Elu

Kameeleonmehe Bruno Sauli pooltõed Eesti NSV teenimisel (20)

Urmo Soonvald , 2. detsember 2006, 00:00
IGAVENE: Bruno Saulist ei saa rääkida kui endisest. Lugedes ta raamatut jäi pigem mulje, et ta on igavene. Õigel pool rindejoont iga võimu ajal. Arhiiv
End peaministriks nimetav, kuid tegelikult ENSV Ministrite Nõukogu esimehena (ja madalamatel pulkadel) töötanud Bruno Sauli mälestusteraamat «Meie aeg» on äärmuslik ood Nõukogude režiimile ja selle valitud poegadele.

Sauli soovi anda välja oma elust raamat tuleb kindlasti mõista. Ta oli Nõukogude Eesti üks nimekamaid valitsejaid, kes elas aastakümneid avaliku elu keskmes, olles kõrge kommunist, ettevõtja ja ajastu arvamusliider. Ühtäkki ta avastas, et kõik teised kirjutavad ja tõlgendavad elu ENSVs, aga mitte ta ise, kommunistliku Eesti eelviimane ministrite nõukogu esimees.

Neil oli tõesti hea

Kui Sauli raamatut «Meie aeg» loevad inimesed, kel pole punase režiimi ega ajastu viljadega mingit pistmist, tekib neil kindlasti küsimus: mis siis Nõukogude Eestis halba oli?

Saul on raamatus minimaalselt pööranud tähelepanu tavainimestele ja sellele, et lõviosal eestlastel ei olnud elu samasugune edu- ja mõnulugu kui Sauli oma. Enesekeskne meenutus ENSVst on nagu muinasjutt – Narvast Tallinna, korraks Saksamaale ja uuesti Tallinna.

Tõsi, kangelane tunnistab kohe raamatu alguses, et see on tema lugu läbi tema silmade. Ometi võivad eelkõige ta eakaaslased ja kolleegid tunda karjuvat ebaõiglust seda raamatut lugedes.

Varjatud tagasihoidlikkus

Vana kommunist (ja rebane) Saul oskab sõna ja mõttega mängida. Ta püüab näidata, nagu oleks ta meeletu meeskonnamängija, teistega arvestaja, jäädes praktiliselt silmapaistmatuks juhiks.

Ometi pole ta suutnud raamatus tabada läbivalt tagasihoidlikku stiili. Ta on end unustanud ja kirjutanud, et tema juhtimisel korraldati Eesti olümpiamänge, rahareformi, IMEle üleminekut jne. Samas on kõik ta ajastukaaslased püüdnud end ehtida samade asjade elluviimisega. Keda uskuda?

Lugedes Sauli «Meie aega», hakkab silma ja mõistust häirima 320küljelise teose alatoon, et kõik saavutati tema ajal kergelt. Raamatus pole muresid ega probleeme.

Raamatu suurim häda on see, et kui ametinimetused kõrvale jätta, ei tule kuskilt välja, et Nõukogude režiim olnuks halb. Võimalik, et Saulile, ta perele ja lähikolleegidele see polnudki halb. Röögatu palk, suvilad, jahilkäigud, konjakiõhtud, autojuhid, turvamehed, muud hüved ja lähetused lasid tal kindlasti elada kui härrasmehel, kes oli nõus kutsuma teisi ja ennast seltsimeheks, põhiline, et see elujärge ei kahandaks.

Vaid riivamisi kirjeldab ta läbikäimist ja võitlust EKP juhtidega, aga mitte ühelgi ajalooliselt olulisel vaidlusel, detailil või määramisel ta pikemalt ei peatu.

Äärmiselt põnev oleks teada, miks ta läks tülli legendaarse suursaadiku ja EKP esimese sekretäri Vaino Väljasega. Aga sellele me vastust ei saa.

Kameeleonmeeste aeg

Mul on paljude ENSV liidritega suheldes huulil üks küsimus: kas te olite silmakirjalik siis (Nõukogude Eestis) või praegu (Eesti Vabariigis)? See ei ole kuri küsimus, pigem uudishimu ja seltsimeeste tögamine.

Saul ei ole kitsi, kirjeldades imestust, pahameelt ja pettumust, mida tõi talle 1940. aastatel Nõukogude okupatsioon. Samas jagub tal kriitikat ka Konstantin Pätsi aadressil ja isegi rohkem kui Nõukogude Eesti riigijuhtidele. Ta julgeb arutada, kas Päts oli saksa- või venemeelne, aga unustab vastamast, kelle meelne oli ta ise ja teised eliitkommunistid.

Või Saul oli tõesti üks neist ENSV juhtidest, kes oli küüniline pragmaatik – kui tema poleks kõrgeid kohti vastu võtnud, oleks tema asemele toodud keegi Moskvast, Leningradist või Kiievist…

Kahjuks me ei saa kunagi teada, mida Saul siis ja praegu tegelikult mõtleb, kelle poole hoiab ja kelle laulu laulab.

Post scriptumi all plahvatab endise punase sulest pomm: «Ja ometi oleme täna ühiste jõupingutuste tulemusena jõudnud Eestimaal sellisesse elujärku, et võime uhkust tunda, et elame just siin. /…/ Soome Vabariigi presidendi eestikeelne kõne Kumu avamisel, Eesti hümn Torino olümpial, sinimustvalge trikoloor koduses lipumastis Eesti vabariigi aastapäeval räägivad meie omariikluse autoriteedist suurte vaimurahvaste peres. Jäägu see nii igavesti. Elagu Eestimaa! Ma armastan sind!»

See justkui kiriklik lõpp oli kerge šokk. Huvitav, mida sellest arvavad Sauli omaaegsed kolleegid ja inimesed, kes on vaba Eesti nimel kinni istunud?

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee