Elu

Alo, keda armastasid kõik ja mõistsid vähesed (1)

Urmas Vahe , 16. september 2006, 00:00
ALO: Tuli ju ei kustu. Laul pani selle põlema ja laulik läks sinna sisse. 
Kohe kaheksandat kümmet alustav proua Helmi tuleb Jõgeva noobelasumis oma maja uksele kahe kepi toel. Aadellik vanaproua ütleb, et tal ongi vaat et sinivereliste haigus – osteoporoos. Maakeeli luude hõrenemine, mis närib kui ürask ega anna hetkekski rahu. Pikk vindumine on kunagi sihvakat Helmit kahandanud 18 cm ja nüüd paistab ta nagu daami taskuvariant. Ja ka kuulmine pole enam päris see, mis plikapõlves. Olemises ja jutus pole aga uhke hoiak kuhugi kadunud.

Helmi enam suurt õues ei käi, kõmberdab ainult vahel natuke aias, kui loodus väga peale surub. Toidupalagi toob koju sotsiaaltöötaja, aga selle kõige lihtsama. «Riik maksab talle minu pealt 240 krooni kuus. Selle eest ei saagi midagi tahta.»

Põhilise eest muretseb ikka tütar Ade, kes Tallinna alt Jürist vägagi tihti Jõgeval käib.

Alo ema Helmi on ühtpidi kummaline naine. Kas suudaks või viitsiks keegi lihtsurelik noore plikana, 16aastaselt alustada päeviku pidamist ja teha seda katkematult tänaseni. Iga sündmus, iga mõte on hoolikalt tallel, ja kui ka mõni seik kipub ununema, tuleb kalligraafiline kirjatäht appi. Suur osa neist kaustadest on jõudnud ka kaante vahele ja kannab poja 5. surma-aastapäevaks välja antud raamatul nime «Alo elu». Enamik mälestusi on aga avaldamata. Seekordsel kohtumisel on seinatäis kaustu head abimehed. Aeg-ajalt võtab Helmi ikka mõne kätte ja loeb tsitaate, mis õigel hetkel kirja pandud.

Ja vahel Helmi ka nutab. Jälle tulevad meelde ajad, mil Alo kell seisma jäi.

«Kuni 1996. aastani algasid kõik kaustikud peale motosõnadega: Nullus dolor est, quem non longinquitas temporis minuat ac molliat. Mis maakeeles tähendaks umbes nii – pole ühtegi valu, mida aeg ei suudaks kustutada. 1996. aastast ma oma päevikutesse enam sellist sententsi kirjutada ei suuda. Selline valu on olemas. Veel enamgi, koos ajaga muutub ta aina piinavamaks.»

Ema pühib jälle pisaraid.

«Mu üheks sooviks on…

…et Alo laulu lauldaks ka ühel laulupeol, sel suurel, võimsal eestluse peol. Ma soovin seda ja ootan. Kas suudangi ära oodata,» kirjutab Alo ema 1985. aastal, kui esimest korda ei seisnud laulukaare all ainsatki Mattiisenit ja poiss juba lootustandev helilooja oli.

Ema jõudis selle hetke ära oodata. See hetk jõudis kätte kiiremini, kui arvata oli.

«Siis sai Alo vabariikliku muusika aastapreemia. Nagu ütles Ivalo Randalu – nii vajaliku laulu nagu «Ei ole üksi ükski maa» eest. Nüüd oli Alo helilooja. Kirjutab Eesti rahvale. Kirjutab sellele rahvale, kelle hea käekäigu eest võitlesid ärkamisajal juba minu isa ja vanaisa. See rahvustunne on meie sugupuusse väga sügavalt juurdunud.

«Täna on 11. september 1988. Olen juba neli tundi kuulanud raadiost otseülekannet Tallinna lauluväljakult. See on «Eestimaa laul». Vaimustav ja vapustav ühtaegu. Kas eestlased tõesti julgevad endale nõuda iseseisvust. Just nõuda, mitte paluda, mitte loota. Aga ainult nii jääme me püsima. Ainult nii. See on kummaline suvi, ikke alt vabanemise aasta. Alo on oma «Isamaaliste lauludega» võitmas kogu rahvaväe südameid.

Ka mu tütar on seal. Mina kuulan raadiot – mu tervis on paha. Kuulan, kuulan ja kuulan – pisarad mu silmis ei taha lõppeda. On lõpmata õnn ja hirm on ka…» kirjutab Helmi Mattiisen eesti rahva ilmsel tipphetkel.

Ma ei vihka venelasi

Kui eelmine eesti aeg otsa sai, pakkis Helmi isa sinimustvalge kõige sügavamale kapipõhja ja jättis oma aega ootama. 48 aastaks. Siis võtsid Mattiisenid lipu kapist ja tõmbasid juba 1988. aastal vardasse. Kahel korral – kui tulid sugulased Rootsist ja «Eestimaa laul» ringiga Jõgevale jõudis. Mitte kõik ei vaadanud sellele hea pilguga.

«Olin ise alles keskkoolis, kui venelased tulid. Ragina ja rusikaga. Meie klassi poistel oli pisike salaorganisatsioon. 17aastased, nagu me olime. Neli poissi viidi kohe vangilaagrisse. 10 aastaks, Vorkutasse. Sügisest sai kevad. Taas viidi neli klassikaaslast minema. Käis märtsiküüditamine. Rongid seisid siinsamas, meist paarkümmend meetrit. Plikad viskasid juba trellide taga olevatele sõpradele veel midagi mälestuseks. Kui järsku automaaditorud meie poole suunati…

Ma ei vihkagi nii väga hilisemat vene võimu. Lõppeks polnud asi ju nii väga hull. Oli töö ja midagi, mida teenitud raha eest sai. Vihkasime kõik seda võimu, mis tuli, rusikas püsti, tappis, alandas, arreteeris, pani pokri. Üks mu headest klassiõdedest läks pärast ema küüditamist metsa. Temast sai metsaõde. Viieks aastaks. Siis võeti kinni ja anti kohtu alla. Veresüüd tal polnud ja sai vabaks. Aga küsin endalt tänaseni – mille eest need peaaegu lapsed niisugust vaeva pidid nägema.»

Küllap päris Alogi midagi vähemalt neist juttudest, mida kodus räägiti. «Nii vähe kui venelasi siin oligi, ei saanud ühestki Alo sõpru. Pigem oli tas kuraasi näidata nende vastu rusikavõimu. Ühel olla läinud isegi ninaluu. Oh, neid koolinõukogus, isegi parteikomitees käimisi,» mäletab ema.

Alo öelnud juba poisist peast, et tühja neid venelasi toita tasub. Poeg päris vanemate kasvatuse ja hoiaku.

Alo tuba on minevik

Alo toast ei ole enam midagi järel. Isamaja jättis ta 1979. aastal. «Meie kohalikus, Betti Alveri nime kandvas linnamuuseumis tahetavat küll midagi sarnast sisustada, aga ei tea, kas asjast ikka asja saab,» on vanaproua kõhkvel. «Räägiti, et kõik tuleb täpselt nii, nagu ta Tallinna Vabaduse puiesteele ja konservatooriumi kolides oli. Klaver, diivan, tugitool, kirjutuslaud ja arvuti, süntesaator ja isegi samad raamatud riiulil. Lisaks patakas noote. Kõik pilla-palla, nagu tema puhul kombeks. Aga nüüd käib mingi audio-visuaalne jäljendus,» ei saa ema enam taotlustele päris hästi pihta. «Klaver jääb vist ikka Jõgeva muusikakooli.»

Huligaanist riigikukutaja?

«Ei, ei olnud mingil juhul,» vastab emasüda. «Huligaanid olime meie,» räägivad Jõgeva-aegsed sõbrad ja koolikaaslased. «Alo oli meiega võrreldes kukupai.»

«Alos elas kunstnikuhing juba väga vara. Ta võis olla ülimalt õrn ja samas minna nii närviliseks, et ületas taluvuse piiri. Ta võis väga halvasti ütelda, kuigi selleks põhjust polnud. Nii sõpradele, oma tulevasele abikaasale. Isegi kodus.

See tegi mind kurvaks ja mõtlikuks. Harva seda ette tuli. Aga tuli. Selline ta oligi, väga vastuoluline inimene. Ühelt poolt ääretult hell ja südamlik – oi, taevas, kuidas ta oma lapsukest armastas! – ja teisalt nagu närvipundar. Aga loomeinimeste puhul, kes elavadki pisut teises maailmas, tasub kõrvalseisjatel seda vähe targemini mõista.

Keegi ei osanud taibata, et Alo sees elab midagi nii suurt, mida ta peab lõpuks välja elama. Mehena sünnitama. Ja sünnitusvalud on rasked. Sellest peavad ümberkaudsed inimesed aru saama.»

Astronoomi Alost ei saanud, nagu ta teismelisena tahtis. Sai helilooja, keda mingil ajal armastasid kõik eestlased ja keda oli lähikondlastel üpris raske taluda.

Proua pajatab progerockist

Proua Helmi kahetseb siiralt, et tema poja muusikat nõnda vähe mängitakse. «Eestlastele on eriti tema In Spe algaastatel loodud helitööd pea tundmatud. Kuigi salve said nad nii vinüülil kui ka Pariisis välja antud CDl. Tõsi, seda plaati on Eestis minu teada vaid 10 eksemplari. Ka Eesti Raadios. Seal on samuti tema kuulus «Kontsert kirjutusmasinale» ja «Murdunud käerauad», iseenesest ju intellektuaalse progerocki tõelised pärlid,» puistab vanaproua keerulisi termineid nagu käisest.

«Paljusid helitöid pole üldse mujal säilinud kui minu riiulitel olevatel kassettidel. Ja mis kõige hullem – Alo minek tuli nii järsku, et kogu ta noodimajandus jäi korrastamata. Kui leiduks kuskil õilishing, kes selle paberipahna korda seaks. Lisaks on väga palju Alo muusikat ürgvana Atari arvutiga lindistatud diskettidele, mida keegi enam avada ei suuda,» muretseb ema.

Mis sai Alole murdumispunktiks?

Nüüd võtab Helmi taas päeviku kätte. «Kuulake, mida olen kirjutanud 1986. aastal. «Alo helistas täna. Tundub, et ta pole nähtamatust ja ahistavast seisust, depressioonist ikka veel üle saanud. Miski ängistab ja häirib teda. See miski ei lase tal isegi muusikaga tegelda. Ma näen, et ta püüab sellest üle saada. Aga siis muutub kõik taas tahtetuseks. Kas tuleb see väljast või on ta oma sisemaailmaga midagi tõsiselt korrast ära. Ennast peab ju lõppeks oskama maailmaga kohandada. Maailm ei kohanda end iialgi sinuga. Ka geeniused, kuningad ja kõik lihtsurelikudki püüavad iseend siia maailma ära mahutada, see on suur kunst…»

Tegelikult arvan ma praegu, et Alole panigi lõpliku hoobi toosama 1988. aasta. See meeletu pidutsemine ja peaaegu jumalaks tõstmine. Üks vastuvõtt ohtra niisutamisega järgnes teisele, ühelt välisreisilt ei jõudnud veel kohvreid lahti pakkida, kui tuli juba minna uuele. Kas ajas kuulsus pea sassi? Vaevalt. Alo ei saanud arugi, et see on kuulsus. Pigem normaalne elurütm.

Mäletan tänaseni, kui istusin ühel ööl Rita pool. Kell oli kolm läbi, Alot veel polnud. Siis tuligi tema auto, rahvast täis, aga sisse ei keeranud. Pani mööda, uuele peole.

Kui perre ilmus pisike Anna-Mariita, polnud isa tema vastuvõtmiseks veel valmis. Rütmimuutus ei mahtunud tema ellu, peod ja sõbrad jäid tähtsamaks kui oma pere. Mõistagi ei mahtunud selline elu ka abikaasa Rita plaanidesse ja ta läks.

Kui tuli uus aeg, ja raha ning vaim sattusid täielikku vastuollu, toimus ka lõplik murdumine. Alo ei tulnud uue Eestiga, kellele ta oma laulud kirjutas, enam toime. Asjad läksid nii hulluks, et Alol polnud lõpuks söögirahagi. Ja tütrega sõitis ta Jõgevale alati jänest. Alo ei mõistnud oma loomingut müüa. Ta oli looja, mitte müügimees. Kui elu 1996. aastal paremuse poole keeras, polnud enam Alot.»

Temast ei saanudki meie aja kangelast.

Alo hävitasid poliitikutest sõbrad

Rita Rätsepp (44), esimene abikaasa, endine näitleja, praegune psühholoogiamagistrant ja psühholoogiline nõustaja:

«Arvata, et Alo oli kõrgel pilvedes hõljuv boheem, ei tasu kuidagi. Temast ei olnud küll arvete maksjat ega briketitellijat – selle osa elust võtsin ma meelsasti endale –, aga kui oli vaja teha korteris remonti või parandada mõnd elektroonilist riista, oli ta üsna kibe käsi. Mäletan, kui kärmesti suutis ta tagasi kruttida elektriarvestit, nii et kontrollid ei märganud midagi. Tudengid, nagu me olime.

Alo ei olnud kindlasti määratud üksinda elama. Ta vajas oma loomises ka naise tuge. Eriti algul, kui tegu oli täiesti välja kujunemata ja ebakindla maapoisiga. Tegelikult olin samasugune minagi.

Tallinn ei istunud talle üldse, tean, et esimesel aastal pidas ta tõsist plaani koju tagasi minna. Konsi ajal oli tal kindel veendumus, et ta ei tule millegagi toime. Vähemalt millegi märkimisväärsega. Teda tuli kõvasti julgustada. Võib-olla oli tal kaasas midagi halvustavat lapsepõlvest, tundub küll. Ta oli ääretult õrn ja kahtlev tegija, ta vajas kindlust.

Sellega saab seletada ka tema depressiooni-, isegi raevuhooge, tal puudus enesekindlus ja ründamine oli tema kaitse. Tujud vaheldusid seinast seina. Kui oli hea tuju, siis hing ja kogu maailm hõiskas. Ja kui tuli masendus, siis oli see väga must.

Alo oli just niisugune tark mees vestluspartneriks, nagu naised igatsevad. Tugevate emotsioonidega, kirglik rääkija ja sama hea kuulaja. Väga suure lugemusega ja sama tarkade sõpradega.

Elasime koos üheksa aastat. See ei olnud pikk ja igav niit, algus oli ikka väga võimas. Nagu elus ikka, kipub kõik pisut hanguma. Ja lõpp oli kaos.

Meie lahkuminek oli pisut iseäralik, mõnele vahest mõistetamatugi. Kõik läks nagu iseenesest, mul oli koht, kuhu minna. Alo tuli mulle järele, istusime koos minu uue kaaslasega kolmekesi köögilaua taga ja arutasime maailma asju. Kui Alol oli vaja kellegagi välja minna, võttis ta mu tihti näpu otsa. Keda tal võtta oligi, ta elas üksindust raskelt üle. Alo läbisaamine tütrega muutus isegi loomulikumaks.

Alo oli hingelt väga edev inimene. Kui tema ümber hakkasid kogunema kuulsad, seni ainult telekast nähtud inimesed, kaotas ta reaalsustaju ja maailm läks sassi. Tema nõrka iseloomu, mis kasvas üle tugevaks viinalembuseks, kasutati tollal väga ära. Olukord oli ju diametraalselt muutunud. Nüüd oli tuntud inimene Alo, kelle paistel meeldis end pleegitada igal poliitikul. Õnnetuseks mängis Alo seda mängu kaasa.

Alo pidas ennast väga halvaks heliloojaks. Seda armastas ta korrutada kõigile sõpradele, ka mulle. Ainus, millega ta tõsiselt rahule jäi, oli «Tšellosonaat». Ta tahtis saada tõsiseltvõetavaks klassikaheliloojaks ja kõik konsi ajal loodu oli tema meelest lapsemäng. Asjad läksid paremuse poole, kui Eino Tamberg ta oma tiiva alla võttis ja lausa hoidma hakkas. Tambergist sai Alole tõeline kumiir, maapealne iidol.

Tilu-lilu polnud kindlasti ka Alo «Isamaalised laulud» ja eriti fosforiidihümn «Ei ole üksi ükski maa». Alo oli tol ajal tõesti isamaalistest tunnetest lausa pungis ja need said just sel moel välja elatud. Mäletan, et seisin tollal isegi, kõht viimaseid kuid suur, plakatid käes, Alo kõrval. See oli talle hästi ehedalt omane protsess. Alole meeldis, ta lausa nautis, kui mõni tema lugu näiteks ära keelati, kui asjal oli vunki ja intriigi.

Kuidas tuli kustus, ma täht-tähelt ei teagi. Seda peab küsima tema teise kaasa Katri Varbola käest. Tean, et asjad ei olnud head. Tasakaal oli juba kadunud, asemele tulnud suur rahapuudus ja kärakas. Alo oli pärit rikkast perest ja harjunud hästi elama. Ta ei mõistnud kuidagi, miks saabus muutus. Sain tema jutust aru, et ta isegi vihkas uut Eestit.

Et säilitada siiski positiivset nooti, ütleksin, et Alo oli ikkagi üdini inimene koos oma pahede ja voorustega. Ja eksimine on ju inimlik.»

Minu elus ei muutunud midagi

Anna-Mariita Mattiisen (19), Alo tütar, Audentese ülikooli rahvusvaheliste suhete üliõpilane:

«Olin hästi pisike, alles kaheaastane, kui minu vanemad lahku läksid. Tagantjärele vaadates pidi see minu jaoks olema hästi kurb sündmus. Aga mina ei saanud midagi aru, et ellu on tulnud nii totaalne muudatus. Kohtusime isaga ikkagi pea iga päev ja minu jaoks jäi ta kogu eluks ideaalseks isaks.

Meil jätkus aega ja tahtmist tuhandeks toimetamiseks. Suviti käisime ikka koos vanaema-vanaisa juures Jõgeval. Seal oli suplemis- ja muidu hullamisaegu. Eks omad tegemised olid talvelgi.

Kui olin kaheksane, läks isa igaveseks. Nüüd on mul temast vaid haud Metsakalmistul, mida käin ikka vahetevahel korda seadmas. Üksi, tahtmata emale lisamuresid valmistada, ja nii saab haual oma mõtteid mõelda. Kui mitte mujal, siis vähemalt Metsakalmistul tuleb isa nägu ikka silme ette.»

Eestlane olla on uhke ja hää

15 aastat tagasi esitati Alo Mattiiseni kuulus lugu tõsimeeli Eesti hümni kandidaadiks. Tema isamaaliste laulude tsükkel oli peas vanal ja noorel, neid lauldi segamini kõige tuntumate seltskondlike lauludega. Lauluväljakul 1988. aasta 11. septembril said isamaalised laulud laulva revolutsiooni tipphetkeks. Külg külje kõrval laulsid neid 300 000 inimest, pea iga kolmas eestlane.

Sellist aega ei tule ilmselt enam iial. Üles on kasvanud terve põlvkond noori inimesi, kes pole isamaalistest lauludest kuulnudki.

Kunagi pisarad silma võtnud lugude autor Alo Mattiisen rändas manalaradadele juba üle kümne aasta tagasi. Oma legendaarsest muusikast jõudis ta maitsta kõige rajumat osa – kui noor mees tõsteti pooljumala seisusesse, sõidutati ookeanide taha, kuhu eestlased pesa punuda jõudnud, külvati kodumaal üle priiside ja aurahadega…

Sellise oreooliga ta ühte kasvada ei jõudnuki – igavene tammepärg Mattiiseni peas purustas tema pere ja tõukas ta viimaks pudelisse, kus enam päästerõnga viskajat polnud.

Aegadest, mis ilmselt enam kunagi tagasi ei tule, aegadest, kui eestlased veel ühte õhku hingasid ja horisondil ühte päikest nägid, saab just praegu täis 18 aastat.

Tollal kirjutati Alost sadu artikleid. Igas väljaandes.

Enne loo kirjutama hakkamist ei lugenud ma neist ainsatki. Tahtsin kirjutada just niisuguse loo, kuidas mäletavad selle aja kangelast ja tema loomingut inimesed, kes Alole väga lähedal seisid.

Meie laulude lugu

Olime Aloga pea terve koolipõlve Jõgeval pinginaabrid ja parimad sõbrad. Kõik sai omavahel läbi arutatud. Loomulikult ka poliitika. Mul olid vabameelsed vanemad, palju eestiaegseid raamatuid ning harjumus õhtuti Ameerika Häält kuulata. Ühesõnaga: ei mingeid illusioone selle raisus sovetiriigi suhtes.

1987. aasta Tartu levimuusikapäevade «rahukontserdiks» telliti Alolt ühislaul. Alo arvates pidi laul olema fosforiidivastane ja sõnade autoriks mina. Ma polnud muide siis veel elus ühtegi lauluteksti kirjutanud.

Alguses punnisin vastu… Kuni pähe turgatas fraas «Ei ole üksi ükski maa» ja eestiaegsete maakondade kujund, kes peavad üksteist taas aitama. Teadagi milleks – et vabaks saada.

1987 hilissügisel tuli Alo minu poole ja ütles, et kevadel tuleb levipäevadel välja tulla uute isamaaliste lugudega. Arutasime igasugu variante. Ansamblilt Vanemõde saime Henno Käo teksti «Peatage Lasnamäe», Alo mõttes mõlkus teha «Eestlane olen…» ja «Kaunimad laulud».

Alo tellimus oli, et lood tuleb teha sellised, et need kõigile kohale jõuaks, milleski eksida ei tohi. Kõlab ehk kummaliselt, et kui Alo jaoks oli see eelkõige ikkagi looming, siis minu jaoks pigem nagu mingi projekt, kus pidin piiri peal kõndides (et kohe ära ei keelataks) kaaluma, mis rahvast rohkem üles ässitaks. Selles, et need lood ei tohi olla alandlikud, vaid uhked, trotslikud ja äratavad, olime täiesti ühel lainel. Läks vist õnneks.

Jüri Leesment

1 KOMMENTAAR

15. detsember 2016, 14:12
_Lisaks on väga palju Alo muusikat ürgvana Atari arvutiga lindistatud diskettidele, mida keegi enam avada ei suuda_
Leidsin surfates selle lo. Suudab muidugi. Atari ST Notatorit kasutavad mõned muusikud TÄNAPÄEVAL!

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee