Uudised

Seikluste- ja imedetulestik fantasy -möllus 

30. aprill 1998, 00:00

AHTO VAHTER

Veiko Belials "Ashinari kroonikad", kirjastus Varrak, 354 lk.

Sain ka mina lõpuks kiire aja kõrvalt lugemisega ühele poole. Kohe alguseks võiks öelda, et Eesti esimene (vähemalt minu teada) fantasy -romaan peaks z^anri austajate jaoks olema igati väärt kraam ja paljudele kindlasti lausa maiuspala.

Lohesid, lumedraakoneid, kääbuseid, printsesse, printse, igasugu kolle, imesid ja põnevaid sündmusi jagub seal sellisel hulgal, et neist võiks vabalt kokku saada oma kümmekond sama paksu romaani.

Ehk jäigi pisut häirima tegevuse pööraselt kiire kulg ja sündmuste kuhjumine. Aeg-ajalt oleks vahele igatsenud pikemaid ja põhjalikumaid kirjeldusi ning mõningaid naudisklevaid pause. Aga see on vast rohkem maitse asi, sest raamatus on lugeja köitmiseks piisavalt jõudu ka ilma selleta.

Kui nüüd romaani millegi kõrvale asetada, siis minule meenus küll esimesena selline raamat nagu Stephen Kingi "Talisman". Miks, seda ma vist päris täpselt põhjendada ei oskagi, sest kirjutamisstiililt on raamatud tegelikult täiesti erinevad. Võib-olla sellepärast, et "Ashinari kroonikate" sündmused arenevad pea sama kummalistes "kõrvalmaailmades" ja pea sama karmil viisil kui "Talismaniski". Isiklikult köitis mind ehk kõige rohkem kroonikate kolmas osa, kus pimeduse jõududega asub rinda pistma Marten - Los Angelese mõrvar, kes on samas ka Ashinari kuningapoeg.

Igal-juhul on tegemist raamatuga, mida enne lõppu naljalt käest ära ei pane, ja kahtlemata on tegu teosega, mida annab nautida mitmeid kordi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee