Laevaarstina Antarktikas (3)

Esimene reis peab algama 30. novembril ja viimane lõppema 17. märtsil. Kõik nad algavad ja lõpevad Argentina sadamalinnas Ushuaias. Antarktika-turism on maailmas väga popp, tuusikud kõikidele reisidele ammu välja müüdud.

30. novembri hommikul peame olema Ushuaias, hilineda ei tohi, sest õhtul peaks turistid juba pardal olema. Ushuaia on Lõuna-Ameerika kõige lõunapoolsem linn. Enne seda tuleb meil aga Atlandi ookean diagonaalis, ülevalt alla läbi sõita ja selleks on aega 33 päeva.

Mõte rändab juba kaugel, kuid esialgu oleme veel Tallinnas. Kolm hullumeelset sõidueelset nädalat on mööda saanud, eelmise reisi lõpp ja uue algus sidusid oma sabad nii sõlme, et ei saanud enam kuidagi lahti. Siiski aitab mind mõnevõrra teadmine, et mingi kogemuse ma ju lõppenud reisilt sain. Laev on sama ja ka 26 meeskonnaliikmest 16 on vanad olijad - kahtlemata on see suur eelis.

Viimase öö oli kõik see mees laevas, sest polnud täpselt teada, millal välja sõidame. Juba varem olin perekonnaga hüvasti jätnud, täna oli viimaseks head aega ütlejaks Fred Jüssi, kes kajuti raadiost oma juttu rääkis. Mul oli selle üle hea meel, teda ma usun.

Kell 10. 25. Lähen tekile, pootsman oma meestega on seal juba ametis. Kai peal päästavad kaks meest otsi lahti, seda vaatab pealt paar inimest, rohkem saatjaid ei ole. Laev annab kaks pikka vilet, ja juba paistab vesi kai ja laeva vahel. See on kindel märk sellest, et reis on alanud. Miiduranna puuriidad, mis eelmiselgi reisil meid ära saatsid, jäävad järjest väiksemaks. Ja kui nad ühel päeval jälle mu kajutiakna alla ilmuvad, siis tean: olen koju tagasi jõudnud. Praegu aga jääb Ushuaiani veel 16 770 kilomeetrit.

2. novembril 1995 kell 20.30.

Oleme La Manchei väina kõige kitsamas kohas Calais ja Doveri vahel. Istun sillas, väljas on kottpime, kahel pool on kollaste tulede rivi. Vasakul Calais kohal on see rivi hõredam ja lühem, paremal Doveri juures aga hästi pikk ja tihe.

Liiklus on siin elav, oleme parajasti lähenemas ristteele. Meie eest kulgeb läbi trass Calais ja Doveri vahel, seda ületavad suured reisilaevad kümneid kordi päevas. Ongi üks selline särav ja suur kandiline jõulupuu otse meie ees, kas ta jõuab ikka läbi lipsata? Samal ajal tuleb üks laev meile vastu, peagi jõuame vastakuti.

Aga mis see siis on? Üks tuluke vilgub ju siinsamas vasaku poordi juures! "Jaht! On ta magama jäänud või?" hõikab vahitüürimees pahaselt. Tal ongi vist õigus, sest kohe ilmub kahvatu tulukese kõrvale veel teinegi, erksam tuli. Aga juba on vastu tulev laev meiega kohakuti ja jaht jääb kahe laeva vahele. Jooksen tekile vaatama, kui kaugele see jaht meist jäi. Ongi päris ligidal, aga siiski piisavas kauguses, et mitte kokku põrgata, hea seegi.

Ka jõulupuu on juba paremasse poorti jõudnud, väga rahulikult ja sujuvalt on ta meie eest läbi sõitnud. Kapteni ja vahitüürimehe rahulikku toimetamist jälgides saan aru, et olen kõike seda võtnud maamehe mõõdupuuga, merel käib aga elu teiste mõõtude järgi.

Varsti lõppesid mõlemad tulederead ära, nüüd on ees ainult pimedus. Tuled Taani väinas Helsingųri ja Helsingborgi juures ja nüüd siin - need jäävad mulle justkui koduväravaks. Siin on piir, kus lõpeb midagi ära ja algab midagi täiesti uut. Siit algab tundmatus, minek kuskile ääretult kaugele, mida praegu ei tajugi. Kõik on esiotsa väga võõras. See värav pole küll Miiduranna puuriitade moodi, aga midagi ühist on neis siiski. Tagasisõidul algab siit juba kodutee.

30. novembril 1995.

Hommikul jõudsime Ushuaiasse. Oli ka viimane aeg, sest peale lõunat tulid turistid juba laeva ja õhtul kella seitsmeks on planeeritud väljasõit esimesele reisile.

Ushuaia on paarikümnetuhandelise elanikkonnaga väike sadamalinn, mis paikneb Tulemaal ja on nii Argentina kui kogu maailma kõige lõunapoolsem linn. (Sobib hästi viktoriiniküsimuseks.) Sadamas seisab suur kohaviitade tulp, vahemaad kümmekonna maailma tähtsama linnaga on ära toodud. Londonisse on siit 14 800 km, Washingtoni 11 350 km. Tallinna viita küll ei ole, kuid selle võiks nüüd täie õigusega üles panna ja sinna 16 770 km kirjutada.

Ushuaia tähendab kohalikus keeles "päikeseloojangu poole vaatav laht". Ta on noor linn, vanust ainult veidi üle 100 aasta. Sajandi algul ehitati siia hiiglasuur sunnitöövangla, kuhu toodi vange Ameerika mandrilt ja Euroopastki. Pahategijad tahetakse saata võimalikult kaugemale, see on loomulik, ja kuhu siis veel kui mitte maailma teise otsa.

Lisaks vangidele voolas sinna kokku mitmesugust rahvast üle kogu maailma - jahimehi, kullaotsijaid, meremehi ja muidu seiklejaid. Linn asub kõrgete, lumega kaetud mägede jalamil. Mägede taustaks jäävad vägevad metsamassiivid.

Järgneb.