Uudised

Paekalda joad Kiek in de Kökis  

26. aprill 1998 00:00

HARVET TOOTS

Kiek in de Kökis on avatud geoloogist fotomehe Tõnis Saadre fotonäitus "Vetepidu", mis on pühendatud Põhja-Eesti paekalda jugadele. Eesti paarikümnest joast on näitusel fotodena väljas kümmekond. Autori meelisveteks on suvisel ajal Keila ja talvel Jägala juga. "Jägala on Eesti kõige võimsam juga, kuigi kõrguselt jääb alla Valaste joale Ontika klindil. Jägala on umbes sama lai kui Keila juga, aga talvel on nad täiesti erinevad. Juba kuu aega peale külmade saabumist on Keila juga praktiliselt paakjääs, kuid Jägala on peaaegu kogu laiuses ja kõrguses jääpurikate ja suurte sammastega ning seinadega vorminud tõelised jääornamendid, seejuures eri värvitoonides."

Saadre on töötanud geoloogina üle 25 aasta, sellest suurema osa Eesti Geoloogiakeskuses, uurinud turvast, kruusa ja liiva, kõige enam aga tegelnud geoloogilise kaardistamisega. Paari aasta eest sai ta tööülesandeks geoloogiliste objektide jäädvustamise, et teha neist fotoinfobaas. Saadre on koos fotoaparaadiga kogu Põhja-Eesti klindi läbi käinud ja tema eriliseks meelispaigaks on saanud paekallas, mis jääb Tallinnast lääne poole. "Minu ettekujutust mööda on see palju uhkem kui Ontika ja teised idapoolsed paepaljandid, kust avanevad küll palju kõrgemad vaated, kuid altpoolt vaadates ei paku need siiski sellist silmailu. Pakri neemel tõuseb kaljupank otse merest ning Türisalus, Rannamõisas ja Kakumäel on meri sealsamas klindi jalamil. Seetõttu mõjub sealne madalam astang isegi võimsamalt."

Saadre arvates pole asjata valitud Eesti looduse sümboliks just paekallas. Geoloogist fotograaf on öelnud, et pildistamist alustas ta juba koolipõlves. "Viiendas klassis kogusin raha ja kevadeks ostsin endale Ljubiteli. Sellest ajast peale kuni kooli lõpuni oli mul pidev pilditegemine. Tõnis Saadre on korduvalt oma fotosid üles pannud eri näitusesaalides. Fotomehele on väga südamelähedane Pakri poolsaare klint: "Seal on kõige eripalgelisem kivimite kompleks, mis tõuseb otse merest ja isegi eendub ning on seetõttu kõige imposantsem."

Püstloodsete ja eenduvate kaljude uurimine ning pildistamine on küllatki riskantne tegevus, sest aeg-ajalt toimub klindil varinguid. Saadre sõnul ei ole varinguid spetsiaalselt uuritud ja seetõttu on võimatu ette arvata, kus just järgmine varing tuleb. "Varingud esinevad just eelkõige kevadel peale jää sulamist, kui poorid ja praod on avanenud." Seejuures meenutas geoloog üht lugu, mil ta oli koos abikaasaga ringkäigul Pakri klindil. "Vaatasime pikutades üle ääre alla. Naine esitas täpselt sama küsimuse, et kui tihti need kukuvad. Ütlesin, et see konkreetne kaljunukk võib kukkuda täna ja võib kukkuda saja aasta pärast. See koht, kus me pikutasime, varises kaheksa tundi hiljem alla."

Saadre tunnistab, et geoloogiline huvi lööb tavaliselt üle ohutundest, kuigi teatud enesealalhoiuinstinkt töötab ja ettevaatlikkus peab säilima. "Kui minna klindile ja jugadele jalutama, siis peab olema äärmiselt ettevaatlik." Eriti pani geoloog inimeste südamele, et kui kõnnitakse astangu peal, siis sealt jumala pärast mingeid asju - pudeleid või kive - alla ei loobitaks, alati võib juhtuda, et keegi on juhuslikult all.

....

TÕNIS SAADRE foto

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee