Kodu kaardistamine

Veedan õhtu kahe raamatu seltsis. Mõlemad on läbi loetud - kuivõrd sedasorti raamatuid küll üldse tavamõttes "läbi loetakse". Nüüd silmitsen ja lappan neid hajevate järelmõtiskluste toetuseks.

Üks köide on tüse, kõvakaaneline, piisavalt akadeemilise palgega. Selle töötasin läbi juba tükk aega tagasi. Oli koguni plaanis midagi retsensioonisarnast kirjutada (ikkagi tuttav ainevald), aga ajapuudus müristas sellest soovist nagu mitmest teisestki üle nagu kiirrong. Teine raamat on märksa õhem, poolpehmete kaantega, aga kenas kuues. Tolle sain mõne päeva eest autorit külastades.

Mõlema raamatu tiitellehel pole viidet kirjastusele. Kaalukamad kirjastused tegelevad enamasti teistsuguste raamatutega; need köited tulid ilmale ennekõike läbi autorite jonni, teisisõnu, need sündisid tänu tavatule ja väga ilusale hullusele. Selle leebem sünonüüm on entusiasm. Tegu on meestega, kes on valmis õige asja nimel läbi halli kivi minema. Ja asi on õige tõesti. Kas need mehed ka omavahel tuttavad on, seda ma ei teagi.

Kuidas alustada? Vast nii, nagu tegin nooruses: avada köide suvaliselt leheküljelt ja vaadata, mis ta ütleb. Olgu selleks näiteks lk. 76.

"Teisel pool tänavat polnud tollal ühtegi ehitist. Seal asus põline Wagneri aed, mis oli silmale rõõmuks. Kuigi maja paiknes kesklinna läheduses, ei pruukinud igapäevasteks ostudeks sinna minna. Läheduses olid pagarikauplused, lihakarnid, apteek, kaks sauna, Kalaturg."

"Hindriku poeg Rudolf (1893-1979), hüüdnimega Tagametsa Ruudi, sõitis Varvis ehitatud laeval Elisabeth kolm suve kokapoisina, 1924. aastast Tallinna laevadel madruse ja pootsmanina. Pärast sõda töötas Koplis sõjalaevade remonditehases lootsina. Rudolfi tütar Anni on pärit Viljandimaalt. Tütar Maie.

Tagametsa maja lammutasid Nõukogude piirivalvurid ja viisid selle Viinistule."

Niisugused on siis pooljuhuslikud maitseproovid. Ja nüüd asja juurde. Tegu on põhjalike kodulugudega. Esimene raamat on (muidugimõista, nagu rõhutaks sealkandis kasvanud Jaan Kross) Robert Nermani "Kalamaja ajalugu" (Tallinn, 1996), teine Jüri Freybergi "Lobi küla Lobineemel" (Lobi, 1997).

Sedasorti raamatute lühike buumiaeg on nüüd otsas. Need pole tuluteosed (aga kas ongi enam ühtki raamatut, millest arvestatavat tulu koguneks?). Samas väidan, et nende raamatute aeg on veel ees. Nad kestavad kaua. Targasti teeb see bibliofiil, kes sääraseid kokku otsib. Sest ükskord märkab ta: kodu kaardistamine on edenenud jõudsalt.

Nüüd on meil juures kaks põhjalikku lokaalset (mälu)kaarti, mille peal koguni ehk midagi samaväärset Paunvere kartulikuhjaga (nagu Joosep Tootsi punaseks värvitud gloobusel).

Kalamaja ja Lobi, omavahel raskesti võrreldavad märgid, on samas kui kümneid kordi suurendatud ja teravdatud detailplaanid aerofotolt. Aerofotod Eestist olid veel kümmekond aastat tagasi suur sõjasaladus.

Mõned tundelised noorusaastad Kalamajas elanuna lugesin Nermani raamatut muidugi teistmoodi kui Freybergi oma. Aga just tänu sellele mõistan paremini, kuidas loevad Freybergi raamatut selle Virumaa rannakülaga seotud inimesed ja mida see neile tähendab. Muide, Freybergi raamatusse on mahtunud

selle küla talud ja vist ka kõik inimesed, kes seal sel sajandil elanud. Hoopiski rabav on talumärkide kollektsioon.

Nagu öeldud, võib mõlemat raamatut nimetada isekirjastatuks. Mööndusega muidugi - Nermani taga seisab mainekas Kalamaja Selts, Freyberg avaldab tänu Vihula vallavalitsusele. (See on unikaalne juhtum: varem on sama vallavalitsus õla alla pannud sama mehe vesteraamatu "Kõrtsi Jürka lobilood" kirjastamisele).

Ei olegi vast mõtet millelegi osutada, midagi rõhutada, midagi taunida või nõuelda. Aeg on selline, ei muud. Pigem tuleb rõõmu tunda, et fanaatikute aeg pole samuti otsas. Nerman töötab nüüd Iru ja Lasnamäe ajaloo kallal. (See teema viis meid koguni mitmeks usutlustunniks kokku)

Võib-olla oskaks mõni akadeemilisem vaatleja mõlema koduloo puhul ka midagi kriitilist lisada. Mina ei oska ega pea ka vajalikuks. Üht kinnitan küll: diletantlikud need pole. Muide, Freybergi raamatu toimetas ei keegi muu kui Uno Liivaku.

Üks autoreist avaldas muide kahtlust: kellele see raamatuke peale võimalike asjaosaliste ikka korda peaks minema.

Mõnele ikka. Mina tean näiteks üht tõsist raamatuinimest, kel pole Lobi külaga mingit pistmist ja kes ometi ei jätnud enne, kui oli endale hankinud Freybergi raamatu koos krooniku autogrammiga tiitellehel.

Mälu ei kao niisama lihtsalt. Meie ühismälu vajab oma suurde keskpanka ka detailplaane. Kodu kaardistamine kestab niisama kaua, kui kestab rahvas, kel on kodu.