Eesti Üliõpilaste Selts – sõrmuste vennaskond, kes tahab kontrollida Eestit (1)

Et hoiduda keerulisest sissejuhatusest, kirjeldan Ilvese presidendiks saamist nõustanud ja hiljem esimesi võiduvilju maitsnud inimeste ringi ja nende rolli. Ühtseks rusikaks pole neid verminud maailmavaade või eesmärgid, vaid eelkõige kuulumine Eesti kõige tuntumasse ja samas ka kõige saladuslikumasse üliõpilasorganisatsiooni EÜS, Eesti Üliõpilaste Seltsi.

Presidendikandidaat Ilves – EÜS. Tähelepanuväärne on, et ta astus seltsi alles 1995. aastal. Ajal, kui hakkas Eestis tegutsema ja märkas, et välisministeeriumi liinis on EÜS-ita keeruline… Ilvese poeg Luukas Kristjan on 2005. aastast EÜSi liige.

Kampaania lähimad nõustajad Olari Koppel, Tiit Pruuli, Hannes Rumm – EÜS.

Ilvese valik presidendikantselei direktoriks Rainer Saks – EÜS.

Ilvese olulisemad taustajõud ja lähimad õnnitlejad olid Indrek Tarand, Mart Laar, Jaan Manitski, Andres Tarand, Peeter Tulviste, Tõnis Lukas – kõik EÜS.

80 kultuuritegelase kirjale andsid lisaks mõnele eelmainitule allkirja ka Ain Kaalep, Jaan Kross, Jaan Olle Andressoo, Ilmar Raag, Kiur Aarma, Lauri Vahtre, Andrus Kivirähk – EÜS.

ETV kultuurisaates «OP!» ütles vahetult enne valimisi saatejuht Karl-Martin Sinijärv (EÜS), et Eestis pole mitu aastat presidenti olnud ja aeg on valida riigipea.

Arnold Rüütli vastast meelsust kumas ka ETV saates «Aeg luubis», mille toimetaja EÜSlane Kaarel Tarand.

Ilvese valimisele järgnenud Kuku raadio välispoliitikasaadet alustas Kadri Liik: «Stuudios on kõik peale minu EÜSi liikmed.» Saatesse olid kutsutud Ilvese lähimad Eesti-aastate kaaslased.

See võib tunduda vandenõu, paranoia või juhusena, kuid EÜSi rolli Ilvese üle 10 aasta pikkuses karjääris Eesti poliitikas on võimatu alahinnata.

«Jah, nii võib paista, aga jutud EÜSi määravast rollist on klišee,» ütleb seltsi vilistlaskogu esimees ja üks skandaalsemaid liikmeid Indrek Tarand.

1988. aastal EÜSi üks taasasutajatest Tiit Pruuli vastab vandenõu eeldavale küsimusele kerge irooniaga: «Tipp-poliitikute meeskonnad peavad koosnema paljude erinevate alade asjatundjatest. EÜS ühendab endas loomaarste, geograafe, usuteadlasi, insenere, ettevõtjaid – ühesõnaga vist kõigi elualade esindajaid. Kui poliitik leiab erinevad abilised EÜSist, pole selles veel midagi halba. EÜSi liikmeid on tõenäoliselt kõigis suurtes Eesti erakondades.»

Pruuli oli üks kolmest ärimehest, kes maksis kinni eelmisel laupäeval Tammsaare pargis Ilvese toetuseks korraldatud kontserdi.

EÜSi esimees Hans Lõugas: «Ma olen veendunud, et Ilves ja Laar vajavad kaastöötajateks väärt spetsialiste. Et selts ühendab erinevate alade asjatundjaid, siis pole imestada, et seal esineb palju EÜSi liikmeid. Ma ei usu, et EÜSi liikmelisus on valikukriteeriumiks. Sellega kaasnev tähelepanu EÜSile on oma loomult spekuleeriv ja paranoiline, mis otsib tonti sealt, kus seda pole.»

Neid on kõikjal

Kui Ilvese ja ta vennaskonna näitest on vähe, siis on meil veel organisatsioone, kus seltsivennad eelistavad eelkõige seltsivendasid palgata või neid magusa töökohaga raskest seisust päästa.

Kes on olnud peaminister Mart Laari lähimad nõuandjad? Erinevatel perioodidel Matti Maasikas, Kaarel Tarand, Tiit Pruuli, Mart Soidro, Sulev Vahtre (pühkis 1992. aasta valimiste reklaamplakatil luuaga tänavat), Indrek Kannik, Peeter Olesk, Eerik-Niiles Kross, Tõnis Lukas jne. Kõik EÜS.

Siinjuures on sobilik mainida, et ka Laari poeg Mihkel on seltsis.

Laari ajal sai välisluurega tegeleva teabeameti juhiks EÜSi liige Tarmo Türkson.

Kes olid 2001. aastal presidendikandidaat Peeter Tulviste (EÜS) kampaaniameistrid? Tõnis Arro, Henri Käsper, Gustav Kutsar. Kõik EÜS.

Kuidas tekkis, vireles ja sai lõputult arenemiseks lisaaega ETV saade «Varivalitsus»: ETV juht oli Ilmar Raag, tootjafirma Ruut omanike-tegevjuhtide ringis Kiur Aarma, Olavi Paide, saatejuht Tarand. Kõik EÜS.

Kuidas EÜS on püüdnud ametikohti vaid omadele pärandada? Kui Tõnis Lukase aeg Eesti Rahva Muuseumi juhina lõppes, pärandas ta koha Jaanus Plaadile. Kui Laar oli sunnitud riigikantselei koordinatsioonibüroo juhi Eerik-Niiles Krossi vallandama, võeti asemele Rainer Saks. Riigikantselei direktor oli Marten Kokk. Kõik loomulikult EÜS.

Ilvese tulevase kabinetipealiku Saksa kogu senine karjäär on kulgenud vaid EÜSi liinis. Pärast kõrghariduseta õpetajakarjääri Pärnus kutsuti ta Tallinna Ilvese nõunikuks, seejärel riigikantseleisse, nüüd taas Ilvese juurde. Kogu ta pealinnakarjäär on saanud võimalikuks vaid tänu EÜSile.

EÜSi kantsid riigistruktuuris on eelkõige välis- ja kaitseministeerium, riigikantselei, natuke on nimetissõrmes sõrmusekandjaid jagunud mujalegi, isegi presidendikantseleisse.

Välisministeeriumis on töötanud või töötavad Riivo Sinijärv, Jaan Manitski, Toomas Hendrik Ilves (kõik ministrid), Tarand (kantsler), Marten Kokk, Maasikas (kantsler), Sulev Kannike, Margus Laidre, Toomas Tiivel, Tiit Matsulevitš (kõik saadikud ja ametnikud), Arti Hilpus, Jüri Luik, Peeter Reštšinski, Martin Roger, Tiit Pruuli, Jüri Seilenthal, Ahto Grahv (luuraja, kes on venelastele vahele jäänud), Franek Persidski (Moskva saatkond), Agur Benno jne.

Kaitseministeeriumis on töötanud või töötavad Tõnis Möldre, Margus Kolga (asekantsler), Indrek Kannik (kantsler), Hellar Lill, Gerri Lesk, Taimar Peterkop, Joel-Kaspar Veidebaum, Siim Alatalu, Jüri Valge, Hain Rebas (minister), Margus Kastehein, Hannes Krause jne.

Riigikantseleis – Marten Kokk, Toomas Kiho, Margus Matt, Lauri Madjak, Jaanus Rankla (töötab Rainer Saksa alluvuses!), Toomas Kukemilk, Indrek Elling jne.

Õiguskantsleri büroos – Lauri Mälksoo ja Mihkel Allik.

Presidendikantseleis – Jaanus Pikani, Sven Sakkov, Ingvar Bärenklau, Mart Soidro, Erki Holmberg, Kaarel Piirimäe (oli ekspresident Lennart Meri nõunik) jne.

Korporatiivsus kui lõputu vari

EÜS on viimased 16 aastat maadelnud müüdiga, nagu nad oleks korporatiivne organisatsioon, kus ka seltsivälises elus eelistatakse vaid seltsivendasid.

Nende puhul on räägitud ringkäendusest, seltsivendade päästmisest sõltumata olukorrast, seltsi kirjutatud ja kirjutamata käsuliinide eelistamisest muule, kaaslaste varjatud ja varjamata toetamisest, eelkõige meedias avaliku arvamuse mõjutamisel.

Seltsis on isegi kassa, kus liikmed saavad lühiajalist ja protsendita laenu.

Lõugas tunnistab, et arutelusid, kas ja kui palju ennast avada, on peetud ammu. Sama tunnistab ka Tarand, kes teab, et kui üldse ei räägi, mõeldakse lood välja, kui natuke rääkida, ei usu seda ikka keegi…

«Kõige tugevamalt esineb EÜS avalikkuses oma ja Eesti riigi sinimustvalge lipu tähistamisega. Selline osavõtt avalikkusest on EÜSi jaoks sobiv ja mingit teistsugust rolli ajal, kus Eestis valitseb omariiklus, pole praegu põhjust tahta,» lausub Lõugas.

Ometi on EÜSi meililist alati täis tulist diskussiooni, kui keegi on julgenud neist kirjutada, süüdistada korporatiivsuses või vandenõudes. Suurem osa liikmetest siiski ei taha, et meedia ja avalikkus neist liiga palju teaks ning kirjutaks.

See oli ka üks põhjus, mis varjutas seltsikaaslaste rõõmu pärast Ilvese võitu Arnold Rüütli üle. Nad satuvad meedia huviorbiiti.

Tarand möönab, et enne Eesti okupeerimist võis EÜS olla tõesti mingil määral korporatiivne.

«Siis oli teine aeg. Kui vanglaametid kuulusid toona põhiliselt EÜSile, siis politseis valitses korporatsioon Ugala,» meenutab ta ajalugu.

«See aga ei tähenda, et praegu oleks nii. Inimesed on oma ametid saanud tänu tööle ja teadmistele. Ja kui on eelistatud EÜSi liikmeid, siis selleks on kindlasti ka põhjus – koos on täidetud seltsi noorliikmete ülesannetest intelligentsemate ülesanneteni välja. Inimeste vahel on tekkinud usaldus. Nad teavad üksteise reaktsiooni.»

Pruuli: «Käsi südamele – EÜS on kindlasti demokraatlik organisatsioon. Usun, et demokraatlikum kui nii mõnigi Eesti erakond. Mõnes mõttes on loomulik, et püüad end ka tööalaselt ümbritseda inimestega, kelle võimeid ja oskusi sa varasemast ajast tead. Selles pole iseenesest midagi taunimisväärset. Korporatiivsusest saame rääkida alles siis, kui me eelistaks üht või teist kaastöötajat teisele seepärast, et ta kuulub «minu organisatsiooni» – olgu see siis EÜS, Reformierakond või tenniseklubi –, mitte seetõttu, et ta oleks võimekam. Ma ei oska EÜSi puhul ses asjas ühtegi negatiivset näidet tuua. Olen ise ettevõtjana teinud lahkumisettepaneku seltsivennale, kelle tööga ma rahul polnud.»

Lõugas: «Korporatiivsusest räägivad tänapäeval suurettevõtted. Kui peetakse silmas seda, kas EÜS tegeleb ringkäenduse ja onupojapoliitikaga, siis see pole tõene.»

EÜSi seltsivälised kiibitsejad on alati nukralt ohanud, et neil pole ligipääsu organisatsiooni sise-listi. Sealt võõrastele teavet ei pudene ja keegi seda lekitada ei julge. Meeletu hirm pälvida seltsi pahameel ja eksida isegi kirjutamata seaduste vastu on sulgenud kõikide EÜSlaste suud, kui uurida natukenegi nende hingeelu kohta.

Tarand on kategooriliselt vastu eelnevale väitele: «Pigem tuleb vaikimine vabatahtlikust soovist seltsi liikmena aumehelik olla.»

Ta jätkab: «Kuna meie põhikiri on vana ja selle muutmine keeruline, siis sise-listi seal kuskil ei mainita. Aga jah, kui sealt midagi välja imbuks, oleks tegu kodukorra rikkumisega.»

Tarand ei mäleta ühtegi episoodi, kus EÜSi omavaheline kirjavahetus oleks välja imbunud.

Teemasid on seal palju, päevapoliitikast kuni aruteluni, et miks seltsivennad võivad sinimustvalget sümboolikat kanda vaid neli kord aastas.

«Värvidest räägitakse siis, kui midagi olulisemat pole,» muigab Tarand.

Kuna tihti harrastatakse listis intellektuaalseid sõnamänge, siis kõik ei saa alati aru, kas mõni väljaütlemine on nali või mitte.

EÜSi sise-list on tõenäoliselt Eesti üks autoriteetsem ja informeeritum suhtluskeskkond. Seal hoiatatakse seltsikaaslasi võimalikest ohtudest, tülitajatest ja infost, mis nende kohta räägitakse. Töökohapatriotism taandub seltsi ees.

«Ka see on klišee. Seltsis on inimesed, kes on oma ala profid ega taha seda mainet kaotada,» lausub Tarand. «Seetõttu ei liigu seal infot, mis võiks kirjutaja või ta töökoha mainet kahjustada.»

Pruuli: «Üksteise teavitamise kohustust ei ole. Küll aga on EÜSi liikmeil olnud nõukogude ajal tavaks üksteist võimaliku arreteerimise, küüditamise ja muu samalaadse eest hoiatada. Aga eks see oli ühiskonnas laiemaltki levinud. Igas meie grupis või sõpruskonnas eksisteerib teatud mõttes samasugune mehhanism.»

Viimaste kuude kõige intensiivsemad arutelud on toimunud presidendivalimiste, Mart Soidro vallandamise, sisepoliitika ja EÜSi avalikkuse ette kiskumise teemal.

EÜSi levinud vastuargument legendile neist kui kinnistest ja salapärastest Eesti elu kontrollida soovivatest korporantidest on tavaliselt: vaadake, kuidas teised ühendused, vilistlaskogud või korporatsioonid Eestis tegutsevad.

Jah, tegutsevad, aga EÜSi ringkäenduse ja üksteise abistamisega seda võrrelda ei anna.

Skandaal Sinijärve ja Tarandiga

Läbi aegade suurim avalik lahing seoses EÜSi verevendlusega peeti 1995. aastal välisministeeriumis, kui ministriks oli Riivo Sinijärv ja kantsleriks Indrek Tarand.

Tiit Vähi valitsus otsustas ja Sinijärv sai ülesande Tarand ametist vabastada. Sinijärv tegi aga suure vea, rikkudes seltsi sisemisi reegleid, sest asus asja ajama EÜSiga kooskõlastamata. Selline käitumine ei mahtunud paljudele hinge.

EÜSi põhimõtete kogust 11. punkt: «Pahatahtlikud avaldused Seltsi üldisest elust kui ka igasuguste Seltsi üksikuid liikmeid ja vilistlasi diskrediteerivate teadete laialilaotamine, mis nende ausat nime rikkuda võivad, on keelatud. Märkus: See määrus on maksev ka nende kohta, kes Seltsist mõnesugustel põhjustel peavad eemale jääma.»

«Kes seda enam täpselt mäletab, mida peaminister Vähi soovis. Ta polnud nii sirgjooniline kui peaminister Siim Kallas, kes oma peaministriameti kolmandal päeval kutsus mind välja ja soovis vallandada,» meenutab Tarand.

Pruuli Sinijärve-Tarandi skandaalist: «Tõesti ma ei mäleta sellest midagi.»

EÜSi praegune esimees Hans Lõugas: «Kahjuks pole minu pädevuses toonaseid sündmusi hinnata.»

«Aga auvahekorraks minu ja Sinijärve vahel ei läinud,» mäletab Tarand. Auvahekord on EÜSi kõnepruugis solvamisele järgnenud reaktsioon, omaaegse duelli rudiment, kus solvatu peab esitama solvajale väljakutse: «Palun sind tungivalt vaikida.» (Tänapäeval kahevõitlust ei toimu, tüli lahendatakse aukohtus, millele järgnevad karistused jne.)

Tarand pole juhtumit meenutades üleliia jutukas, kuid möönab, et riigiametniku ja EÜSi teljed ristusid toonase skandaali ajal küll. «Nii võib tunduda,» tunnistab ta. «Aga rollid meil sassi ei läinud.»

Igal juhul kaotas Sinijärv ise peagi koha, Tarandi kukutas paar aastat tagasi välisminister Kristiina Ojuland. Samas sai talle hiljem saatuslikuks, et kangutas lahti EÜSi ühe vaimse liidri Tarandi.

EÜS kui rahvuslike aadete hoidja

EÜS asutati 7. aprillil (26. märts) 1870. Esimene «Kalevipoja õhtu» oli Andreas Kurrikoffi korteris. Kokku tulid viis eesti üliõpilast ja kolm silmapaistvat eesti soost tartlast. Otsustati kord nädalas koos käia, «Kalevipoega» lugeda ning ennast eesti keele ja kultuuri alal harida.

4. juunil (23. mai) 1884 pühitses Rudolf Kallas Otepääl sinimustvalge lipu. Seda loetakse ka Eesti sinimustvalge rahvuslipu sünnipäevaks.

1. detsembril 1988 taastab EÜS Sodalicium Rootsis asuva EÜSi Vanematekogu ja Eestis elavate vilistlaste nõusolekul Eesti Üliõpilaste Seltsi Tartus. Värvid saavad 21 uut tegevliiget ja 16 vilistlast.

Täna on EÜSis 855 liiget, kes maksavad 1200–2400 krooni aastamaksu.

Joomine iseloomustab EÜSi argipäeva

Kuigi EÜSlased jätavad mulje nagu poleks õlu (ja muu alkohol) seltsis kõige olulisem, on tegelikkus natuke lõbusam.

Piisab, kui otsida internetist EÜSiga seotud pilte – enamasti on neil lauad lookas õllest, harvem muust kraamist. Nende Kadriorus asuva Tallinna koondise peod ulatuvad mõnikord ka tänavale.

«Joomisega juhtub tavaliselt palju pahandusi ja mina olen selle heaks näiteks,» lausub Tarand, kes kaotas välisministeeriumi kantslerikoha, kuna oli roolis promillidega.

«Aga enne okupatsiooni, kui mehed tulid Vabadussõjast, aitas alkohol neil kohaneda. Viin on seltsist välja võetud, seda saab vaid esimehe ja «vanamehe» eriloaga.»

EÜSis on nii karsklasi kui ka napsitajad. «On ka neid, kellele on joomine saanud saatuslikuks,» tunnistab Tarand. «Meil on õllelauas käinud kogu aeg vaidlus, kas õlu aitab alkoholismi ära hoida või võib seda hoopis süvendada.»

EÜSi ei kujutata õlleta ettegi, nagu ka teisi üliõpilasorganisatsioone. Seltsi peamajas Tartus Tõnissoni tänaval maksis veel hiljaaegu 0,5 l kann õlut alla kümne krooni. Nüüd on see natuke kallim. EÜSi Sihtasutuse ainuke sponsor on Saku.

Seltsi vilistlastel on kohustus osta õlut veidi kallima hinnaga. Kogutud rahast ostetakse noorliikmete keha ja vaimu arendavaid vahendeid, viimati võrkpallivõrk ja pall.

1980. aastate lõpus, kui Tartus õppis praeguse Eesti suurte tegude põlvkond, hüüti neid joodikuteks. Ise olid nad sellega rahul…

EÜSi keldris on tumepruuni mööbliga ruum, mida kutsutakse põrguks. Seal ei panda pahaks, kui end õllest oimetuks juuakse.

Kuidas riigikogu EÜSi probleemi lahkas

16. detsember 1996, kõnetoolis Eldur Parder: «Lugupeetud juhataja, kallid kolleegid! Mul on koos kolleeg Ülo Peetsiga üle anda arupärimine siseminister Riivo Sinijärvele ja see puudutab hiljuti ajakirjanduses suurt kõmu tekitanud Eesti Üliõpilasseltsi nõudeid meie valitsusorganitele ja nende kaadripoliitikale. Ma loeksin arupärimise ette, see on ainult mõnerealine: «Seoses publikatsiooniga k.a 11. detsembri Postimehes palun selgitust, kas EÜS-i sisereeglid on vastavuses Eesti Vabariigi põhiseadusega ja teiste seadustega? Kui palju on EÜS-i liikmeid ametis Eesti Vabariigi Välisministeeriumis ja teistes ministeeriumides ning kui palju on teada katseid riigi kaadripoliitika mõjutamisest nende poolt? Kui mitu Eesti Vabariigi ministrit on käinud aru andmas EÜS-ile Tartus?» Aitäh.»