Pime usaldas end koera hoolde

Labradori tõugu koer Bona on saanud eriväljaõppe

MARKO PÜÜA

Reede ja kolmeteistkümnes oleks saanud saatuslikuks neljale Keskturu juures vöötrajal tänavat ületanud naisele. "Seis," kõlas käsklus ja trammiteele soolasambaks tardununa kuulsid nad tumedat mütsatust. Aga nad ei saanud millestki aru. Alles juhtkoerte abiga teisele poole klaasipurust teed jõudes kuulsid naised nägijatelt, et teepervele kortsu sõidetud valge Z^iguli päästis nende elu.

Rohkem kui kuu aega enne märtsi keskel toimunud liiklusõnnetust endale pruuni karva juhtkoera Bona saanud pime naine Merle Aitsar (31) mäletab pidurikriginat ja nägijast instruktori päästvat karjatust. Pärast sai ta teada, et bussijaama poolt allamäge kihutanud veok rammis tagant vöötraja ette seisma jäänud sõidukit. Mõlkis auto lendas keset teed seisma naelutatud pimedate ja nende saatjate nina eest mööda.

Kaks aastat tagasi suhkruhaiguse tagajärjel nägemise täielikult kaotanud Merle riskib nüüd juba koos pimedate juhtimiseks õpetatud Bonaga tänavale minna. Aeg-ajalt käib siiski veel ka treener kaasas, et kontrollida, kuidas noore naise ja peatselt kaheaastaseks saava labradori koera koostöö laabub.

Viimase viie aasta jooksul on Eestis pimedate juhtimiseks välja õpetatud viisteist labradori tõugu koera. Nägemise kaotanud inimesed saavad koera tasuta, kuid Eesti Juhtkoerte Fondil kulub looma väljaõppeks 20 000 krooni. Raha on selleks andnud sponsorid, Soome kolleegid ja Avatud Eesti Fond.

Napist tuhande krooni suurusest invaliidsuspensionist elav heledapäine väikest kasvu Merle tunnistas, et tal hakkas alguses koera juhtimisel tänaval liikudes kõhe. "Ei tunne sina teda ega tunne tema sind," selgitas naine. "Koer peab alati enne kõnnitee serva seisma jääma, kõndides sammu võrra minust ees. Ilma käsuta ei või Bona edasi minna, ristmiku ületamisel peab ta õige suuna valima."

Veel praegugi muutub perenaise kasvu järgi valitud Bona võõras kohas kärsituks ja hakkab kiiremini käima. Merlele tulevad siis meelde esimesed linnatreeningud, kui ta pikka kasvu treeneri ja väleda koera järel jooksis. "Kiiruse valik oligi raske, jooksin nii, et mul oli särk seljas märg," kirjeldas ta nägemise kaotanud inimesele maratonijooksuga võrreldavaid pingutusi.

Bona on saanud igaks juhuks ka süsti, et ta jooksuajal isaste koerte järel perenaist omapäi jättes minema ei kihutaks. Äparduste eest ei ole nägemise kaotanud inimene vaatamata targale juhtkoerale siiski kaitstud.

Merle sõitis rongiga Tartust Rakkesse, kui temaga juhtus õnnetus, mis naist tagantjärele naerma ajab. Vagunis maha astudes võttis ta liiga pika sammu ja kukkus kõhuli perroonile. "Esimese hooga kohkusin ära, kas ma olen rongi ja platvormi vahel," rääkis Merle. "Arvasin, et kukkusin koerale selga, aga kui hakkasin ennast püsti ajama, sain aru, et koer on vasakul käel ja minu all ukerdab hoopis treener."

Kord nädalas võtab Merle koeraga ette bussisõidu oma koju Lääne-Virumaale Tudusse. Veel enne nägemise täielikku kadumist töötas ta kohalikus lasteaias kasvatajana.

Merle ütles, et tunneb kodukohas kõiki teid ja radasid, kuid pealinna tänavad ajavad vahel hirmu peale. "Kõige õudsamad on ristmikud, kus on palju valgusfoore, nagu näiteks kaubamaja juures," osutas ta.

Juhtkoeri igapäevakäikudeks kasutavad pimedad ei ole rahul linnajuhtidega, sest tihtipeale ei ole ülekäigurajad korralikult värvitud või puuduvad üldse. "Kui ma annan Bonale käskluse sebrat otsida, siis ta ei oska seda otsida," selgitas Merle. "Ametimeestel on aga kõigil silmad-kõrvad peas ja nad ei pane seda tähelegi, nagu ka mina, kui veel nägin."

Kuigi Tallinn ja Tartu on võtnud vastu seaduse, mis lubab pimedal juhtkoeraga kauplustesse minna, ei pea poeomanikud seda sageli miskiks. Merle ütles, et teda on tahetud ka ühistranspordis välja visata, sest koeral ei olnud suukorvi. Bussijuht nõudis pimedalt koguni arstitõendit. "Naersin, et võin selle arstitõendi tuua, aga tegelikult ei saagi juhtkoeralt suukorvi nõuda," tunneb Merle seadusi. "Inimesed seda ei tea."

Bona võib selgeks õppida kuni kolmkümmend marsruuti, et Tallinna kesklinnas tuttava juures elava perenaise vaid ühe märgusõna järgi ohutult kas silmaarsti juurde või Tondil asuvasse Põhja-Eesti Pimedate Ühingusse juhtida. "Piisab, kui ma ütlen: "Arstile", ja see on ka kõik, et ta mind kohale viiks," kiitis Merle.

Lapsi Merlel ei ole. Alates 1990. aastast järk-järgult pimedaks jäänud noor naine kardab, et järeltulijad päriksid temalt ka suhkruhaiguse. "Oma lastele sellist elu ei taha," ütles ta.

Nagu lapsi mitte saada, ei tulnud ka koera võtmise otsus Merlele kergelt. Naine kartis teda kaotada nagu oma eelmist, segaverelist koera, kellesse ta enne pimedaks jäämist kodus Lääne-Virumaal kiindus. "Nüüd ma ei annaks oma pontšikut kellelegi," ütles Merle. "Ma ei julgeks ilma Bonata üksinda tänavalegi minna."

TOOMAS VEEMAA foto

Labradori tõugu koer Bona ja Merle kuuluvad kokku juba mitu kuud, sest pime naine otsustas lõpuks endale koera võtta, kes oleks talle silmade eest.