Uudised

Püha Jüri, roos ja raamat  

30. aprill 1998, 00:00

JÜRI TALVET

Kutse kõnelda roosi ja raamatu päeva hiljutisel sisseõnnistamisel Tartu Ülikooli raamatukogus selle tava kataloonialikust taustast pani mind mõtlema nii Pühale Jürile kui ka (taas) vaimu ja elu ammendamatutele seostele.

Allikad ei seleta, miks just katalaanid keskajal (kõige hiljem 10. sajandil) Pühasse Jürisse (nendel: Sant Jordisse) nii tugevasti kiindusid, et temast renessansis oma patrooni tegid (keda paavst selles rollis 17. sajandil ka tunnustas).

Erilist armastust Püha Jüri vastu on näidanud veel inglased oma rahvusliku tõusu algusest peale 14. sajandil ja samal ajajärgul moskoviidid. Vahest inspireeris koguni mingi element kohalikus genius loci s Kiievi-venelasi Tartus praegusel Toomemäel asunud linnust selle vallutamise järel nimetama Jurjeviks?

Püha Jüri harib maad ja tõrjub julmust

Suurema osa ajaloo üle laotub tihke hämarus. Jürist endastki pole teada, kas ta oli Rooma sõdur või hoopiski palestiinlane, süürlane või armeenlane ning kuidas ja miks just 23. aprill tema reaalse või legendaarse eluga seostub. Et temast on aga saanud kõige universaalsemaid kristluse pühakuid, selles pole kahtlust.

Nagu kinnitavad uurimused, levis muistses Süürias juba 6. sajandil laialt Püha Jüri kultus. 23. aprill tähendas Oriendis varakult üleüldist kevadpidu. Prohvetina, kuigi mitte kreekaliku Georgiose ("põlluharija"), vaid teistsuguse, "Rohelise" nime all tuntakse Püha Jürit araablaste seas. Legend sangarist, kes tapab koleda lohe ja vabastab kuningatütre, on levinud Aafrikas üle kogu kontinendi.

Püha Jüri üldtuntud märgid on "põlluharija" ja "lohetapja". Tema püha ei lange kokku kalendrilise kevade algusega, vaid see on päeval, kui põhjapoolsematel maadel kauaoodatud päriskevad tõesti lõpuks käes on ja võib põllutöödega algust teha. Püha Jüri tähistab niisiis kevadet, maa ärkamist, aga ka maaharimist (kultuuri) ja võitlust kurja vastu.

Vaimuta elu, vähemalt inimelu, ei toimi. Lohet ei tuleks võtta liiga sõna-sõnalt - kuigi sellele vaesele roomajale nii ohtrate sümbolite koondamine juba ise selleks kiusatuse loob. Kurjus on siiski olemas - muidugi mitte looduses, vaid meie, inimeste endi sepistatult. Püha Jüri harib ja hoiab maad, tõrjub tagasi looduse metsikust, aga sümboolselt just seda julmust, mida inimene, looduspärase eluvõitluse põhimõtteid (s.o. tugevama õigust) ühiskonnaellu kandes ning samas intellekti ja techne eeliseid osavalt ära kasutades on kasvatanud loodust aplalt hävitavaks draakoniks.

Enn Vetemaa kirjutab õigesti 23. aprilli Sõnumilehes: jüriöö ei peaks eestlastele sisendama leina, vaid hoopiski uhkust selle ürgse õigusevaimu üle, mis äratas meie esivanemad pühajürilikule võitlusele võõramaise ülemvõimu ja vägivalla draakoni vastu.

Oluline kokkulangevus: 19. sajandi lõpul vahetas paavst kataloonlaste patroonina Sant Jordi välja Montserrati Neitsi vastu, araablastel aga ei saanud "Roheline" prohvet kanooniliseks pühameheks, vaid teda hindasid hoopiski enam sufistid - araabia müstikud - ja lihtrahvas. Küllap on Püha Jüri paistnud liiga maise, liiga inimliku pühakuna sellele osale kirikust, mis ise on kujunenud võimuks.

Loodus liidus vaimuga, armastus kultuuriga

Noore kultuurrahvana me otsime endale tavasid. Roosi ja raamatu päeva eel ja järel võis näha-kuulda, kui püüdlikult ajakirjanikud korrutasid: "Sel päeval ulatab mees naisele roosi ja naine mehele raamatu." (Või vastupidi?). Ikka selles mõttes, et nii peab tegema, nii hakkab komme nõudma. (Nagu lähiminevikus naistepäeval, kui äkitselt sigines tänavatele parvedena mehi, kõigil lilleke häbelikult näpu otsas.)

Tuletaksin meelde, et Kataloonias endas, roosi ja raamatu päeva kodumaal, ei ole sel taval teab kui täpseid reegleid. Teada on, et renessansist peale sai tõesti kombeks, et aadlikud ja härrasmehed, kes Kataloonia isevalitsuse Generalitati paleesse kogunesid Sant Jordi päeva tähistama, seal viibinud daamidele roose kinkisid. 18. sajandi alguses, kui Generalitat Hispaania keskvõimu poolt laiali saadeti, kandus komme aga tänavale rahva hulka, saades eeskätt armunute ja noorema abielurahva peoks: peigmehed kinkisid roose pruutidele, vastsed abielumehed oma naistele.

Kui too leidlik Barcelona raamatukaupmees 1926. a. looduse puhkemise, armastuse ja rõõmu päeval raamatud tänavatele tõi, siis oli ta geniaalselt tabanud Püha Jüri olemust: loodus liidus vaimuga, armastus kultuuriga. Tänaseks on jüripäev Kataloonias saaanud ehtsalt rahvuslik-rahvalikuks elu ja vaimu põimivaks peoks. Barcelona avara ja pika peatänava Passeig de Grącia esindusosa - mille lart nouveau liku arhitektuuri pärleiks on Gaudi kuulsad Casa Milą (La Pedrada) ja Casa Batll¢ - ääristavad raamatukioskid, kus Kataloonia pealinna arvukad kirjastused kesk roose, muusikat ja sagivat-uudistavat rahvast oma toodangut pakuvad.

Muide seegi, et katalaanide rahvuslik pidu rahvusvaheliseks raamatu ja autorikaitse päevaks on saanud, pole nii ametlik, kui väljastpoolt ehk paistab. Olen veendunud, et UNESCO kataloonlasest peasekretäri Federico Mayor Zaragoza isikul on selles tubli panus. Mõistagi poleks katalaanide rahvuslikust kultuurilembusest ja oma kultuurilise identsuse rõhutamisest piisanud UNESCO rahvusvahelise kalendri sisustamiseks. Appi aga võeti nutikalt veel üks jüripäevalik tõik kultuuriloost: nimelt see, et otse kummalise (jumaliku?) kokkulangevusena on jüripäeval 1616. aastal surnud kolm maailmakirjanduse suurvaimu: William Shakespeare, Miguel de Cervantes ja, tõsi küll, üldsusele vähem tuntud peruu kroonik Inca Garcilaso de la Vega - esimene uues maailmas sündinud nimekas kirjamees.

Eestlased pole vähem kultuurilembesed kui katalaanid. Ajaloolise jüriöö ja põhjamaiste talurahvatavade taustal võiks jüripäev rooside ja raamatutega kujuneda meiegi rahva spontaanseks kevadpeoks. Järgmisel aastal tuleks raamatukogu vestibüülist juba julgemini tulla välja tänavatele, tõeliselt rahva sekka, elu keskele.

Meie juhtide, Riigikogu ja valitsuse püha kohus olgu aga saavutada, et uueks jüripäevaks tühistataks käibemaks raamatutele ja et raamatut koos roosidega saaks siis juba kinkida iga eestlane oma armastust mööda igale eestlasele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee