Elu

Jaan Riis: «Ma pisiasju üldse ei näe. Minu arvates on maailm täiuslik.» (1)

Rainer Kerge , 7. oktoober 2006, 00:00
 
Jaan Riis on mees, keda loodus kutsub. Et Jaan üksi reisida ei näe, korraldab ta juba viiendat aastat igal nädalavahetusel Looduse Omnibussi väljasõite.

«Kuna ma alati liigun looduses koos sõpradega, kes mingit paika või teemat – mis mind just huvitab – hästi tunnevad, siis oleks ju kuidagi jõhker kutsuda neid teejuhiks ainult endale,» ütleb Jaan ise.

Oletame, et sul on käed selja taha seotud. Kirjelda suurimat enda püütud kala.

Ma kirjeldan ühte lapsepõlvelugu. Olime onuga siinsamas lähedal Padriku talu heinamaal. Panime õhtul põhjaõnged sisse ja hommikul… Tõsi küll, onu võttis selle turva välja – see oli kolme ja poole kilone, nagu põrsas.

Aga mis ma ise püüdnud olen, siis – lapsepõlves tundusid 700–800grammised väikesed hauginolgid juba suured kalad.

Ükskord püüdsin siinsamas lähedal väikese õngega, ussike otsas. Ja ahvenad võtsid. Esimene ahven oli 300–400grammine, ikka tõsiselt suur ahven. Ja mul oli väike õng ja ma vedasin ta liiva peale välja ja tamiil pidas vastu!

Soomaal haugi püüdmine tähendab ju lihtsalt heinamaalt kala korjamist?

Vaata, suurvee järel jäävad ju veesonnid maha. Ja siis me käisime lapsepõlvesõbraga ja mudistasime vee mudaseks – siis tulevad haugid vee peale. Ja siis püüad nad särgiga välja.

Särgiga?

Särgiga, jah. Võid käega kah võtta. Nad tulevad vee peale. Sa näed, kus nad on. Ja viskad kaldale.

Särgiga selles mõttes, et ei hammustaks…

Nojah, natuke kardad, onju.

Ja mis sest haugist siis edasi sai?

Viisin kala koju, kus tädi teda edasi töötles.

Seda, kuidas kala valmistada, seda ma õppisin väga hiljuti – 10–15 aastat tagasi. Näiteks ahven tundus lapsepõlves mulle nii luise kalana, et seda ei saa üldse süüa. Aga nüüd ma olen õppinud, et: puhastad ta ära, paned maitseaineid – ja siis kas fooliumi või märja ajalehe sisse ning kuuma lõkketuhka.

Mõne aja pärast sööd teda nagu kiivit – teelusikaga. Kõik need väiksed kondikesed on pehmeks läinud.

Ja haugiga on sama lugu. Mingisuguse liha või grillvorstiga pole mõtet võrreldagi.

Eestis elavatest metsloomadest maitseb sulle kõige rohkem…?

Ma ei ole jahimees, mul on halb silmanägemine…

Ma tegelikult olen lihasööja küll, aga… ma ei oska öelda, keda ma kohalikest metsloomadest kõige meelsamini sööks.

Tegelikult – tavaline hea kodusea liha, kui pärast sea tapmist esimene käntsakas ahju läheb… siis ununeb ka see raske seatapmise lugu. See on ju selline, et… ma saan aru, miks seatapjad viina võtavad. Ta aitab unustada.

Aga kui juba liha on ahjus, siis on maailm hoopis teine. Inimese õnn on see, et ta kiiresti unustab.

Sa tarbid loodust selles mõttes praktiliselt, et: lille on ilus vaadata, puu saab panna ahju alla, loom täidab kõhtu?

Ma niimoodi küll ei ütleks… Aga inimene on ju segatoiduline ja seetõttu ta sööb liha.

Mu isa on rääkinud – see oli veel vana hea Eesti vabariigi ajal –, et kui ta jahipüssiga metsa läks ja oli siis korraga metskitsega vastastikku ja talle vaatasid vesised silmad otsa, siis… tema jahimehekarjäär lõppes ühegi pauguta.

Sul endal pole seda karjääri üldsegi…

Ja ma pole sellest kunagi puudust kah tundnud.

Kala mulle meeldib küll püüda, kuigi, jah, silmanägemist on parasjagu niipalju, et kui ujuk mängib, siis seda mängu ikka näeb… Aga lapsepõlves oli küll üks selline seiklus, et viskasin õnge vette, aga see oli sügisene aeg juba, natuke jääkirmet oli järve peal, ja see ussike kukkus jäätükikese peale. Mina vaatasin ikka, et kas kork liigub…

Ma pisiasju üldse ei näe.

Sügisest näed sa seda, et nüüd on foon lihtsalt mitteroheline?

See, mis ma näen, on päris huvitav. Üks asi on see, mida ma silmadega vastu võtan, teine see, mille oma kujutlusvõime juurde paneb. Nii et pilt on väga emotsionaalne.

Oota, mida sa õigupoolest näed?

Ma näen ilu ja… ma näen mõnes mõttes rohkem, kui see, kes teravalt näeb.

Lehte lugeda saad?

Suuri pealkirju ma näen. Väikeste lugemiseks kasutan luupi.

Prille sul ei ole?

Kunagi, kui ma prille kandsin, siis ma nägin – pannes lehe vastu nägu – kõike perfektselt. Kaugele vaadates nägin valgusfoori – mis värvi tuli parasjagu põleb.

Kuidas sellises maailmas elada on?

Minu arvates on maailm täiuslik. Mul üks sõber on kõrvaarst ja tema on öelnud, et suure osa informatsioonist saan ma kõrvadega (ma olen aktiivne telefoniga suhtleja), ja seda, mis mul nägemata jääb, tajun ma kuulmismeele abil.

Pilt, mille ma maailmast saan, on küll teistsugune kui mu sõpradel, aga emotsionaalselt on ta kindlasti sama rikas.

Me oleme praegu Navesti jõe ääres, mis pigem seisab, kui voolab; me oleme sauna terrassil kümblustünnis, mis aurab; sauna eesruumis on paar inimest, kes üritavad lauda katta, aga minu kõrvad ei haara nende vestlust. Mida sina kuuled?

Alles oli kuulda sookurgi. Ja praegu ma kuulan sind, et vastata su küsimustele…

Aga… emotsionaalses mõttes, et miks me just siia tulime – see on ühelt poolt mu lapsepõlve kodukant ja teiselt poolt on siin Aivari kodu. Aivar on Soomaa üks aktiivsemaid loodusturismi arendajaid…

Sa propageerid loodust kui tarbimist väärt kaupa?

Ma ei räägi kunagi kaupmehe terminites. Mina propageerin neid väärtusi, mis meie ümber olemas on: et oleks huvitavam elada, võiks ju looduses käia.

Kas näiteks hea kontsert on kaup? Tegelikult on ta see, mis teeb elu väärtuslikuks. Ja looduses käimine teeb samamoodi. Minule on looduses käimine ja inimeste loodusesse kaasa meelitamine lihtsalt ühe sellise võimaluse propageerimine. Inimene saab ju vabalt valida, kas see saab tema elustiili osaks või mitte. Minule on see vajadus – käia looduses – tekkinud lapsepõlves. Ma olen küll põline tallinlane, aga enne, kui ma kooli läksin, olin rohkem maapoiss – kümme-üksteist kuud elasin siin maal ja kuu-kaks vanemate juures linnas.

Ma mäletan, et mind taheti Tallinnas lasteaeda panna. Käisin seal kaks nädalat ära. Ja siis pakuti lõunaks mingit puljongit.

Ma ütlesin, et ma ei saa seda puljongit juua, sest ma jään siis haigeks. Öeldi, et: ei, sa pead selle puljongi ära jooma.

Pärast arstid uurisid – mitte keegi ei saanud aru, mis mul viga on.

Aga vanemad said aru, et ma olen täiesti sobimatu lasteaias käimiseks ja tõid mu maale tagasi. Ja haigus kadus.

Sünge lugu.

Ilus lugu.

Ise mõtlesid välja?

Ei mõelnud välja, isa-ema rääkisid. Ega ma ise mäletanud.

Oma laps sul sellist tõbe ei põe?

Ma ei tea… Poiss tahab looduses pilti teha ja loodust niipidi avastada. Suured seltskonnad talle ei sobi. Ta tahaks väiksema asjatundjate pundiga liikuda ja õppida. Aga taju on tal küll olemas… ja mul on hea meel, et ta on natuke minu moodi. Ma usun, et tast võib looduspiltnikuna asja saada.

Palju sa ise loodust tunned? Kui sind praegu niidule viia ja paluda hakata tarnasid nimetama…

Alar Läänelaid oli mul ülikooli ajal peaaegu et sõber ja tema kirjutas kunagi Eesti Loodusesse terve sarja «Tarnad tuttavaks»… Tarna ma tunnen ära küll, loomulikult. Aga tarna erinevaid liike ma suurt ei tea.

Ma õppisin geograafiat ja geograafide omadus on see, et nad teavad kõigest midagi ja eimillestki kõike – nii et eks mu teadmised on pealiskaudsed. Aga mu õnn on võib-olla selles, et aktiivse suhtleja ja looduses käijana on mu väärtushinnangud paigas.

Konkreetseid teadmisi loodusest on mul vähe, aga ma tean igas valdkonnas inimesi, kes tunnevad loodust. Miljonimängus ju öeldakse: kui ei tea, helista siis sõbrale.

Ja sõpru, kellele helistada…

Sõpru on mul palju. Ja mul on veel see omadus, et kuna ma ei näe mobiili numbreid salvestada, siis mul on 200–300 numbrit peas. Ma ei pea neid otsima.

Looduse Omnibuss veab sind igal nädalavahetusel ringi, kuna sa tahad kangesti mööda Eestit käia, aga sa ei saa autot juhtida ja takso on kallis, aga sa mõtlesid välja meetodi, kuidas inimesed, kes sinuga kaasa reisivad, saavad sulle sõidu välja teha.

Ma isegi mõtlesin niimoodi, et kuna ma alati liigun looduses koos sõpradega, kes mingit paika või teemat – mis mind just huvitab – hästi tunnevad, siis oleks ju kuidagi jõhker kutsuda neid teejuhiks ainult endale.

Aga kui sa võtad juba bussitäie rahvast kaasa ja ütled sõbrale, et kui sul on vaba laupäev või pühapäev, tule ja näita… see on oma egoismi rahuldamise kõrval ju ka puhas loodusharidus.

Jaan Riisi regulaarsed saunaskäigud lõppesid 5 aastat tagasi

Loodusemees Jaan Riis on lapsest saadik korralikult ja regulaarselt saunas käinud: Soomaal vanaema või onu juures suvitades maasaunas, Tallinnas isaga linnasaunas («Praegu ei kujuta ma ette, et linnasaunas käiksin»). Mehe-eas sõprade juures.

Viis aastat tagasi hakkas Jaan aga Looduse Omnibussi reise korraldama ja nädalavahetuse saunaõhtutest sõprade seltsis sai minevik. Vahel harva satub ta neljapäeviti kolleegide geoloogide juurde lavale.

«Nädalavahetuse saun… seda tuleb vaid mõni kord aastas ette,» ütleb Jaan. Ja meenutab kohe lugu.

Kui piirid lahti läinud, käis Jaan noorte loodussõprade rühmaga Soome loodusesõpru vaatamas. Neil olnud Kuopio linna keskel Karusaarel majake saunaga.

«Kui me seltskonnaga sinna sauna ja ööbima läksime, tekkis arutlus, et kas on segasaun või mis,» meenutab Jaan. Täpsustades: «No segasaun võib olla kahtepidi: kas soomlased eraldi ja eestlased eraldi, või mehed ja naised omaette.»

Jaan lahendas keskustelu sedasi, et võttis oma paksude klaasidega prillid eest ja ütles: «Mul ei ole mingit huvi segasauna vastu, sest nii magades kui ka saunas käies võtan ma prillid eest ära.»

No ja üks soome tüdruk tunnistas, et temaga on sama lugu. Ülejäänud seltskond tuli kiiresti lavale järele.

«Me olime lihtsalt teerajajad,» kommenteerib Jaan tagasihoidlikult.

Riis ja saun

Saunajook | Ikka õlu. Ma ei kujuta ette õlleta sauna. Mäletan küll situatsiooni linnasauna-aegadest – kui lapsepõlves isaga linnasaunas käisin –, et Tartu maantee saunas üks mees jõi aga veini. Tal oli juba kuus-seitse tühja kuiva veini pudelit kapinurgal. Aga käis muudkui laval ja jõi veini peale. Kuid ta nägi väga intelligentne ja üldsegi mitte purjus välja. Ta tegi ilmselt mingit terviseparanduskuuri läbi. Meie läksime ära, tema jäi ikka sauna.

Viht | Kaseviht. Puhtalt kaseviht. Ma pole elu sees näiteks kadakavihaga vihelnud.

Lemmiktemperatuur | Mulle ei meeldi eriti vihelda. Sobib mingi 90 kraadi. Kui on üle saja, siis muutub saun juba vastikuks.

Saunaskäigu aeg | Nädalavahetuseti ma sõidan Looduse Omnibussiga ringi, siis ma saunas käia ei saa. Neljapäevaõhtuti, eriti talve ajal, käin saunas koos geoloogidega. Ma tunnen puudust küll, et korteris pole sauna. Et: käiks saunast läbi, peseks end puhtaks ja vaataks siis AKd.

Leilikorrad | Kaks-kolm korda on paras.

Seltskond | Üks-kaks sõpra. Kui ma sõbra juurde sauna lähen, ega seal ju kedagi rohkem olegi kui ehk minu pere ja sõbra pere. Ega saun ole pidupidamise koht, saunapeod on hoopis teine teema.

Mõnus saunaelamus | Ega see tünn ole ju mingi saun… aga mäletan, et kui me oleme siin tünnis istunud, siis nagu sauna poole ei viitsigi enam eriti minna. Iseäranis talvel, kui väljas on 10 kraadi külma – siis on soojas vees hea istuda. See on rohkem vanni- kui saunatunne.

Kole saunaelamus | Ma ei taha seda kohta nimetada (oli Pärnumaal), aga seal olid sauna seinad ja lagi ja lava tehtud mingist okaspuust. Olid küll spetsiaalsed tagumikualused, aga alati tuli vaadata, et sa vaigu sisse ei istuks.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee