Elu

Arno Liiver: «Kevade» oli mu elu kõige ilusam aeg (39)

15. aprill 2006, 00:00
LAPSEPÕLVES SÜNDINUD ARMASTUS: Pirita-Kose lastena tagusid Anne ja Arno koos palli juba kümneaastastena. Nüüd on nad abielus olnud juba 25 aastat ning sama vana on ka nende tütar Kairi. Teet Malsroos
Kui me fotograafiga Vaimla jõe sillale jõuame, on Arno koos abikaasaga juba kohal. Arno uudistab sillatoelt kevadiselt vulisevat vett ja nendib, et kala veel pole. Varsti on kudemise aeg. Arno on aga kõva kalamees. Vaimla jõgi annab toidulauale säinast ja särge, sellest on tublisti abi.

Karjaku palk küünib vaevu paari tuhandeni ja sellega peret toita on peaaegu sama võimatu kui Kristusena üle vee minna. Isegi maal. Isegi Hiiumaal, kuhu Arno üle vee mandrilt neli aastat tagasi koos perega tuli. Pealinna aeg sai lihtsalt otsa. Kolmkümmend viis aastat tagasi «Kevades» lumehanges Teelet oodanud ning Eesti kino klassikasse kuuluvates stseenides õpetaja Lauri või Liblega oma nukrate silmadega tüdrukute põlved värisema pannud Arno Liiver elatus viimased aastad Tallinnas juhutöödest. Kuni viimaks polnud sedagi. Mehe mõõt sai täis. Ta korjas oma kompsud kokku, võttis naise Anne käekõrvale ning nii maabuti äia-ämma kodus Käina külje all.

Näiteringi eksinud tehnikahull poiss

Hiidlaseks ta ennast ei pea ega arvagi selleks saavat. Hiidlased on ta aga just Arno Talina omaks võtnud. «Sõbrad käisid linnast külas ja küsisid juba sadamas Arno Liiverit. Keegi polnud kuulnudki. Kui aga edasi juttu tegid, et Arno Tali noh, see, kes «Kevades» mängis, seletati otsekohe, et sõitke sealt ja sealt.»

Arno lööb oma valgele (huvitav, kas fotograafi pärast ka puhtaks pestud?) 06-le hääled sisse ning meie fotograafiga võtame sappa. Paari minut pärast keerame Liiveri taluõele.

Arno laiutab vabandavalt käsi, et elamine kitsuke, et kas ei võiks õues juttu puhuda. Miks mitte. Taevas Hiiumaa kohal on pilvitu. Vaid järjekordsed kolmnurksed haneparved lendavad aeg-ajalt üle pea. Võib-olla on see petlik, aga päike on soojem kui Tallinnas. Arno tassib aiamööbli kuuri alt välja ning perenaine toob kohvi ja küpsiseid.

Eemal laudas ammuvad lehmad. Maa talla all on äsja sulanud lumest veel vesine. Kevade on käes.

Sellest filmikevadest on möödas aga üle 35 aasta. Arno jutus kordub tihti, et oi, oi, see oli nii kaua aega tagasi, kes seda nüüd enam täpselt mäletab.

Rohkem Toots kui Arno

Kui pioneeridemaja näiteringi juht võttis kuulda Kruusemendi ajakirjanduses avaldatud üleskutset aidata Arnot leida, läkitas ringijuht Tallinnfilmi noore Arno Liiveri foto, kes oli paari aasta eest pigem eksinud näiteringi. «Mind huvitas ikka tehnika.» Selle huvi oli ta pärinud isalt, kes oli ekskavaatorite katsetaja.

Esimest korda istus poiss autorooli viieaastaselt. «Isa pani autole käigu sisse, jalutas ise masina kõrval ning meie vennaga siis roolisime,» mäletab ta oma esimesi sõidukogemusi. 14aastaselt kihutas ta juba ringi tsikliga, 16aastaselt sai mootorratta ja kaks aastat hiljem autojuhiloa.

Pärast 8. klassi läks Arno 12. kutsekeskkooli, mida rahvas kellukooliks hüüdis. Õppima elektrikuks. Esimesest töökohast Pöögelmanni tehasest marssis noormees vabatahtlikult sõjakomissariaati ja lasi ennast autokooli suunata. Et Vene kroonus pääseks rooli keerama, mitte ehitusroodu, millega ohvitserid hirmutasid kutsealuseid, kui need külmast ja hirmust sinistena sõjakomissariaadis arstide ees alasti seisid.

Näitlemine pole Arnot kunagi tõmmanud. Ikka ainult tehnika. Praegugi seisavad tal aianurgas nii ratas- kui ka linttraktor ja nende putitamisega ei tule minna küla peale abi otsima. «Ikka käivad teised siin abi palumas,» on Arno hääles korraga uhkusenoot.

Nii kui Kruusement poisi pilti nägi, kutsuti ta Pöögelmanni tänavale Tallinnfilmi. «Proovivõtteid mäletan ma küll,» ütleb Arno. «Keilas veel mingis paviljonis neid tehti ja üks stseen oli ka Teelega.»

Nii nagu filmi Tali Arno ja kõik teisedki Lutsu koolikangelased elasid internaadis, elati Palamuse internaadis ka filmi tegemise ajal.

Arno ütleb, et erinevalt filmist oli päris internaadi elu palju proosalisem. «Saime kõik omavahel hästi läbi ja mingisugust kraaklemist polnud. Seal oli lausa mingi kasvataja nagu pioneerilaagris, kes vaatas, et me ikka õigel ajal magama läheksime ja ringi ei kooserdaks.»

Arno Liiver oli 14aastane, kui ta Tali Arnot mängima hakkas.

Õpiti Palamuse koolis. Aga õppimine oli nagu oli. Nii kui päike pilve tagant välja tuli, visati raamatud nurka ja tormati võtteplatsile. Arno sõnul tema tarkuse tagaajamine Palamusel seeläbi küll ei kannatanud, sest oli niikuinii kolmene koolipoiss ja üleüldse rohkem Tootsi kui Arno moodi. «Kuid mingi pätt ma ka polnud,» tõmbab ta kohe tagasi.

«Üks asi on koolipättusest on küll meeles. Kui terve klassiga pausi panime. Läksime Piritale paatidega sõitma. Ning ükskord jäin ma ka suvetööle. Matemaatikas. Õpetaja pani küll hinde välja, aga ma käisin tal kodus suvetööl.»

Honorari eest emale õmblusmasin

Pärast kaheksat kuud filmivõtteid oli noorele Arnole siinmaailmas selge vähemalt üks asi: temast ei saa iial näitlejat. «See töö ei pakkunud mingit huvi,» on ta aus. Kuigi samas tunnistab, et ometi on see ta elus olnud vist üks ilusamaid aegu. «Nüüd vaatan, et kumm hakkab juba ära kuluma ja muster pealt ära kaduma,» naljatab muidu tõsisevõitu ja mõtlik Arno ning silub hõrenevat pealage.

Filmipartneritest edasi rääkides… Tootsi mängis esimesena hoopis Riho Siren, aga ta visati poole pealt filmist välja. «Ega meile sellest ka suurt ei räägitud, miks Toots välja vahetati. Aga osa kaadreid jäidki filmi esimese Tootsiga. Kui tähelepanelikult vaadata, siis uisutab veel Riho Siren, aga hiljem pärast kukkumist tõuseb püsti juba Aare Laanemets.»

Kõige enam on talle mällu sööbinud aga kellatorni stseen Liblega. «Ei teagi, miks, aga just see püsib tänini väga selgelt silme ees,» ütleb ta mõtlikult.

Kui film viimaks valmis sai, oli Arnol taskus kenake summa.

«Meil oli leping. 100 rubla kuus pluss komandeering. Ning et filmi tehti kaheksa kuud, oli see ikka kõva sõna. Emale ostsin õmblusmasina, see oli ema unistus. Midagi ikka ostsin ka endale, aga mida, ei mäleta enam.»

«Kui «Kevade» järel hakati väntama «Suve», oli Arnol koolipoisi vormi asemel seljas juba kroonu munder. Tallinnfilmist käidi isegi Moskva lähistel teeniva Arno ülemuste jutul, et kas noor filmistaar saaks varem sõjaväest priiks. Kuigi «Kevade» jooksis ka üleliidulisel ekraanil, polnud eestlasest sõdurpoisi kinokarjäärist seal keegi loomulikult midagi kuulnud. Arno sõnul suurte kuppudega ülemused sellest uudisest silmi suureks ei ajanud, küll aga lubasid niigi samal kevadel armeest priiks saama pidanud autojuhi siiski veidi varem koju.

Sajad vastamata kirjad

Küll tõi nii Kaliningradi kui ka Kamtšatka kinodes jooksnud «Kevade» Arnole koju kätte patakate viisi venelannade armuvalust pakatavaid kirju.

«Kokku tuli neid selline pakk,» jääb Arno kahe käe vahele meeter kevadõhku. Kuid see siin pole kalamehejutt. Vaid kord elavneb Arno veel samapalju. Siis, kui räägib oma tehnikahuvist, õlisest traktorimootorist ning autode putitamisest. «Mul need kirjad praegugi kusagil alles ja neid tuli ikka igast Venemaa otsast. Ning siiamaani on kahju ja häbi, et ma ühelegi kirjale ei vastanud. Üks autogrammide koguja palus ka minu autogrammi. Ilusa kirja saatis, aga mina ei vastanud.» Arno lööb silmad maha, nagu seisaks ta ema ees päevikuga, kus sees suur punane kaks. «Aga nagu klassijuhataja mulle iseloomustuses kirjutas, et kirjandi kirjutamise vastu puudub absoluutselt igasugune huvi. Kirjutamine ei istunud mulle ja siis ma mõtlesin, et mis ma ikka…» õigustab ta oma igavest vaikimist ning austajannade südamete murdmist.

Pärast sõjaväge keeras Arno nii veoki- kui ka taksorooli, kuni taastatud vabariigi algusaastatel läks selle tööga Tallinnas üha keerulisemaks. Veel üheksa aastat proovis ta kätt kaalulukksepana, kuni ka see töö jäi soiku. Tegi siin-seal veel juhuotsi ning siis sai mõõt täis.

«Töö ei ole jumal.»

Kui äi Hiiumaal teise ilma läks, ei olnud enam pikka mõtlemist. Nüüd on Arno ja abikaasa Anne kukil 15 looma, neist viis lüpsilehma. Arno on karjak siinsamas koduaia taga Hiiumaa ainsas piimaühistus, kus tema kui öökarjaku valvata on 200 pead. «See võib-olla pole teab mis prestiižikas amet, aga töö on töö.»

Seda, et töökoht on kiviga visata, peab Arno selle ameti juures kõige suuremaks plussiks. «Kujutage ette, kui ma peaks kas või iga päev Käinasse tööle käima. Viis kilomeetrit sinna, viis tagasi. Bensiinikulu, auto kulub.» Nüüd aga tuleb ta kell neli hommikul koju, magab maksimaalselt poole kümneni ning ülejäänud aeg kulub oma majapidamisele. «Kartul, piim ja muud aiasaadused on omast käest. Eelmisel aastal seapõrsast ei olnud, aga muidu on ka seapõrsas ning selle lööd siis jõuludeks maha.»

Kuigi palk on väike, Arno ei kurda. «Tööd tuleb selleks teha, et elada, mitte elada selleks, et tööd teha,» tuleb ta oma kreedoga lagedale. «Töö ei ole jumal, ei tasu ennast ära nikastada.»

Õlut ja napsi jõuab ikka osta, ütleb ta. See ometi ei tähenda, et ta joomase peaga rooli istuks. «Kui mind Tallinna vahel aastas kord kinni peeti, oli hästi,» teab pealinnas taksot sõitnud mees. «Aga siin Hiiumaal kontrolliti mind juba esimesel aastal kuus korda ning iga kord pandi ka puhuma. See puhumine käib siin kohe asja juurde.»

Jutu peale, et ehk võtaks veel vähem napsi ja teeks vähem suitsu ning rohkem hoopis sporti, paneb Arno järjekordse sigareti ette.

Kui mõnel pimedal ja kõledal sügisõhtul tuleb telerist järjekordselt «Kevade», siis tavaliselt keerab ta pilli mõnele teisele kanalile. «Sest praktiliselt on see mul peas.»

Arno usub täiesti kindalt, et kui ta poleks filmi sattunud, oleks ta elu kujunenud hoopis teistsuguseks. Milliseks, ei oska ta ometi öelda.

Siis saab jutt otsa.

Kuskilt lendab lauale selle aasta esimene kärbes. Kevade on tõesti käes.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee