Tehnika

Videomäng tegi poisist oskusliku rallisõitja (16)

Välisajakirjanduse põhjal Arved Mahtra , 19. juuni 2006 00:00
NOORELT ÕPITUD: 18aastane Brad Coleman startis napilt kaks nädalat pärast keskkooli lõpetamist mainekas rallisarjas. Suurema osa autojuhikogemusest sai Brad arvutimänge mängides.Foto: AP/Scanpix
Enamik inimesi saab profisportlase leiba maitsta vaid arvuti- või videomänge mängides. Kuid Ameerika koolipoisile Brad Colemanile tõid videokonsooli seltsis veedetud unetud ööd selle magusa leiva ka tegelikult lauale.

Sel kevadel, kaks nädalat pärast keskkooli lõpetamist startis Coleman esimest korda maineka võistlussarja NASCAR alaliigas Busch Series.

Colemanil on ligi aasta sabas käinud dokumentaalfilmi võttegrupp, kes tahaks noormehest tõsieluseriaali teha. Praegu ei ole küll selge, kas ja millal see ekraanile võiks jõuda, kuid ilmselt on vaid aja küsimus, millal Coleman järgmisesse, populaarsemasse võidusõiduklassi jõuab. Siis ei tohiks seriaali sündimises enam kahtlust olla.

Arvestades, et esimest korda istus Coleman pärisauto rooli alles kolmeteistkümneselt, on ta olnud lausa pööraselt edukas.

Videomängud õpetasid sõitma

«Inimesed kutsuvad mind Videomängupoisiks,» ei pane Coleman hüüdnime pahaks. «Minu arvates on lausa hädavajalik videomänge mängida, et sellel alal tippu jõuda.»

Colemani kunagistele lapsehoidjatele avaldas küll muljet, kuidas väike Brad kaubamaja lastenurgas pedaalidega mänguautodel ringi kihutas. Eks vanemadki hakkasid lõpuks aimama, et poisist võib kunagi võidusõitja saada. See arusaamine tuli siis, kui poiss koduaias oma elektrimootoriga Jeepi roolis uinus ja – jalg gaasipedaalil – endiselt ringiratast tiirutas.

Ent vanemad kahtlesid, kas nende poeg ikka on nii andekas, et jõuda näiteks viie aastaga kardiroolist NASCARi. Oli küll. Sest kõik need pikad aastad, kui vanemad arvasid, et ta koolitükke teeb, oli Brad salaja võidusõidumänge mänginud. Alguses Sega konsoolil, siis PlayStationil, vahepeal oma arvutis ja siis Xboxil.

Ja nende sadade või tuhandete mängutundide arvele Coleman oma võidusõitjakarjääri eduka alguse kirjutabki. «Tänu videomängudele tundsin juba väikese poisina kõiki NASCARi radasid nagu oma viit sõrme,» nendib ta. «Sellest on kõvasti abi.»

Kui toona põhikoolis õppinud Brad ütles isale, et ta ei taha enam korvpalli mängida, vaid hoopis võidu sõita, arvas isa, et küllap see tuju möödub. Kuid kiirusejanust noorukit ei peletanud võidusõidust eemale seegi, et ta nägi oma silmaga, kuidas Dale Earnhardt 2001. aastal sarjas Daytona 500 avariis hukkus.

Lõpuks soostus isa viima ta karti sõitma. Taas suur juhus, et vaevalt mõni minut hiljem märkas teda sõitmas CART-sarja võidusõitja Price Cobb.

Juhus viis proffide hulka

Colemani isa polnud kuulnudki, et kartidel tõelisi võistlusi peetakse. Tema arvates oli tegu toreda meelelahutusega. «Juba järgmisel päeval kutsus Cobb mind suveks oma meeskonda, et nendega lihtsalt koos olla,» meenutab Brad Coleman.

«Magasin võidusõiduautos ja hiilisin hommikuti kell viis rajale, nii et kui meeskond treenida tahtis, pidid nad mu eest ära ajama,» meenutab Coleman otsekui paradiisis veedetud päevi.

Aasta hiljem algas tema lennukas võidusõitjakarjäär. Ükskõik millisel rajal ka ei võisteldud, oli see Colemani jaoks mängudest tuttav. Videomängu suurimaks plussiks peab noor rallisõitja võimalust panna enda ja auto võimeid proovile ilma, et peaks pelgama avariid: kui midagi juhtubki, saab alati mängu otsast alata.

Kuid kelle tegelaskuju Coleman, kes päriselus hoidis pöialt Jeff Gordonile, oma pimedas magamistoas võidukihutamiseks valis?

«Ausalt öeldes mängisin ma iseennast. Lisasin mängule omanimelise tegelase ja sõitsin oma nime all,» tunnistab Coleman.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee