Elu

Narva-Jõesuu saab taas Euroopa kaardile (1)

Urmas Vahe , 1. juuli 2006, 00:00
VAIKNE HETK 16 KM PIKKUSEL LIIVARANNAL: Kõige kuumemal suvepäeval oli sel neiul veel 16 000 kaaslast. Mati Hiis
Eesti ajakirjandus on Narva-Jõesuust loonud kindla mudeli. See oleks nagu poolkogemata siiapoole piiri jäänud Venemaa-jätk, kus kõik on räämas, valitseb isemeelne ja -keelne mõttelaad, alatasa lõhkevad pommid ja õige peremeheta küla vintskleb kui surmaeelses agoonias.

Soovitan neile, kes samas eelarvamuses vaevlevad: keerake autovõtit või istuge liinibussi. Te satute hoopis teistmoodi tegelikkusse.

Mõistagi ei valitse siin veel selline hiilgus nagu enne I ilmasõda, kui kogu Peterburi aristokraatia pidas ülimalt heaks tooniks siin promeneerimas käia. Kui Tsarskoje Selos peremehetses tsaar ise, siis kraad alam rahvas pidas oma teiseks, suviseks koduks just Narva-Jõesuud. Ja siia ehitati ka oma peente puunikerdiste ja sibulkuplitega villad. Ning egas venelased üksi. Et Narva Kreenholm kuulus inglastele, jõudis nende ja nende sõprade kaudu Narva-Jõesuusse kogu Euroopa ja isegi Bütsantsi peenem ehituskunst.

Kui kadus tsaar, kadus mööda maailma laiali ka vene aristokraatia ning ühes sellega Narva-Jõesuu hiilgus. Asemele tuli viletsus.

Ent mitte kauaks. Õige pea avastasid selle inimestest, aga mitte jumalast unustatud paiga Eesti paremad pojad ja tütred. 6 km pikkuse puhtaima ja peenima liivaga rannas ja imelises männimetsas hakkas koos käima kogu Eesti kultuurikiht alustades Tammsaarest ja Keresest ning lõpetades kunstnikega. Viimased olid lummatud Narva-Jõesuu kohal alati rippuvatest rünkpilvedest, ning arvatavasti on keegi ka iga linnakeses kasvava männipuu üles joonistanud.

Muide, keerlevad isegi kurjad, aga meeldivad jutud, et venelaste kuulus Ivan Šiškin olla oma veel kuulsama «Kolm karu» maalinud just siin. Ja tegelikult kandiski teos esialgset nime «Hommik männimetsas». Inspireerituna just linnakese piiril kasvavast iidsest männist, mis hiljem endale kunstniku nime saigi. Ning karud maalis pildile hoopis teine mees.

Merelt puhuvad head tuuled

Vene ajal oli Narva-Jõesuu pisut kummaline linn. Venemaalt pääses siia täiesti lõdvalt, aga eestlasele oli ta ikkagi kuidagi suletud. Mitte küll nii raske riivi taga nagu Sillamäe või Paldiski, aga ometi piiritsooni staatuses.

Piir on nüüdki, aga tsooni enam pole. Ja piir on üllatavalt lähedal. Kui sõita linna idatiiba, otse Euroopa raha toel rajatud purjesadama kaile, jälgibki sind kitsukese jõe teisel kaldal juba Vene piirivalvur.

Tänavatel on Läti või Saksa, mõistagi ka Vene numbrimärke kandvad sõidukid üsna tavalised. Ja linnavalitsusse astudes, kus aselinnapea Kalle Merilai meile giidi lubas mängida, tuli esimesena vastu inglise keelt kõnelev abielupaar.

«Tundub tõesti, et Narva-Jõesuu hakkab tasapisi Euroopa kaardile tagasi saama. Soome ajalehed kirjutavad meist pea iga nädal. Ning pole kitsid rõõmsate värvidega. Ju on elu edenemist siiski märgatud,» rõõmutseb seitse aastat linnajuhitoolil istunud mees.

Ta nendib, et lõviosa turiste saabub meritsi. Uue kai ja sadama süvendamine, mis võimaldab nüüd korraga vastu võtta vähemalt poolsada mootoriga ja mootorita igas kaalus pisialust, on sadamaluku täiesti lahti keeranud.

«Päris Pirita jahisadama liiklustihendust pole me veel saavutanud, aga nädalalõppudel on siinne purje- ja kaatrielu täitsa vilgas. Suve jooksul tuleb oma paarsada alust kindlasti. Kaugemaid tulijaid on olnud Saksamaalt ja Hollandist,» võtab aastaid ka ise regatil «Piirist piirini» osalenud linnajuht turismi tõmbejooned kokku.

Omandireform hullem kui aatomisõda

Narva-Jõesuus on villasid, nii praegu ehitatuid kui ka ennistatuid, mis pealinlaselgi suu lahti võtab.

Samas oleks Tarkovski oma kuulsa «Stalkeri» võinud filmida praegu just Narva-Jõesuus. Enamik nõukaaegseid elamutorne – igasuguste üleliiduliste, aga ka Eesti ministeeriumide ja ametiühingute puhkebaase – seisab hingematvas roheluses tühjade akende ja varisenud seintega nagu tondilossid.

Kalle Merilai ütleb, et palju laastavamalt kui igasugused sõjad ja ühiskondlikud korramuutused on Narva-Jõesuule mõjunud praeguse Eesti omandireform. «Kui üleöö said igasugustest kabajantsikutest ja kunagiste härrasmeeste lehmalellepoegadest järeltulijatest omanikud, tekkis otsemaid võimalus see ka maha müüa. Kiiresti tekkisid ostjad, kellel võimalus pruugitud sõiduauto väärtuses endale kinnisvara omandada. Tegelikult polnud ostu taga muud huvi, kui maatükk tulevikus mitu korda kallimalt maha müüa. See, et kunagine luksushäärber aegadega lobudikuks muutus, ei huvitanud neid kopika eest.»

Linnas teatakse, et Narva-Jõesuu kõige magusam maatükk müüdi omal ajal maha 25 000 dollari eest ühele Saksa passiga venelasele. Kui otsida ettekujutuse loomiseks analoogi Pärnust, on tegu täpselt koopiaga krundist, kus asub Rannahoone. Silma järgi mõõtu umbes hektari ringis. Nüüd sosistatakse juba, et krundi eest olla pakutud 4–5 miljonit. Sisus pole muutunud muud, kui et peal olnud varemetest on saanud rusuhunnik.

Linna peal lonkides tundub, et ega siin eriti ei elatagi. Poolunes tänavad, ainsaks heliks aeglaselt kulgevate autokummide sahin ja merekohin. Ei mingit pesni-pljaskit nagu oletada võiks. Tänavakohvikute toolid on tühjad, maasikamüüja igavleb. Loomulikult on kogu elu koondunud randa.

Abilinnapea Kalle Merilai vürtsitab ringkäiku numbritega. «Kevadel oli meil 3020 püsielanikku, nüüd kindlasti juba 3200. Teeme meeleheitlikke pingutusi, et rahvast juurde saada, ja et kõik, kellel siin maja või suvila, end ka meie juures arvele võtaks. Meelituseks on omainimestele parkimistasu 15 krooni suve eest. Muulastele on see rannarajoonis 15 krooni tunnis ja pisut kaugemal 15 krooni päevas. Süsteem hakkas tööle alles jaanipäevast ja tema «tootlikkust» me veel ei teagi. Aga distsipliini lisab ta kõvasti.» Abilinnapea märgib naerdes, et esimene parkimistrahvi saaja oli just linna arhitekt.

Kalle Merilai mõtiskleb edasi, et ega Narva-Jõesuus juurtega inimesi polegi. Kõik on kusagilt mujalt tulnud. «Kolmandik on pensionärid, kolmandik tööinimesed, kolmandik lapsed. Eestlasi on 14%, ülejäänud on muukeelsed. Ei ütleks, et ainult venelased. Aga neid on muidugi põhiosa.» Võõra silm märkab, et venelasedki pole sellised nagu mujal. Hoopis hillitsetumad, teisiti riideski.

Muudmoodi Narva-Jõesuhu ei sobikski. Sest kunagine elegants pole kuhugi kadunud. Ta on vaid pisut tuhmunud. Kalle Merilai loodab kindlalt, et vaid ajutiselt.

Muide, tänavuse suve seni kõige soojemal päeval oli rannas 16 000 inimest.

Tiit Vähi on pool Narva-Jõesuud kokku ostnud

Merilaile kehastub Narva-Jõesuu tulevik Tiit Vähi isikus. Eestile on teada, mis mastaapides endine peaminister Kirde-Eestis möllab.

Sillamäe võtab tasapisi täiesti euroopalikku ilmet. Vähi pani käima Sillamäe–Kotka laevaliini. Vähi visioonis on ilmselt maailma pealinna järkjärguline ületoomine Sillamäele. Aga mis pealinn see on, kus pole õieti öömajagi. Jõesuu paneb juba praegu voodisse vähemalt 800 inimest. Kui seda arvu aga mitmekordistada…

Seepärast ongi praeguseks kõik tühjade akendega tornmajad leidnud omaniku. Enamikus Tiit Vähiga seotud firmade näol. Sama teed on läinud ka Narva-Jõesuu kunagine uhkus – kuursaal, mis seisab sama troostitult kui tema kõrgemad suguvennad.

Silmet Kinnisvara AS juht Tõnis Seesmaa ütleb, et tegelikult on kõik alles selles järgus, kus esimesed mõtted hakkavad paberile jõudma: «Kuursaaliga on asi selgem. Hoone on ülimalt inspireeriv, ehkki sellest kaks kolmandikku pole enam säilinud. Alles oleva osa taastame 100protsendiliselt sellisena, nagu ta eelmise sajandi algul ehitati. Aga ülejäänu… Teise osa põhiruum oli tohutult suur ballisaal – kas sellel tänapäeval enam otstarvet on? Järsku oleks näiteks ujula parem mõte. Eks see ole nüüd arhitekti ja muinsuskaitse omavaheline küsimus. Langegu otsus kuhu iganes – üks on selge: kuursaalist tuleb kunagi elegantne ja ka elegantset publikut nõudev hoone.»

Kunagine üleliiduline noortekeskus Sputnik, hiljem ka Nooruse nime kandnud üheksakorruseline hoone on kuursaalist paar sammu maas. Nõukogude noorte jaoks oli kunagi tegu tõelise kultushoonega, komsomolidele tähendas see midagi sarnast kui Artek pioneeridele. Eks ta võrdsemast võrdsete noorte paradiis olnudki – täisdolomiidist hoone normaalmõõdus võimla ja basseiniga ning selliste söögikordadega, mis mõnevõrra erinesid vorstisabas seisvate lihtnõukogulaste menüüst.

Tsitadell, mis kunagi oli lävepakk Läände (siia kogunesid välismaale suunduvad Sputniku turismigrupid), on nüüd parim šokiturismi objekt. Elav näide sellest, milline võiks maailm välja näha pärast tuumasõda.

Ometi loodab Tiit Vähi sellegi õuduse kunagi üles vuntsida. Tõnis Seesmaa: «Ülimalt komplitseeritud objekt, mis nõuab kolme eraldi seisva hoone funktsionaalset väärtustamist. Ainus kindel asi on see, et miski pole veel kindel. Me ei tea isegi seda, kas kahjustused on nõnda suured, et majad tuleb juurteni maha võtta. Detailplaneering muutub iga päevaga.» X päeval peaks aga samal kohal seisma viietärnihotell.

Olid alles ajad…

Omaaegset Narva-Jõesuus valitsenud õhustikku ja moodsat elulaadi on kirjeldatud 1907. aasta Eesti Päevalehes: «Narva-Jõesuus käivad suvitamas peaasjalikult Peterburist, aga ka kaugemalt rikkaid ja suursugu inimesi, nõndanimetatud «peenike ilm» – Fashionable Welt, kellel aega ja raha küllalt käes on. Juba maikuu alguses pannakse Narva ja Peterburi vahel käima erirongid ja siis hakkab iga rongi tuleku järel Narvas voorima küll pakkisid, pampusid, kübarakarpisid, toatüdrukuid, bonnesid, lapsi, preilisid ja prouasid – ikka sadama poole, kust aurulaevaga mööda jõge Jõesuusse jõutakse. Esialgu tulevad härrad nädalavahetusel prouasid suvituskohta vaatama, suvepoole kolivad ka ise Peterburist Narva-Jõesuusse. Septembriks on suursugu inimesed end taas välja puhanud ja nüüd algab jälle talvine sessioon oma ballide, pidude, teatrite ja kontsertidega, mis enamasti hommikuni kestavad ja nii väga väsitavad on.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee