Uudised

Ka Jaan Kross valgustab ajalugu  

14. aprill 1998, 00:00

OSKAR KRUUS

Jaan Kross, "Paigallend. Ullo Paeranna romaan." Virgela, Tallinn, 1998, 376 lk.

Äsja ilmunud Jaan Krossi asjalikus romaanis "Paigallend" on kujutatud Eesti Vabariigi langemise lugu aastail 1939-1944. J. Kross on isiklikele mälestustele toetudes oma vaatevinklist maalinud pildi Eesti Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsuse tegevusest Teise maailmasõja lõpul. Ta pole kartnud konkurentsi väliseestlase Enn Nõu poolt, kes ühe esimesena tutvustas mainitud sündmust juba 1988. aastal romaanis "Koeratapja". Eestis hakkasid tollal tsensuuriahelad alles mõranema ning seetõttu avaldas kirjastus Õllu Tallinnas Enn Nõu romaanist uustrüki 1993. a.

Nõu ja Krossi jutustamislaad on aga suuresti erinev: kui esimene meelitab lugejaid poliitiliste sündmuste sekka põimitud avameelsete seksistseenidega, siis J. Kross sääraseid vahendeid ei vaja. Kross jutustab soliidselt, vaheldades humoristlikku esitusviisi nostalgilisega.

Mõlemat kirjanikku on huvitanud reetmise probleem. Nõu on seda kujutanud väljamõeldud tegelase Johannes Alviku saatuse kaudu, Kross esitab küsimuse hoopis laiemalt ning osutab, et Eesti ajalugu ei saanud muuta kohalikud inimesed ega isegi mitte siinsed valitsused. Reetmine toimus kõige kõrgemal maapealsel tasemel: Teise maailmasõja tulemusi kalkuleerisid Teherani, Jalta ja Potsdami konverents. Kross on lugejatele pakkunud ühe Stalini ja Roosevelti kahekõne Jaltas, millega Baltikumi rahvad reedeti. Seda kõnelust ei saanud muidugi pealt kuulata ei Kross, ei tema peategelane Paerand ega keegi muu, sellest pole protokollides jälge. Kuid kas sääraste või teistsuguste sõnadega pidi selline kõnelus toimuma, ja Baltimaade, vist isegi kogu Ida-Euroopa reetmine teostus. Seda on siin-seal räägitud varemgi, Kross on selle mananud meie silma ette nägemusliku pildina.

Romaanis leidub mitmeid teisigi suure mõjuga stseene. Mulle jäi eriti meelde admiral Pitka viimane lahing ja Eesti kaitsmisest loobumine. Väga pingelise pildi on Kross joonistanud ka Eesti Vabariigi valitsuse deklaratsiooni trükkimisest tubakavabriku pisitrükikojas - saab selgeks, miks seda tähtsat dokumenti kuskil näha ei saa. Nutma kipub ajama stseen, kui kindral Laidoner on Ullo Paeranna saatel tulnud alla kirjutama kindral Meretskoviga kokkulepet Punaarmee üle piiri laskmiseks. Sellele järgnev piiri avamise pilt on edasi antud vaid ühel leheküljel, kuid hästi mõjukalt.

Üldse on Kross selles romaanis loobunud baroksetest pikkadest ja üksikasjadest küllastatud lausetest ning hakanud jutustama lihtsamalt. Kuid sellest hoolimata on romaan kujunenud mahukaks, palju lehekülgi on nõudnud üldkompositsiooni arendamine. Selleks on vastavat ajajärku iseloomustava eluloo esitamine. Biograafia erinevalt tavaromaanist peab algama isiku sünniga ja lõppema tema surmaga.

Alapealkiri toonitab, et see on Ullo Paeranna romaan. Seda teos ka on. Kross on varakult tuttav olnud romaaniteooria ja narratiiviõpetusega, ta on varem kasutanud mitmeid kompositsioonivõtteid. Lugu kunstnik Michel Sittowist on esitatud nelja sisemonoloogina, lugu keisri hullust von Bockist kõrvaltegelase päevikuna, lugu Kaarli kiriku freskomaalist kunstnik Johann Köleri pihtimusmonoloogina.

Ullo Paerand ei ole ajalooline isik, tema nime pole leida arhiividokumentides ega teatmeteostes. Kross on aga talle kombineerinud säärase teenistuskäigu, mis võimaldab olla tähtsate ajaloosündmuste tunnismeheks. Esile võiks veel tõsta Ullo Paeranna vestlust paavsti nuntsiuse Antonio Arataga, kus kirjanik saab demonstreerida oma huumorisoont. Ilmekalt on Paeranna jutustuse kaudu visandatud peaministri Kaarel Eenpalu ja Jüri Uluotsa, aga ka Johannes Varese portreed.

Kuid Ullo Paeranna täisbiograafia pakkumine on venitanud liiga pikaks romaani proloogi ja epiloogi. Varem Ulrich Berendsi nimega Ullo Paerand on muidugi huvitav karakter, äpardunud talent nagu Kusta Toom või talusulasest Nietzche tõlkija Jaan Palla.

Narratiivne situatsioon on keerukas ning selle nüansside jälgimine võiks huvitada tudengeid. Ullo Paerand jutustab tagasihaaravalt oma elujuhtumeid Jaak Sirkelile, J. Krossi romaani "Wikmani poisid" peategelasele. Too pajatab omakorda Krossile, kes oma eruditsiooni appi võttes sõnastab sellest eluloost romaani.

Jaan Krossi ja Jaak Sirkeli vahekord on samasugune nagu Bernard Kangro Tartu-romaanides Kangro ja Benno Marana vahel: aeg-ajalt nad eralduvad, samas aga sulavad kokku. "Paigallennus" on kokku põimitud tõsielulised lood ja tegelased mõttekujutusliku materjaliga. Ka lugejal peab endal olema ajaloolisi eelteadmisi, et reaalseid isikuid eraldada väljamõelduist. Kahjuks ei leidu seekordses raamatus üldse kommentaare ega ka võõrkeelsete tekstide tõlget. Arvatavasti 33. peatüki lõppepisood kirjanik Raimond Kaugveri sangariteoga on võetud tõsielust, kuid tahtnuks siiski selle kinnitust kommentaaris.

Virgela kunstnik Triinu Ootsing on raamatu kujundamisel toonitanud rahulikkust, mitte aga romaani kätketud rahutust.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee