Uudised

Leo Leola 

19. aprill 1998, 00:00

Meid mobiliseeriti kui Punaarmee sõdureid, kohale jõudsime aga vangidena, kel puudusid vähimadki inimõigused. Ei toitu ega riiet. Ainuke, mis meenutas sõduriseisust, oli hoiatus: laagrist põgenemisel või sellele kaasaaitamisel karistatakse süüdlast sõjatribunali kogu rangusega (vanglast põgenenud kurjategijat minu teada nii rangelt ei karistatud).---

Päev-päevalt jäi toit kesisemaks. Lõunasöögi supivedelas ujusid mõned üksikud kartulilõigud. Liha ja kala maitse oli ammu ununenud. Rangest keelust hoolimata tõime (varastasime) kolhoosipõllult peotäie külmunud kartuleid. Leiutati igasuguseid nippe näljatunde peletamiseks.---

Viimane töökoht enne eesti rahvusväeosadesse minekut. Välistöödele meid enam ei viidud. Olime liiga nõrgad tõsisemaks tööks. Meie brigaad suunati paarkümmend kilomeetrit eemale metsatööliste barakki viiske punuma. Töö oli kõige möödunuga võrreldes kerge, aga toidumured selle võrra suuremad.---

Ei oska öelda, kas meie pataljoni olukord kõige kehvem oli, aga halb oli ta tõesti. Veel rängem oli vahest Kotlase laagri sõprade saatus. Teistest Nõukogude Liidu tööpataljonidest nii närust hinnangut ei ole kuulnud. Ka seda ei ole kuulnud, et meie poisse võrdväärsete inimestena oleks koheldud. Olime nagu umbrohi Nõukogudemaa kuldsetel viljaväljadel. Seda tuli kitkuda kiiresti ja põhjalikult.---

Leo Leola

mälestusjoonistused ja kirjalõigud pärinevad kogumikust "Eestlased tööpataljonides 1941-1942" (kirjastus Olion, 1993). See oli sõjajärgsetel aastakümnetel tabuteema. Sest sõja võitjatega, "õigel poolel" sõdinutega ei saanud ju midagi sellist juhtuda.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee