Maailm

Valeria Novodvorskaja: «August 1991 on käest lastud unelm.» (8)

Igor Taro, Moskva , 30. august 2006, 00:00
LÄBINISTI DEMOKRAAT: Karismaatiline Valeria Novodvorskaja esindab Venemaal seda väikest ühiskonna osa, kelle meelest Kremli praegune kurss ei vii vabadusele. Postimees
Demokraatliku Liidu juht Valeria Novodvorskaja oli 15 aasta taguste pööraste augustisündmuste ajal Moskva Lefortovo vanglas. Nüüd räägib ta oma kodus, et Kreml on Jeltsini elutöö samahästi kui olematuks muutnud.

Varasemas intervjuus on Valeria Novodvorskaja SL Õhtulehele öelnud, et eluaegse dissidendi staatusest on ta saanud puhata vaid lühikese aja pärast 1991. aastat. Aadlipäritolu ja läänelik ilmavaade tegid temast kompromissitu kõige nõukogudeliku vastu võitleja. Aastate eest rahvamasside toel eeluurimisvanglast välja marssinud demokraadist on tänapäeva Venemaa oludes saanud radikaal-marginaal, kes NSV Liidu lagunemist XX sajandi geopoliitiliseks katastroofiks nimetanud inimese võimuletõusmises näeb 15 aastat tagasi lüüa saanud tagurlaste revanši.

Kuidas võtsite vastu 1991. aasta augustisündmused?

Samal teemal

Istusin Lefortovo vanglas. Gorbatšov jõudis just paar kuud enne putši alustada radikaalsete nõukogudevastaste organisatsioonide väljajuurimist. Pärast Vilniuse sündmusi kirjutasin niinimetatud 12 kirja, kus seisis must valgel, et nüüd on kõigil Nõukogude kolooniatel õigus jõudu kasutada ja liidust lahku lüüa. Seda tõlgendati muidugi üleskutsena riigikorra vägivaldseks kukutamiseks ja, nagu ise väga hästi mäletate, oli riigikord toona kommunistlik. Mind vabastati 23. augustil 1991 (tänu Jeltsinile), sest olukord muutus.

Putšistide afäär – mida te sellest toona arvasite?

Putš ei tundunud siis üldsegi afäärina, vaid normaalse ja seaduspärase reaktsioonina. Venemaa ajaloost on teda tõsiasi: kui reformija jääb toppama, järgneb reaktsioon. Aleksander I algatused lõppesid Araksejeviga, niipea kui Hruštšov loobus XX kongressil alustatust ja intelligentsist eemaldus, saabus Brežnev, Gorbatšovi perestroika soikumist võttis tulevase Riikliku Eriolukorra Komitee seltskond kui signaali tegutsemiseks. Seetõttu olin täiesti veendunud, et mina ja kõik ülejäänud poliitvangid lastakse kohe maha.

Olin selles nii kindel, et heitsin tol ööl magama, spordidress seljas… Olukord tundus väga tõsisena. Seda enam, et läänemaailma reaktsioon polnud esialgu ühene – kui Inglismaa oli algusest peale eitaval seisukohal, siis USA hinnang oli küllalt umbmäärane.

Kuidas tegutsesid teie kaasvõitlejad, kes olid vabaduses?

Kogu Demokraatlik Liit tõttas Valge Maja ette kohe pärast eriolukorra väljakuulutamist kell 7 hommikul. Esimesed hullud jooksid kohale veel enne Jeltsini üleskutseid. Ja nad püsisid barrikaadel kuni lõpuni.

Mina kirjutasin sel ajal neile lendlehti ja saatsin need advokaadiga välja. Uurijad olid samuti putšistide vastased. Kui nad ei läinudki Krjutškovi (üks putšistidest – toim.) vahistama, siis ainult kartusest, et ta arreteerib nad. Seal Lefortovo vanglas oli väga vähe putšistide poolehoidjaid. Kõik pidasid neid idiootideks. Üks vangivalvur, kes oli nii vana, et mäletas Stalini aegu, ütles, et varsti istuvad kõik need komitee mehed siinsamas trellide taga.

Millised lootused olid seotud Jeltsini võiduga?

Jeltsin võinuks kogu sellest asjast muidugi tunduvalt suuremat kasu välja pigistada. Pooleldi nõukogude inimesena ei teadnud ta, mida saanuks 1991. aastal veel ära teha. 1993. aastal ta juba teadis, mida teha, aga jõudu enam polnud.

Tundsin väga suurt pettumust. Esiteks seetõttu, et mausoleum jäi alles ning Lenin maha matmata. Samuti jäid Kremlile alles punased viisnurgad – see oli juba täitsa ajast ja arust. Seda – punased viisnurgad Kremli tornidelt maha kiskuma – oleks pidanud tegema kohe selsamal augustikuul.

Kuivõrd on hinnang toonastele sündmustele nüüdseks muutunud?

Mul isiklikult polnud mingeid lootusi. Nägime kuristikku Baltimaade ja muude endiste Nõukogude vabariikide vahel. Illusioone polnud, kuid ikkagi on kahju kaotada seda piskut, mida oled saavutanud. Me poleks oodanud seda Jeltsini-poolset reetmist Putiniga, kui me – kogu vene rahvas – anti talle lihtsalt üle nagu pärisorjad.

Kõik on arusaadav: rahvas sai vabaduse liiga odavalt. Selle eest pole sisuliselt mitte millegagi makstud. Tasuta vabadusest ei hoolita. Pole olnud kannatusi, mida tuli kanda näiteks Baltimaadel 1940ndatel metsavendluse ja Siberiga.

Mis ei tulnud 15 aastat tagasi välja tankide abiga, saavutas Putin valimiskastidega. Augusti läbimurre vabaduse poole sai teoks ainult tänu aktiivsele vähemusele, kes oli nõus tankide alla viskuma. 2000. aasta valimistel polnud tanke, kõigil oli üks hääl ja vähemuse aktiivsus enam ei lugenud. Vene reformid hukutasid demokraatia. Enamus ei hääletanud vabaduse poolt, ja Kremlisse saadeti sisuliselt uus Riikliku Eriolukorra Komitee.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee