Kommentaar

Johannes Varesest uuesti  (17)

Peeter Olesk, vaatleja , 6. detsember 2006, 00:00
29. novembril möödus pool sajandit tollest keskhommiku lõpust, kui Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi ametkonnahoonest Kadriorus leiti presiidiumi esimehe Johannes Varese laip.

Just nimelt leiti, sest ta ei surnud ei oma ega haiglavoodis arstide juuresolekul, vaid laip avastati vannitoast, kus peale surnukeha ja püstoli polnud midagi niisugust, mida seal olla ei tohiks. Uks oli seestpoolt kinni, mis ei ole tavaline perekonnas, kus elavad ainult mees ja naine.

Varesest vaikitakse

Lugenud käesolevast ajalehest (SL Õhtuleht, 1. dets.) pealkirja «Enesetapp presidendilossi vannitoas» alt läbi mõlemad leheküljed, jäin ma mõtlema. Kõik need inimesed, kellega mul on olnud juhust Johannes Varese ja tema abikaasa Emilie (1897–1947) surmast rääkida, jäid ses suhtes kas väga kidasteks või üldse vait.

Vaikitakse kas umbusust või seepärast, et tunnistada tuleks midagi kahetsusväärset. Nigol Andresenil, kes oli tookord ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitja ja pärast Varese surma tema kohusetäitja, polnud mingit põhjust mind umbusaldada. Polnud seda ka Ralf Parvel (1919). Ilmselt puudus see nendelgi kahel naisel, kes tahtsid minuga oma sugulase lõpust rääkida 1980. aastatel Kirjanike Liidus Harju 1.

Välja arvatud esimene kõikidest järeldustest kogu loo kohta, on teised halvad. Hea on see, et Eestis on meie keskel elus Vareste sugulasi, kes peavad teadma kui mitte muud, siis vähemalt suguvõsasisest pärimust. Rohkem kui Johannes Varese surma puudutab see pärimus ülejäänud suguvõsa, kes päris kindlasti ei olnud süüdi tegudes, milles Johannes Vares oli kaasosaline. Nood teised inimesed ei pea häbenema.

Oletagem, et Johannes Vares lastigi talle eraldatud korteri vannitoas maha. Ükski normaalne mees ei lähe habet ajama koos püstoliga. Paremakäelisel on käsi kinni kas habemenoa või žiletihoidjaga ja püstol sinna enam ei mahu. Vasakuga sikutab ta põske. Maha saab ta end lasta kas enne habemeajamist või pärast seda – või selle keskel ainult siis, kui ta jätab töö pooleli. Sherlock Holmes, nagu ka Hercule Poirot ja Thomas Barnaby oleksid ise uurinud või lasknud oma patoloogil väga hoolikalt selgitada, kas dr. Johannes Vares suri aetud habemega või karva kasvanult või keset habemeajamist ja kuhu kadusid seep ja vaht...

Küsimärgid

Usutav on, et Johannes Vares läks ennast ametikorteri vannituppa tapma. Selleks, et seal kirju kirjutada, pidanuksid seal leiduma sulepea, tindipott ja paber. Ka mingi alus, sest vanni serval sa kirja ei kirjuta. Kirju võib kirjutada ka pliiatsiga. Kulmupliiats võib ju vannitoas leiduda, ent keegi ei hoia seal paberit, mis niiskust ei talu. Ükski inimene ei hakka ka kirju kirjutama keset habemeajamist. Kirjad pidid olema kirjutatud valmis varem, mis tähendab, et ka otsus end maha lasta pidi sündima enne habemeajamist. Kui Johannes Varese lasknuksid maha nõukogude eriteenistuslased, tulnuks lavastada liiga palju. Kas oleks pidanud Pärnus populaarne arst, kellest 1940. aastal sai kvisling, teadustama oma kavadest mõnda kõrgemat nõukogude eriteenistuslast või pidi keegi neistsamust eriteenistusist jälgima ülemnõukogu presiidiumi esimeest nii halastamatult, et see ei võinud isegi terariista – mida habemenuga ju on – ilma juuresolijata kätte võtta.

Surm või minestus

Elutuna leiti Johannes Vares enne keskpäeva. Keegi leidjatest arvas, et ta on ehk minestanud. Minestamisest ei teki vereplekki rinnal ühelgi juhul. Mõistlik mees ei lähe aga peegli ette habet ajama triiksärgis. Tal on seljas kas alussärk või pole sedagi. Igaühel, kes läheb Figaro ametikaaslaste ette, tõmmatakse ülakehale linik. Kes täidab ise Figaro ülesandeid, seda omas kodus ei tee ja järelikult pole tal üll ei linikut ega triiksärkigi. Kui Johannes Vares leiti, triiksärk seljas ja verepritsmed särgi esisel, pidi ta end maha laskma kas enne habemeajamist või läks ta endale kallale, habe aetud ja lõug pestud, pärast riietumist. Kust me võtame, et kirjeldused presiidiumi esimehe laiba leidmisest on omavahel sõltumatud ning dokumenteeritud kohe?

Igal juhul tuli laiba olemasolust teatada võimalikult kohe. Kellele? Abikaasale kaheldamatult, ent raske uskuda, et Siuts, nagu proua Varest isekeskis kutsuti, oleks teadnud, mida teha edasi. Teatada tuli Nikolai Karotammele, Moskvasse ja usutavasti ka Balti sõjaväeringkonna ülemale. Ma ei tea vähimatki otseliinidest Kadriorust Moskvasse, aga selleks, et saada helistatud vahetult Stalinile, pidi kõlistajate vahel töötama mitu operaatorit. Sekretärid lisaks.

Kuni õhtuni ei teatatud avalikkusele midagi, sest keegi ei osanud nekroloogi alustada. Mälu järgi on mul kasutada Nigol Andreseni jutustus. Moskva mõtles umbes poole üheksani. Neile teisel pool Peipsit tuli öelda, et see polnud ei aju- ega südamerabandus. Lahkamine võis toimuda kõige varemalt mõni tund pärast laiba leidmist ja ka siis pidi andma keegi selleks korralduse. Saata Moskvast delegatsioon Tallinna surnukeha uurima oleks eeldanud vähemasti poolt päeva. Tõenäoliselt oodati Moskvas Stalini ärkamist ja sinnani peeti ka Tallinnas kogu informatsioon kinni. Õhtul siis teatatigi, et Johannes Vares on surnud lühikese raske haiguse järel.

Diagnoos pandi seega telefonitsi ilma arstideta. Sellekohase surmatunnistuse olevat alla kirjutanud Nigol Andresen, kellel selleks meditsiinilist õigust olla ei saanud.

Enne 29. novembrit 1946 raviti Johannes Varesel hüpertooniat. Kõrget vererõhku ei saa kõrvalda ühekordse seansiga ja kui sa pääsedki palatist, ei pääse sa ravimitest. See pidi presiidiumi esimehele kui kauaaegsele arstile olema selge juba enne haiglat.

Kas kõik asjaomased dokumendid asuvad Moskvas ja asjaosalised on surnud? Ma ei arva seda. Asjaosalised jäävad vait siis, kui neid pimesi ja arutult ründavad need kõrvalolijad, kes oma totruses on veendunud, et nendel on tõele suurem õigus kui inimestel, kes on ajaloo ise läbi elanud. Kes oskab olla kannatlik kuulaja, sellele usaldatakse rohkem kui paberile. Inimesi, kes olid revolvrikuuliga 29. novembril 1946 Kadriorus pisutki seotud, oli/on vähemalt mõnikümmend. Neid ei ole kunagi sundimatult üles otsitud. Kerge töö see ei ole, aga väärt oleks küll.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee