Elu

«Kass jookseb mul täie jõuga sabas.» (1)

Aigi Viira , 14. juuli 2006, 00:00
TEEB RÕÕMUGA PAHA TEGELAST: “Lõpuks ometi!” kiidab Ott Sepp oma rolli lavastuses “Painaja ja tundmatud”. “Lavastuse lõpuks olen konkurentsitult paha tegelane – karjun ja märatsen. See on hea. Olen ikka tahtnud mängida üdini pahatahtlikku tegelast. Mafioosot näiteks.» Aldo Luud
Sellist suve pole näitleja Ott Sepal enne ette tulnud. Töö tiheduse mõttes. «Isegi natuke kahetsen, et see asi nii hullusti läks,» ohkab ta pärast Leigo Järveteatris täna esietenduva lavastuse «Painaja ja tundmatud» proovi südamest. «Juulis on mul reaalselt neli vaba päeva ja siis on selle suvega vsjo !»

Otil on käed-jalad tööd täis olnud juba juuni algusest, kui algasid võrukeelse tüki «Sõit» proovid. Pärast seda pole hool ega hoobil vahet olnudki. Juuli algul algasid Leigo Järveteatri proovid. «Ja juuli viimasel nädalal on «Hulkur Rasmuse» etendused Tartus,» loetleb ta ja lisab, et augustis läheb töö täie tõsidusega lahti tema uue koduteatri Vanemuise proovisaalis. «Ja siis algavad veel ühed proovid, kuid mitte Vanemuises.» Muigab. Näeb tiba väsinud välja küll: «Püüan ikka positiivselt mõelda – tööd jätkub. Et vägev ju!»

Et siis Ott Sepast, paar aastat tagasi lavakunstikooli lõpetanust, on saanud ootamatult ülinõutud näitleja? «Ei, seda vast mitte,» naerab Ott südamest. «Ma olen ise loll, kes ei oska ei öelda. Keegi küsib: tuled? Siis vastan: muidugi tulen! ja alles pärast hakkan mõtlema.»

Kui Ott aastal 2004 lavakunstikooli lõpetas, oli ta nende noorte näitlejate hulgas, kes pidanuks tööle minema Vanalinnastuudiosse. Aga oh häda, see teater lõpetas enne tegevuse. «Algul lõi see natuke pahviks, aga mulle pakuti kohe Draamateatri «Lumekuningannas» külalisrolli ja Anne Türnpu kutsus tegema «Inimese teekonda» – see pidi kohe pärast kooli sügisel välja tulema, aga proovid venisid kuuekuuliseks. Kõige pikem prooviaeg, mis mul seni olnud. Selle aja peale kutsuti mind juba Draamateatrisse tööle.»

Tegelikult on tal näitlejana, hoolimata veidravõitu algusest, tohutult vedanud. Klassikaline teater, filmid ja veel Jaan Toominga-Anne Türnpu veetav pärimusteater. Seinast seina.

Filmist jäägitult sisse võetud

«Mulle hirmsasti meeldib see filmiasi, see istub mulle,» kiidab Ott, kelle esimene roll oli koolipoiss Mugur kultusfilmis «Nimed marmortahvlil». «Filmitegu erineb teatrist totaalselt. Proovi eriti ei tehta, kaamera pannakse püsti ja lähebki kohe stseen lahti. Üldiselt on nii, et esimene asi, mida teed, on õige. Teatris on sama, kuid proovid kestavad kaks kuud: tehakse ära see esimene asi, mis on õige ning siis võetakse tohutu ring, mõeldakse igasuguseid asju ja lõpuks jõutakse selle esimese asjani uuesti välja. Siis on – voh, nüüd leidsime õige võtme! Filmis seda tohutut teekonda pole.»

«Nimed marmortahvlil» aegu oli Ott II kursuse tudeng. Takkajärele leiab, et osalemine ses pompoosses projektis aitas teda näitlejana kohe kõvasti. «Enesekindlust ei olnud,» mäletab ta. «Filmis käis aga nii tohutu andmine, et polnud aega põdema hakatagi. Hakkasin tegema, muud ei jäänud üle.»

Kas ebakindlus on poolele kooliteele jõudnud teatritudengeil mingi ühine tõbi? «Mina ei tea, terve see lavakunstikool on üks suur ebakindlus,» naerab Ott häälekalt. «Kui sinna läksin, siis ega mina ka teadnud, mõtlesin, et teater, oo, see on lahe!»

Mitu näiteringi läbi käinud teismelisel muud valikut pärast keskkooli lõppu pähe ei tulnudki. Oma esimese rolli tegi ta Pelgulinna rahvamaja laval, oli viis aastat vana ja mängis «Bullerby lastes» Ollet. «Sealt see poisikeste mängimine pihta hakkas,» itsitab ta mõnuga. «Tegelikult oli nii, et õde läks sinna näiteringi, tahtsin ka, õde ohkas sügavalt ja ütles: hea küll. Pärast keskkooli lõpetamist teadsin kindlalt, et tahan lavakunstikooli.

Siiamaani näitavad väiksed lapsed tänaval näpuga – näe, kass,» kõneleb Ott oma võlukassi Nitrami taagast, mis teda pärast «Röövlirahnu Martini» filmi omal moel jälitab. «Mõtlesin, et tuleb see «Ruudi» peale ja unustatakse ära, aga ei.»

«Kass, kas saaks autogrammi?»

Tartus «Sõidu» proovide ajal istusid näitlejad Ott Sepp ja Tarmo Tagamets tagasihoidlikult õllelauas, kui liginesid väiksed lapsed: kass, kas saaks autogrammi? «Ma ei ole tegelikult kass,» kohmas näitleja Sepp ja andis autogrammid ära.

«Väga tüütu see ei ole, sest jumal tänatud, fännide hordid uksest ja aknast sisse ei tule,» muigleb Ott. «Tegelikult on see ju armas, kui lapsed kassi kohta küsima tulevad.»

Uru rolliga «Malevas» on sama lugu. Ikka tullakse tänaval ligi ja küsitakse: kas sina olid see seal «Malevas»?

Kassid ja muinaseestlased mahuvad Oti rollide sekka küll, kuid ilmselgelt on ta enim oma elu jooksul mänginud pisikesi poisse. «Ühel hetkel hakkas see pinda käima, kuid nüüd olen õnneks väikeste poisside rollide jaoks liiga paksuks läinud. Olen üritanud neid osi kokku lugeda, aga läheb sassi. Arvan, et viis-kuus-seitse tuleb vabalt ära.»

Et näitleja Sepp käiks oma järjekordse poisirolli puhul pingsalt lapsi vaatlemas, seda ei ole. «Mul on oma stamp-poiss juba sees, mis alati töötab,» ütleb ta. «Teed süütu näo ette, noh, kergelt kohtlane tüüp. Suu ka kogu aeg lahti, varbad ka sissepoole. Rahvale läheb ilgelt peale.»

Liigub pealinnast provintsi

«Kohe pärast kooli lõppu tahtsin tegelikult Tallinnast minema,» põhjendab Ott, miks ta uuel hooajal pealinna asemel Tartus tööle asub. «Ma ei mõelnud mingi konkreetse teatri peale, tahtsin vaid Tallinnast ära. Vahelduse pärast.»

Nüüd, kui ta on Eesti Draamateatris kaks aastat töötanud, nappis rolle ning juhtumisi helistas Otile Vanemuise draamajuht Ain Mäeots: tule Vanemuisesse! «Mõtlesin ja nii jäigi,» lausub Ott. «Ma ei tunne absoluutselt mingit kahetsust ja Tartu sobib mulle täiega.»

Lavastus, millega näitleja Sepp lavastajana käe valgeks saab, on lastetükk nimega «Kass, kes kõndis omapead». Jälle kass? «Nojah, väike isiklik huumorimoment ka asjal juures,» naerab ta. «Varem pole ma eriti kasse mänginud, aga pärast Nitramit on kassiteema kuidagi esile kerkinud. Kass jookseb mul täie jõuga sabas.»

Võru keel jäi külge

Kui lavastaja Ain Mäeots põlistallinlasest Otile kutse esitas võrukeelsesse näitemängu tulla, käis jaa-sõna andmine kärmelt. «Teadsin vaid, et see on võrukeelne tükk ja see tekitas tahtmise proovida,» pajatab Ott. «Kunagi keskkooli ajal, kui käisin Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassis, mängisin mulgikeelses tükis. See oli väga lahe. Nüüd mõtlesin, et võiks, kurat, võru keele ka selgeks saada.» Enne esimest lugemisproovi, kui Otile tekstiraamat ulatati, polnud asi enam kaugelt nii lustlik. «Vaatasin seda, mitte midagi ei saanud aru ja hakkasin siis silphaaval veerima. Merca ja teised, kes seda keelt valdavad, hirnusid ümber nagu pöörased. Eks see keel hakkas proovide käigus tulema, ma isegi ei tuupinud seda meeleheitlikult pähe. Mingil hetkel käis krõks ning aju asus töötama selle keele sees.» Praegu, pärast «Sõitu», usub ta igal juhul, et nii hästi valdab ta võrukeste dialekti küll, et kui tema poole võru keeli pöördutaks, saab vähemalt jutust aru ning ehk tuleb toime ka vestluse arendamisega. Too ammune mulgikeelne lavastus, ühtlasi teatriklassi lõputöö, oli August Kitzbergi «Kolm suurt soovi». Ott mängis mõistagi lõngust. Need poisterollid on ju mõnda aega juba tema põhiampluaa olnud.

Leigo Järveteatri «Painaja ja tundmatud»

Täna Valgamaal Leigo Järveteatri laval esietenduv ekspressionistlik eesti algupärand «Painaja ja tundmatud» on oodanud lavalaudu 1930ndatest aastatest alates.

Näidendi autor on Rudolf Reiman, kes oli tuntud koolmeister ja kirjamees Viru- ning Võrumaal.

«See tükk, mida praegu teeme, on ikka puhas ekspressionism. Sellist asja pole ma enne teinud. Kõik on maksimumini viidud, kui ikka midagi ütled, siis ikka ütled. Verd lendab,» seletab Ott kätega vehkides. «Psühholoogilisest realismist on asi kaugel, aga kui teed ikka röögatuse ära, siis on see mingis mõttes lõdvestav. See lööb pildi selgeks ja siis mõne aja pärast suudad teetassi taga mingit Tšehhovit teha.»

Ott leiab, et kindlalt avardab toomingalik-türnpulik rida näitlejat hoopis teistmoodi kui tavateater. «See ei ole klassikaline teater po-stanislavskomu. Siin tuleb tajuda atmosfääri.»

Vähemasti šamaanitrummi löömise on ta enam-vähem ära õppinud.

Lavastajad on Jaan Tooming ja Anne Türnpu, kunstnik Liina Tepand. Mängivad Tõnn Lamp, Laura Peterson, Anne Türnpu, Ragne Pekarev, Martin Kõiv, Lauri Lagle, Britta Vahur, Mihkel Kabel, Markus Luik, Veiko Tubin, Bert Raudsepp, Eva Klemets, Mart Koldits, Ott Sepp, Kersti Tombak jt.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee