladesse jumalavastast kihutustööd tegema. Läksingi. Külamehed kokku aetud ja mina jahvatama, et jumalat pole olemas, ja kõik, mis ümberringi, on Marxi tehtud. Siis tõusis üks taat püsti ja küsis, et poiss, kas mitte jumal pole loonud, et lambal on pisikesed pabulad ja lehmal õige suur kook. Mina maigutama, et ärge segage ja nii on loodus määranud. Vanatoi ajas end jälle püsti: poiss, kui sa isegi s***** midagi ei tea, ära siis tule ka jumalat puutuma.»

Siis meenutab Feliks, kuidas ta mikrofoniga mööda Pärnumaad käis. «Minu koht oli ikka põllul, laudas või merel. Laudas olen kõike rõõme tunda saanud. Küll lehmal tagumistest jalgadest hoidnud ja ilmale tuleva vasikaga tõtt vahtinud. Ja mitu korda on mind tõsise pasarahega üle kallatud. Tead, miks tuli vormirõivas enne lauta minekut selga panna? See popp nahkmantel. Kui lehm sind täis pasandab, saavad laudamehed su otse voolikust üle lasta.»

Feliksil on kapis kolm nahkmantlit.

Seesama haisev ollus on mänginud Feliksi saatuses üldse väga tähtsat osa. Peaaegu otsustavat. Ning sai ka määrajaks, miks Leet ajakirjandusse sattus.

«Oli vist sõja viimane või rahu esimene aasta, kui pataljoni lehetoimetaja ligi astus ja palus sõdurilehe jaoks loo kirjutada.

Oli selline praeguse A3 tüüpi lipakas. Ega ta palju jutte vastu võtnud. Sellepärast ka isesorti tingimused. Hea sõdurilugu oli umbes 100 sõna pikk. Väga hea lugu täpselt sada sõna. Mõtlesin, et teen ära.

Lugu oli lühidalt selline: tol armsal pühapäeva hommikul, kui päike paistis kui pöörane, oli sõdurite sitamaja tugipuu katki. Esimesena läks peldikusse leitnant Kondrašov ja sadas muidugi pea ees peldikupotist alla. Kohe üleni. Siin on esimesed 30 sõna. Ülejäänud 70 ütles Kondrašov, kui august välja ronis. Need olid vene keeles ja miskipärast tuletas Kondrašov pidevalt oma ema meelde.»

See lugu sai võistlusel parima auhinna. Ja Leet ei saanudki enam ajakirjanduse teelt ära.

Exegi monumentum

Neid lugusid, mille üle hõbemikrofoni omanik enda üle uhke on, jätkub. Mõni neist polegi raadioga seotud.

«Kaks inimest olen päästnud kindlast surmast. Need olid hülgekütid – isa ja poeg, saarlaste kohta väga haritud mehed. Aga isegi õppinud mehed viis tuul jääpanga peal avamerele. Kaasas ei muud kui koer, paar puhvaikat, tuleraud ja mõni püütud hüljes. Kurat, ja siis läks külmaks.

Mehed olid juba viis või kuus päeva keset ulgumerd. Põletasid hülgerasva, võtsid kahepeale koera kaissu, kes sooja andis, näksisid, mida hülgelt võtta. Pikapeale hakanud pilt juba tasku kukkuma.

Jutt sellisest ajakirjaniku kangelasteost jõudis isegi nii kaugele, et Leedist kirjutati ajakirjas Žurnalist igavene pikk lugu. Selle ajakirja tiraaž oli oma paar miljonit ning eestlastest on selle kaante vahele Leedi kõrval pääsenud ainult Valdo Pant.

Pääses ka ise surmasuust

Leet on hülgeid jälitades ka ise surmasuus olnud. «Koos Rahva Hääle asetoimetaja Sulev Metsaga läksime koos kahe hülgekütiga Abrukalt reportaaži tegema. Mina kukkusin tol retkel vette neli korda. Alati järgnes tuttav protsess – riided seljast ära, mis kuivaks väänati ja jääle tahenema pandi. Siis kangutati lõuad laiali ja valati sorin piiritust kurku. Ma olen väike napsimees ja valget viina ei võta üldse. Aga paljas piiritus… Jumal, nagu okastraat oleks mööda toru alla vajutatud. «Teine lint on juba täis ning Leet jutuga jõudnud 1926. aastasse, Eesti Raadio algusesse, kui temagi suure moe lainel koos vanema vennaga oma esimest vastuvõtjat meisterdas. Feliks oli viiene, vend 13 aastat vana. Leet on Eesti esimest raadiosaadet kuulnud oma kõrvaga.

Küsib ja vastab Feliks Leet

Suurim legend Feliks Leedist sündis teise raadiolegendi Tiit Karuksi suu läbi. Päevast Vikerraadio uudistesaadet juhtides teatas ta kogu Eesti rahvale nagu muuseas: «Ja nüüd helilint Pärnumaalt, kus nagu ikka küsib ja vastab Feliks Leet.». Rahval oli nalja nabani, ainult Karuks sattus üsna kõvade pihtide vahele.

Leet peab seda kõrgema klassi naljaks. «Mis ma ikka teen, kui traktorist vastab igale küsimusele möh. Tuli ju midagi lustakat välja mõelda.»

Nõukogude tsensuur – Eesti Raadio ajaloo päästeingel

«Just nõukogude ajast pärineb palju kultuurisaateid, mis võinuksid kolida prügimäele, kuid tänu sellele, et inimesed hoidsid saadete tekstid alles, on need tänini säilinud,» ütleb Eesti Raadio arhivaar Heidi Tammar . «Küll vaid paberil, sest lindipõud oli suur ja paljud asjad tuli paratamatult maha kustutada, et uus saade peale salvestada.»

35 aastat raadiomaja õhku hinganud Heidi Tammari sõnul saab korralikust dokumendiarhiivist Eesti Raadio puhul rääkida alles 1944. aastast alates. Aastatest 1926–1944 säilinud dokumendid on hoiul Riigiarhiivis. See materjal on palju katkendlikum, kuna sellesse perioodi jääb ka sõda. Samas rändasid näiteks parteikoosolekute protokollid otse parteiajaloo arhiivi.

«Alles pole kõiki saateid, me ei saa neid kuulata, aga tänu sellele, et meil oli tsensuur, kes kontrollis iga sõna, on paljud saated säilinud paberil. Eesti Raadios töötas terve masinakirjabüroo, kes toksis saated sõna-sõnalt lindi pealt maha. Kaasa arvatud mudilastele mõeldud saated,» räägib Tammar.

Kui aga koos vabadusetuultega saabus oktoober 1990 ning sündis Eesti Raadio, kadusid varsti koos tsensuuriga ka tekstid. «Õnneks saabus siis see aeg, kui enam-vähem suudeti saateid juba helikandjatel säilitada.»

Heidi Tammar on avastanud tekste, mis inimesed töölt lahkudes ja kappe koristades ise arhiivi tassisid. Nii on näiteks õnnekombel säilinud 80ndatel väga populaarse «Stereopühapäeva» tekste, millest paljusid ei olnud kirjade järgi üldse ette nähtud säilitada.

Samuti hoiab Tammar kui oma isiklikke aardeid personali käskkirju, mis tegelikult alalisele säilitamisele ei kuulu. «Näiteks on mul siin laua peal personali käskkiri nr. 1 aastast 1944. Neid säilitatakse 75 aastat. Nii et selle võiks peagi kõigi nelja tuule poole lasta. Aga kas siis nii saab? See on ju meeletult põnev dokument! Siin on kirjas inimesed, kes tööle võetud. Millal ja mispärast lahti lastud. Millal nad on saanud käskkirju, kuidas neid on autasustatud. Eriti liigutavad on need käskkirjad, kust võime lugeda, et eesrindlik (nais)seltsimees sai pühade ajal autasuks kleidiriide ja (mees)seltsimees ülikonnariide.»

See on üks osa meie oma ajaloost, kinnitab arhivaar. Lisaks peidab arhiiv 3403 isikutoimikut. Nii et Eesti Raadio dokumendiarhiivist tuleb rääkida kui tõsiselvõetavast kultuuriloolisest kogumist, kinnitab Tammar. Nimetades vaid mõned Eesti jaoks oluliste inimeste nimed, kelle isikutoimikud arhiivi kaunistavad: Arvo Pärt, Lennart Meri, Marju Lauristin jne. «Rääkimata maja oma inimestest, kes siin aastate jooksul on oma panuse andnud. See on aukartustäratav andmekogu,» ütleb Tammar.

Ajakirjanikuna ja arhivaarina raadios kokku 35 aastat töötanud Heidi Tammari sõnul iseloomustas nõukogudeaegset raadiotöötajat eelkõige vaimsus ja isamaalisus. «Eesti Raadio hoidis eestlaste vaimsust ja eestlust üleval läbi kõikide nende aastate. Meil tehti tõesti ka «punaseid» saateid, aga see oli nagu omavaheline kokkulepe kuulajaga. Need tuli ära teha ja kuulaja sai aru. Ent ma ei usu, et Eesti Raadio oleks kunagi näiteks jõulud ära unustanud. Kogu tonaalsus eetris oli pühadele kohane. Räägiti küll talistepühadest, küll talvepühadest, küll sellest, kuidas üksteisest rohkem hoolida. Eetris kõlasid näärilaulud, aga tegelikult tähistati jõule.

Kõikidele raskustele vaatamata oli see raadios suurte inimeste ja ilusate tegude aeg. Inimesed tajusid Eesti Raadio missiooni, seda, et nende asi oli rahvast ühendada. Ja sedagi, kui suur tähtsus oli õigel ja korrektsel eesti keelel, mis raadio kaudu igasse eesti kodusse jõudis. Ega siis ilmaasjata tuldud Eesti Raadiot kaitsma kohe, kui oli kuulda, et tankid tulevad. Kaitsma tuldigi tol ajal ju seda Eesti Raadiot, mis oli töötanud nõukogude ajal tsensuuri tingimustes ja kompartei juhtimisel,» usub Eesti Raadio juubeli eel Heidi Tammar ja tõdeb ise ka, et see on öeldud pisut pateetiliselt, aga nii ta tunneb.

Jaanus Kulli

Helilindid säilitatakse igavesti

«Otse meie arhiivist ei lähe midagi prügikasti. Küll määrab iga peatoimetaja, mida pole vaja säilitada,» kinnitab Eesti Raadio heliarhiivi juhataja Heli Pikk .

«Ka mujal maailmas ei säilitata kõiki saateid, tehakse mingi valik. Kui eetris kõlab vaid teadustaja interpreetide tutvustusega pikitud muusikasaade, siis sellist pole mõtet jäädvustada.»

Küsimusega, mitu ühikut raadiomaja heliarhiiv peidab, jääb jänni isegi selle juhataja. Vanasti oli kindel sott – kokku loendati üle 100 000 lindi. Nüüd käib juba aastaid kibe töö nende kopeerimisega laserplaatidele, mida viimastel andmetel on 10 000 ringis. «Aga säilitame ka kõik vanad stuudiomaki lindid,» kinnitab Pikk.

Kuna Eesti Raadio ja selle arhiiv asusid enne sõda Estonia teatris, on läinud kaduvikku sõjaeelne plaadikogu, mis 1944. aasta märtsipommitamisel hävis. Ülejäänud kaod kuuluvad tõdemuse alla, et lint ei kannata lõputut kerimist ja seda ei saanud enam füüsiliselt mängida.

Osa helindeid on läinud loojateed puht praktilistel põhjustel, sest pärast sõda oli lindilimiit. Heliarhiiv sai väheke kannatada ka 70ndate aastate keskel, kui raadioteatris oli tulekahju.

Nõukogude aastatel ei jõudnud osa saateid arhiivi väga proosalisel põhjusel. Iga saade tuli paberil vormistada, kuid loomingulisele toimetajale käis see kui bürokraatlik toiming lihtsalt vastukarva. «Nii me siis leiame praegugi kappidest linte, mis rändavad restaureerijate kätte, kes need üle kuulavad ja kõik võimalikud andmed üles kirjutavad. Alles seejärel saab need taasleitud lindid arhiveerida, sest ilma andmeteta on nad nagu junk yard (prügimägi),» muigab Heli Pikk. «Pole ju mõtet võtta arhiivi asju, millel pole vähimaidki andmeid.»

Ivar Vigla lasi eetrisse seakisa

Heidi Tammar meenutab, kuidas raadiosse tuli ülikoolist praktikale noor Ivar Vigla , kes otsekohe ilmutas väga otsivat meelt. «Olin ta juhendaja ja mäletan, kuidas ta ühe oma esimese saate oli lindistanud Muhumaal saunas meestega leili visates. Hiljem, juba raadios tööl olles, lõpetas ta ühe põllumeeste saate seakisaga. Tol ajal ei jätkunud majandites loomasööta ja see oli tema viis sellest rahvale teada anda. Ivar lõpetas oma saate sõnadega: nüüd, armas rahvas, kuulake, ma lasen teile näljaste sigade kisa. Ja tuli seda kisa oma kolm minutit jutti… Sõnu polnud vajagi.»

Esimene raadiolinn

11. mail 1924 kl 9.35–10.45 tehti Haapsalus proovisaade. Läänemaa Ühisgümnaasiumi õpilaste laulu kuuldi Tallinnas, Pärnus, Vändras ja valvetehniku jutu järgi ka naaberriikides. Niisiis võib Haapsalut pidada Eesti esimeseks raadiolinnaks. Eesti Raadio sünnipäevaks peetakse aga siiski 18. detsembrit 1926 – sellest päevast alates sai kuulama hakata regulaarset saatekava Tallinnast.

Kuulsaid raadiohääli:

Feliks Moor

Valdo Pant

Ivar Trikkel

Lembit Lauri

Ene Hion

Peeter Hein

Gunnar Hololei

Toivo Makk

Hilda Raudkivi

Hubert Veldermann

Lilia Sokolinskaja

Toivo Aare

Helgi Erilaid

Helve Võsamäe

Edgar Selberg

Leho Männiksoo

Ott Kool

Erni Järvsoo

Tõnu Sokk

Mari Tarand

Helju Jüssi

Fred Jüssi

Kiira Kahn

Anne Parksepp

Riina Eentalu

Legendaarseid saateid:

«Päevakaja»

Kuuldemängud

Lembit Lauri «Kirjutamata memuaare»

«Eesti sõduritund»

«Perekond ja kodu»

«Tere hommikust, põllumehed!»

Raadiomängud

«Stereopühapäevad»

«Reporteritunnid»

Leho Männiksoo poistesaated

Mudilaste unejutud

Rameto saated

«Muusikaline tund»

«Memoturniir»

Laulupeoülekanded

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee