Uudised

10 aastat Eesti Akadeemilist Sõjaajaloo Seltsi  

10. mai 1998, 00:00

MATI ÕUN

Aeg läheb kiiresti ja kaob järjest minevikku. Tänapäevamured ja -rõõmud ning tegemised jätavad meile vähe hetki kadunud hilisaegadegi meeldetuletamiseks, kiirelt pealetungiva uue elu kirevus aga kipub sageli tekitama tunnet, et nii on alati olnudki.

Ometi oli meil 10 aastat tagasi pea kõik teisiti. Tahaksin siin sellest musttuhandest muutusest meelde tuletada ühte - Eesti sõjaajaloo taastamise algust pärast ligi pool sajandit kestnud punast udutamist. Ja meest, kes oli selle läbimurde peategelane - tollal põllumajandusajaloolasena tuntud Evald Laasit.

Evald Laasi läbimurdeartikkel

Praegune keskmine ja vanem põlvkond muidugi mäletab, kuidas oli meil hilisaegade sõjaajalooga ENSV hiigeaegadel: Teist maailmasõda asendas Nõukogude Liidu Suur Isamaasõda, omaaegsed Eesti Vabariigi ohvitserid aga olid kodanlikud natsionalistid ja fašistide sabarakud. Ülejäänud osa eesti rahvast muidugi võitles õlg õla kõrval teiste Nõukogude Liidu rahvastega fašistliku Saksamaa ja imperialistliku Jaapani vastu, lülitudes seejärel võidukasse rahuvõitlusse kogu allesjäänud imperialismileeri vastu. Jne., jne.

Neist postulaatidest erinevaid mõtteid võis muidugi omas peas mõlgutada ja kitsamas ustavate sõprade ringis ka arutada, kuid punastest käibetõdedest erinevate mõtete avalik esitelu kas suuliselt või kirjasõnas oli täiesti mõeldamatu.

Ja siis järsku kuulutati Moskvas välja perestroika ning glasnost . Mäletan, kuidas teleris näidati EKP KK sekretäri Karl Vainot, kes oli just uutes tuultes Moskvast tulnud, ja teatas rõõmust särades: "Nüüd hakkame uut moodi mõtlema!"

Aeg näitas, et Eestimaal oli kolme liiki mõtlejaid. Esimesed - Karl Vaino tüüpi - ei hakanud kunagi uut moodi mõtlema. Teised, nimetagem neid näiteks Arnold Rüütli tüüpi meesteks, mõistsid, et kompartei tee viib eesti rahva hävingule ning hakkasid tõesti uut moodi mõtlema ja said tõsikommunistidest tõsiisamaalasteks.

Kolmandat tüüpi mehed ja naised aga ei hakanud uut moodi mõtlema sel lihtsal põhjusel, et nad ei olnud kunagi vanaviisi (punakarulikult) mõtelnud.

Evald Laasi oli üks kolmandat tüüpi meestest. Ja nüüd järsku seoses väljakuulutatud glasnostiga terendas talle ka oma salamõtete avaldamise võimalus. 27. novembril 1987 õnnestus Laasil ajalehes Sirp ja Vasar avaldada artikkel "Mõnede lünkade täiteks", mis käsitles 1941. ja 1949. aasta massiküüditamist ning neist esimese mõju 22. territoriaal-laskurkorpuse (endise Eesti sõjaväe) lahingutegevusele 1941. aasta juulis Porhovi lähistel.

Laasi tõi välja arhiivimaterjalidel põhinevad arvud, et tollal 22. korpuses olnud 5500 eesti sõjaväelasest sattus ülejooksikuina või juhuvangidena sakslaste poolele ümmarguselt 4500 meest, seega 4/5 esialgsest koosseisust.

See oli tolleaegsele Eesti NSV ideoloogialadvikule juba liig. Olgu selle glasnostiga kuidas on, kuid tõtt viimasest suurest sõjast ei pea eesti rahvas ometi teada saama!

Tümitamiskatse kukkus läbi

15. jaanuaril 1988 kutsuti TA Ajaloo Instituudis kokku koosolek, mis pidi Evald Laasi ja ta artikli tümaks tegema ning võtma ka teistelt kirjutajatelt isu Laasi eeskuju järgida. Laasi hukkamõistmiseks oli moodustatud kümmekonnast ajaloosaurusest, kõrgest sõjaväelasest ja ajakirjanikust koosnev komisjon; glasnosti mängureegleile vastavalt aga oli kohale lubatud ka poolsada nn. vabakuulajat - kirjanikke, ajakirjanikke ja nomenklatuuri mittekuuluvaid ajaloolasi.

Nagu peagi selgus, oli see kergemeelne temp - initsiatiiv koosolekul läks patuoinast Laasi ja vabakuulajate kätte ning ka koosoleku juhataja (ning algselt planeeritud kõrge tribunali esimees) kindralmajor Vello Vare pidi nentima, et Laasi väited on õiged ja kui Laasi "süüst" rääkida, siis seisneb see vaid selles, et ta tõi välja arvud ja asjaolud, millest on vaikitud ja heameelega vaikitakse ka edaspidi.

Üks võitlevamaid koosolijaid oli Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri, kes koosoleku tulemusega rahule ei jäänud, vaid jätkas sama teemat järgmisel päeval toimunud EKP Keskkomitee pleenumil. "Kui kommunistist teadlane kirjutab ajalehes, ...et neli viiendikku 22. territoriaalkorpusest läks üle vaenlase poolele, s.t. moonutab või lausa võltsib fakte, siis peab ta kandma parteilist vastutust," teatas ta pleenumi kõnetoolist.

Arnold Meri ja teiste arhailiste võitlejate oponentideks samal koosolekul olid ajaloolased Kaupo Deemant, Rein Helme, Toomas Karjahärm ja Hannes Walter; kirjanikud ja ajakirjanikud Lennart Meri, Uno Laht, Olev Remsu, Lembit Lauri jt.

Siinsete ridade kirjutaja sattus lintšimisest päästetud Laasiga koos koju minema ja loomulikult jätkus äsja kogetu arutelu ka meie koduteel. Ja selles vestluses sündis mõte asutada tõde hoidvate ajaloolaste organisatsioon, mis oleks vastukaaluks senisele pseudoajaloole ja ajaloovõltsijaile. Kuna juttu oli vaid sõjaajaloost, sai planeeritav organisatsioon juba eos ristitud Akadeemiliseks Sõjaajaloo Seltsiks.

Selts loodi Meremuuseumi juurde

Ligi pool sajandit keelatud olnud seltsitegevus oli riigivõimude poolt just värskelt lubatuks tunnistatud, kuid seltside tekitamise teele oli tollal jäetud ka üks kaval riugas: tekitatav selts tuli registreerida mingi riigiasutuse juurde, kes siis loomulikult pidi kandma ka vastutust "oma" seltsi eest.

Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asutamiskoosolek peeti Meremuuseumi nn. väravapealses ruumis 29. aprillil 1988. Asutajaliikmeid oli 14, neist neli Meremuuseumist: direktor Ants Pärna, majandusdirektor (ja meresõjaajaloolane) Vladimir Koppelmann, merendusosakonna juhataja Urmas Dresen ja sama osakonna teadur Mati Õun. Mati Mandel ja Maido Limbak olid Ajaloomuuseumist; Kaupo Deemant Tallinna Linnamuuseumist, Evald Laasi, Hannes Walter ja Toe Nõmm Ajaloo Instituudist, Tiit Noormets praegusest Filmiarhiivist ja Rein Helme Riigiarhiivi eelkäijast ning Peep Pillak tolleaegsest Arhiivide Peavalitsusest. Kaasas oli ka 91-aastane Taavet Poska, kes esimese vabariigi aegadel oli olnud Vabadussõja Muuseumi hoidja.

Seega möödus 29. aprillil Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asutamisest 10 aastat. Kahjuks ei jõudnud selle tähtpäevani elada üks ta alustajaid ja alustalasid Evald Laasi, kes juba 5 aastat on puhanud kodumaa mullas.

Autor on Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi esimees.

Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liikmeid 1990. aastal. Esimeses reas paremalt neljas Evald Laasi ja paremalt teine Ülo Uluots.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee