Elu

Ülo Nugis kuulutas iseseisvuse välja, püstol hõlma all (11)

Urmo Soonvald , 19. august 2006, 00:00
HAAMRIMEES: Ülemnõukogu ja riigikogu pikaaegne esimees 62aastane Ülo Nugis on avalikust elust taandunud ja meelsasti endast rääkida ei taha. Vaid putšiaega peab ta nii oluliseks, et seda eesti rahvaga jagada. Nugise taandumine on mõistetav, sest enne poliitikast lahkumist heitles ta mitmete erakondade vahel ning lõpuks kadus orbiidilt koos Koonderakonnaga. Teet Malsroos
Nüüd ennast vabaks meheks nimetav Ülo Nugis käitus putšipäevadel kui tehase direktor, kes tundis isiklikku vastutust iseseisvumise väljakuulutamise eest. Pärast ajaloolist haamrilööki läks aga tema karjäär allamäge.

Ülo Nugis, kas tunnete end täna, 15 aastat pärast elu tipphetke, unustatuna?

Sellele võib vastata mitmeti. Kui vanad asjad on meeles ja tunded pole jahtunud, ei hakka keegi mõtlema, kas Nugisele peaks tänu avaldama või mitte. Ma pole nii kehvas vormis ja võin mõnele nende arvates veel ohtlik olla.

Mind ei puutu keegi ja ka mina ei puutu kedagi. Kõik on mõistnud, et mina enam pildile ei trügi, ja tänu sellele on mind rahule jäetud. Olen vaba mees.

Olen alati olnud liider, juba lapsest saadik. Mulle ei sobi isegi number kahe roll. Väikeses Eestis on esinumbrite kohti aga liiga vähe. Nii palju mul tarkust ikka on, et igaks asjaks on oma aeg, ja seda aega tuleb mõistlikult kasutada.

Nugise kui liidri aeg on Eestis läbi?

See aeg on läbi.

Saite sellest ise aru või avaldati teile survet, kuni ise kõrvale astusite?

Olin end selleks ise häälestanud. Aja tunnetamine on nagu hea lõunasöök. Lauast tuleb tõusta kerge näljatundega. Sama käib ka näitlejate kohta. Tuleb lahkuda natuke enne õiget aega.

Ma polnud millestki ilma jäänud. Olin pikka aega rahva ees ja rahva hulgas, nähtaval kohal. Tegin rasket tööd. Olin saanud tähelepanu ja tunnustust. Olin missioonipoliitik, sest suure ettevõtte juhi kohal tulin poliitikasse vaid ühe eesmärgiga – võidelda Eesti vabaduse eest. Viimastel poliitikuaastatel polnud ma enam ise rahul ja ka teised nägid, et olen pahur ja rahulolematu oma rolliga.

Suurest poliitikast astusite kõrvale 1997?

Umbes jah, aga parlamendis istusin 2003. aastani. Siis silusin veel julgeolekupoliitilisi seisukohti. Olin väliskomisjoni aseesimees ja tegin sisulist tööd. Ütlesin endale: Ülo Nugis, ära võta nüüd poose ega hõika, et sa lahkud poliitikast. Soovitasin endale vaikselt lahkuda ja see mul ka õnnestus.

Pea püsti või norus?

Kui juba läksin, siis oli küll nostalgiline tunne. Toompea loss oli nagu vana koolimaja. Aga tagasi ma minna ei tahtnud, kool oli ju läbi.

Mida te praegu teete?

Paar kuud tagasi lõpetasin perefirma juhtimise. Las noored tegutsevad edasi. Mina pidin vaatama, et nad vara laiali ei tassiks. Nad ei kohanenud lõpuni mu juhtimisstiiliga.

Praegu puhkan ja olen analüütik. Oma lõbuks. Venemaa, Ukraina ja Valgevene suunal – saan sealt infot, mida teised ei saa. Aga mu tellijad ei ole Eestist.

Rahaliselt on teil tänu riigikogulase pensionile elu muretu?

Jah. Rahalisi muresid mul pole.

Ja kui teil riigikogu pensioni poleks, saaksite ikka hakkama?

Ka siis poleks mul probleeme.

Elu tipphetk tõi Eestile vabaduse

Kas 1991. aasta 20. august kell 23.03, kui kuulutasite spiikrina välja Eesti Vabariigi iseseisvuse, on teie elu tipphetk?

Jah. Paljud inimesed otsivad oma tipphetke. Tihti arvatakse, et see hetk on juba möödunud, kuid sellega ei olda rahul. Siis arvatakse, et ehk saatus annab veel šansi. Mina leppisin selle hetkega ja ütlesin endale: Ülo Nugis, ära rohkem selliseid hetki otsi!

Kas teie hääl ja käsi värisesid, kui Eesti vabaks kuulutasite?

Ei. Kui olen hiljem neid fotosid vaadanud, siis on tunne, nagu olnuks see tavaline koosolek. Emotsioonid tulid hiljem. Ütlen natuke labaselt, aga mina olin selle firma (Ülemnõukogu – U.S.) pealik. Ma vastutasin kõige eest. Kui ma poleks sellega hakkama saanud, siis oleks see minu viga olnud. Juhtisin Ülemnõukogu nagu Estoplasti ja paljud olid seetõttu rahulolematuid. Aga kord oli majas. Kõik said aru, millal midagi peab toimuma.

20. augustil kell 23.03 saabus minu jaoks aastaplaani täitmine. Plaan ja ülesanne olid täidetud. Keegi ei saa mulle midagi ette heita.

Aga kui teie asemel istunuks toonane rivaal Marju Lauristin?

Iseseisvus oleks ikka tulnud.

Samal päeval ja samal kellaajal?

Seda ma ei väida. Võib-olla päev hiljem. Ma ei taha spekuleerida. Olime Marjuga suured rivaalid, aga austan teda väga kõrgelt. Küll me ikka oleks vabaks saanud, aga mitte sel moel, nagu mina tahtsin.

Nii mõnigi tahtis juba 19. augustil Eesti iseseisvust välja kuulutada, aga seda ei juhtunud. Mis siis muutunuks?

Mina olin õigusliku järjepidevuse veendunud pooldaja, aga minu ühest häälest oli vähe. Selleks oli vaja 53 häält. Kui ma oleks hääled 19. augustil kokku saanud, siis me oleksime sel päeval vabadus välja kuulutatud ja ma oleksin kõik vastased teelt maha murdnud. Aga mul polnud hääli. Astusin parnassilt mitu astet alla, et selgitustööd teha. Viga olnuks üldse riik välja kuulutamata jätta või välja kuulutada vale riik.

Relva ja haamriga

Repressioone ja tanke kartsite?

Sel ajal ei kartnud. Ma ei saanud neid tundeid endale lubada. Võitlesime ajaga. Tunded tulid siis, kui asi oli tehtud. Siis mõtlesin, mida teha, kui venelased sisse tulevad. Millised dokumendid jätta? Kas on mõtet midagi peita? Mage olnuks, kui venelased kargavad tuppa, suruvad mind maha ja panevad käed raudu.

Kas teil relv oli?

Kogu aeg oli.

Relv oli teil ka siis kaasas, kui kuulutasite välja Eesti iseseisvuse?

Jah.

Kas oleksite tulistanud venelasi või teinud nagu Johannes Vares-Barbarus, kes ise endalt elu võttis?

Viimase padruni oleksin endale jätnud. Aga mul oli neid palju. Läksin ka Kadriorgu Vene kindralitega kohtuma nii, et mul oli laskevalmis relv taskus. Ma ju ei teadnud, mida nad minuga teha võivad.

Kas paljudel toonastel Ülemnõukogu liikmetel oli pilet Soome juba ostetud, sest putši ebaõnnestumine polnud ju välistatud?

Muidugi oli ostetud.

Kellel?

Seda pole vist ilus öelda. Oleme ju kogu aeg teinud näo, nagu me ei tunneks neid. Nende hulgas oli palju tunnustatud liidreid, kes hiljem tegid näo, et nad oleks võidelnud kodumaal surmani…

Äkki on täna õige aeg nad avalikustada?

Mul pole infomonopoli. Ja kes see oligi suur kuritegu? Mõni oli juba piisavalt vana, mõni oli arg, mõnda mõjutas perekond.

Valdavalt soovisid põgeneda isamaalased ja ERSP liikmed?

Nii oligi. Rohkem oli ikka jah neid nn. kõige paremaid eestlasi… Küll oli mõistetav, et need, kes pidid moodustama valitsuse eksiilis, saavad välismaale minna. Üks neist oli ka Marju Lauristin.

Oli juhus, et Lennart Meri Soome nii kauaks jäi? Sest eksiilvalitsuse pidi ju moodustama Lauristin Stockolmis.

Mina Merit väga hästi ei tundnud. Seega ma ka ei tea. Mina ei teadnud, et valitsus oli teda volitanud eksiilvalitsust moodustama. Kaitsekomitee, kel oli kõrgeim võim, volitas ju Lauristini. Ta kippus Stockholmist ära, koju, aga kodune olukord oli segane. Ta siiski tuli. Savisaarega, kel mul olid väga formaalsed suhted, tuli samast kohast teisiti, kaatriga Soome kaudu.

Vabadusvõitlejate riik

Kas see paneb teid nüüd muigama, kui kõik löövad rusikaga vastu rinda ja vannuvad, et just nemad tõid meile vabaduse?

Miks nad seda teevad? Tõde teavad kõik, sest sündmused toimusid suure hulga inimeste silme all.

Kelle idee oli Eesti Komitee samuti 20. augustiks Toompeale kustuda?

Neile oli ju küsimus, et kelle tsunft asja ära teeb… Kardeti, et kui asi ära tehakse, mis siis neist saab. Lauristin või Liia Hänni ütlesid esimesena selle mõtte välja. Me oleks muidu ajas kaotanud. Võtsin Tunne Kelami Ülemnõukogu ukse ees vastu, viisin telekaamerate juurde ja rääkisin, kuidas hakkame tegutsema. Kelam nõustus minuga, sest olin protsesside juht.

Kelam tuli hiljem oma kaaskonnaga minu kabinetti, kus ma surusin kõik hääletõstjad maha ja ütlesin, kuidas peame edasi käituma. Nüüd aga eestikomiteelased räägivad, et nende loaga sai Ülemnõukogu Eesti välja kuulutada. See pole ju õige.

Kes on kolme putšipäeva kangelane Eestis?

Tavaliselt vastatakse ju, et rahvas… Sinna juurde käib tagasihoidlik jutt, et mis nüüd mina…

Ühe nime ma siiski ütlen – Ülo Uluots. Alguses mõtlesin, et ta tuli oma perekonnanime tõttu poliitikasse. 20. augustil võtsin tal aga rinnust kinni, mul ei jäänud muud üle. Ta oli sõltumatute demokraatide juht, nende fraktsioonis oli 15 inimest. Nad olid distsiplineeritud. Ütlesin, Ülo, nüüd on jutt läbi, kas hakkad tegema, mida vaja, või lahkud. Ta vastas: ma allun su korraldustele.

Nende 15 hääle peale ma saingi ehitada taasiseseisvuse vastuvõtmise Ülemnõukogus. Kui käes oli juba 45 häält, siis ma enam ei palunud hääli, siis ütlesin, et te võite lihtsalt kõrvale jääda…

Kas tõesti ei tahetud hääletada vaba Eesti eest?

Kõikidel olid oma arusaamised, kuidas me vabaks peaksime saama. Aga oli ka olupoliitikuid, kes mõtlesid ja vaagisid, kas ja kuidas hääletada.

Teid süüdistati, et kaotasite keskerakondlase Peet Kase iseseisvusotsuse projekti, mis nägi ette mitte ajaloolist järjepidevust, vaid uue Eesti riigi loomist. Mis sellega juhtus?

Kask, Põldroos ja Valk olid Savisaare truud parteisõdurid. Tema tahtis oma riiki välja kuulutada. Ütlesin, et, mehed, ma võtan teie projekti vastu, kuid see ei pruugi hääletusel läbi minna. Mina ei taha tõde varjata. Mul olid neil päevil erivolitused. Siis võis eelnõusid tuua vabas kirjas ja kohe ka hääletusele panna. Asjaosalised teavad, kus see eelnõu nüüd on. Nad tulid pärast iseseisvuse väljakuulutamist minu juurde ja küsisid, kas nad saaks oma eelnõu tagasi võtta… Vastavalt seadusele ma ei saa seda tagasi anda. Aga ma ei tahtnud neid ka löögi alla panna. Hävitasin paberid nende silme all ja lubasin, et kunagi ei ütle, kes seda tagasi küsisid. Kohe toodi mulle suur tuhatoos ja paberid põletati.

Kes oli putšipäevade suurim argpüks?

Ma ei räägi Kaido Kamast, kuigi ta ei hääletanud iseseisvuse poolt. Tal oli missioon, aga ta oli klappidega. Ta on väga aus mees.

Kuid eks venelastesse tuli küll hirm ja nii mõnigi neist muutus argpüksiks. Nad ju ei olnud siiski lõpuni kindlad, et putš õnnestub.

Elu on parem kui kartsin

Imestate, et 15 aastat pärast putši kandideerib toonane Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel taas Eesti presidendiks?

Oskan sellele küsimusele vastata iga nurga alt, aga valin vastamiseks isikliku positsiooni. Tunnen kõiki presidendikandidaate ja, vaatamata nende tervisele, ütlen, et Arnold Rüütel on korralik inimene. Kõik teavad, mis see tähendab. Rohkem ei ütle ma midagi.

Ülo Nugis, kas te tahtsite just sellist Eestit, nagu nüüd on?

Kartsin, et see ei kuku meil nii hästi välja. Kartused olid suuremad. Meil on imetlusväärselt hästi läinud.

Seega meie elu ikka pole nii halb, nagu Villu Reiljan ja Edgar Savisaar kirjeldavad?

Ei ole.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee