Eesti uudised

Estonia needus (1)

Urmo Soonvald , 15. aprill 2006, 00:00
Saladuseloor Estonia huku ümber kivistub, sest 12 viimasel aastal on surnud või tapetud koguni kuus tunnistajat, kes võtsid hauda kaasa vastusekillud, mis aitaks katastroofi mõistatust lahendada.

Estonia hukust on möödas 11,5 aastat ja tasahilju tulevad päevavalgele detailid, mida huku ametliku uurimise ajal ei teatud või lihtsalt varjati.

Nüüd, kui peaks alustama uut uurimist ja tõenäoliselt ka sukelduma Estonia vraki juurde, on surnud koguni kuus Estonia juures olulist rolli mänginud inimest.

Neid enam küsitleda ei saa. Nende teadmised on igaveseks kadunud.

Eesti valitsus moodustas Estonial toimunud sõjalise kasutusega seadmete veo asjaolude uurimise asjatundjate komisjoni, nende aruanne avalikustati 30. märtsil.

Komisjoni esimees riigiprokurör Margus Kurm märkis, et Eesti, Soome ja Rootsi valitsuse moodustatud Estonia huku uurimiskomisjoni lõpparuandes pole osa järeldusi tõenditega piisavalt kaetud.

SL Õhtuleht esitas Kurmile kolm küsimust seoses Estonia ümber valitseva vaikimise ja kuue võtmeisiku surmaga.

1. Kui olulised tunnistajad olid minevikus ja oleks praegu Väino Karmi, Sirje Piht, Aleksander Voronin, Igor Kristapovitš, Kalev Vahtras, Harri Enula?

2. Mida te sooviks neilt küsida?

3. Kui palju inimesi on keeldunud teiega vestlemast Estonia huku ja selle hilisema uurimise üle?

Margus Kurm vastas vaid viimasele: “Rääkides Eesti elanikest, siis otseselt keeldunud ei ole keegi. Mõnda inimest on tulnud veenda ja mõni on öelnud telefonis, et ta ei oska mind huvitava teema kohta midagi öelda.”

Näib, et aeg ja saatus on lahutamas võimalusi, et kõik asjaosalised saaksid avameelselt rääkida, mis eelnes Estonia hukule, kuidas ja miks ta võis hukkuda ning mis sai hiljem.

Alljärgnevast loetelust on näha, et mitu võtmetunnistajat on surnud ja paljud asjaosalised on otsustanud vaikida või kinnitada, et nad lihtsalt enam ei mäleta.

Kolm haigust, kolm mõrva

Igor Kristapovitš. 1994. aasta oktoobris tapeti Lasnamäel kodumaja ees tolliameti endine peadirektori asetäitja Igor Kristapovitš. ESSis töötanud mehele lasti kuul pähe, kui ta kummardus vaatama tühjakslastud autokummi.

Kristapovitši tuttav ja toona politseis töötanud Kalle Klandorf on meenutanud: «Vene ajaleht Zavtra kirjutas siis, et Kristapovitšil olevat olnud mingid lindistused kõnelustest hukkuva laeva ja mandri vahel. Kirjutis tugines Vene luurega seotud organisatsiooni Feliks väidetele. Ja et Igori tapmine oli tõeline mõrv, püüdsime neid väiteid kontrollida. Ent me ei leidnud neid väidetavaid linte ega ka ühtki muud seost laevakatastroofi ja Kristapovitši mõrva vahel. Igori lese loal vaatasime isegi ta kodu üle, aga ei midagi.»

Kalev Vahtras. Jutta Rabe meenutas paar aastat tagasi SL Õhtulehele: «Esimestel päevadel pärast Estonia hukkumist oli Kalev päästetute kirjas. Kalevi abikaasale Ruthile kinnitati, et mees on Turu haiglas. Ruth sõitis Soome ja seal öeldi talle, et tema mees viidi Rootsi.

Kalev Vahtrase surnukeha olevat leitud merest, talle näidati fotot ning Ruth Vahtras tundis abikaasa ära. Hiljem tõi Kalevi vend surnukeha Eestisse. Kui siin kirst lahti tehti, oli vend šokeeritud: surnukehal olid noahoopide jäljed ning lõikehaavad.»

Üks politseis juhtumiga kokkupuutunu räägib nüüd EPLile, et siis arvasid paljud uurijad, et Enula mõrvati, aga midagi tõestada ei õnnestunud. Enula lähisugulane sõnas juhtumi toimikule viidates, et Subaru leiti üldse juulis Saue politseijaoskonna ette pargitult ja pagasiluugi parempoolsele kinnitushingele oli seotud 2,5 meetri pikkune valge heinapakinöör. Uurimise kokkuvõttes läks ametlikult kirja, et tegu oli kriminaalkoodeksi paragrahviga, mis viitab enesetapule viimisele. Kes olid juhtumiga seotud, aga ei selgunudki. Perekond palus veel mitu aastat hiljemgi taas uurimine avada, kuid sai sugulase sõnutsi politseist eitava vastuse.

Väino Karmi. Eesti tuntuimast margikogujast vanemuurija tegeles Estonia huku kriminaalasjaga. Ta suri 1999. aastal pärast pikka ja rasket haigust.

Aleksander Voronin. Salapärane Ida-Virumaa ärimees, kelle kohvrit otsisid tuukrid pärast õnnetust meresügavustes oleva Estonia kajutitest. Tuukrite ja tuukrikontrolli omavahelisest vestlusest selgub, et Voronini kohver tuli iga hinna eest leida. See ka leiti, kapten Pihti kajutist…

Voronin pääses küll laevaõnnetusest, kuid suri 2002. juunis insulti. Ta lahkus jäädavalt kaks nädalat pärast seda, kui ajaleht Süddeutsche Zeitung vaagis ühes artiklis tema ja salajase relvaäri võimalikku seotust laevahukuga.

Sirje Piht. Estonia huku ajal saladuslikult kadunud Avo Pihti abikaasa Sirje suri tänavu 1. jaanuaril ravimatu ajukasvaja tõttu. 11 viimast aastat oli ta pühendunud Estonia uppumise tegelike põhjuste otsimisele.

«Ta ei leppinud tõega, mida pakkus rahvusvaheline uurimiskomisjon. Ta oli sada protsenti veendunud, et ta abikaasa elab. Sellest tulenevalt keeldus ta ennast ka leseks nimetamast, vaid palus end nimetada Avo Pihti abikaasaks,» rääkis ta hea tuttav Imre Kaas SL Õhtulehele.

*Enulat puudutav lõik on 2019. aasta oktoobris muudetud ja täiendatud Enula perekonna poolt edastatud informatsiooniga.

Visad vaikijad

Estonia hukku uurinuist on nimekaim vaikija toonane sideminister Andi Meister. Ta on küll kirjutanud Ainar Ruussaare abiga raamatu «Lõpetamata logiraamat», kuid pärast seda pole soovinud enam ühtegi sõna Estonia kohta öelda.

Kuulujutud räägivad, et ta loobus Estonia uurimisest pärast telefonikõnesid, kus teisel pool vaikiti, samuti olevat ta lähituttavatele kurtnud, et teda jälitatakse… Meister on palunud, et keegi teda enam seoses Estoniaga ei tülitaks.

Teine legendaarne vaikija on Rootsi peaminister Carl Bildt. Estonia õnnetusest kuuldes oli Bildt oma valitsusega viimasel õhtusöögil (sest ametisse astus peatselt uus valitsus), siirdus sealt tööle, kus veetis lõputuid telefonikõnesid tehes terve öö. Rootsis arvatakse, et just sel ööl leppis Bildt venelaste ja ameeriklastega kokku, kuidas tuleb edasi käituda. Järgmisel päeval Turus Eesti ja Soome peaministri ning ajakirjanikega kohtudes teadis Bildt juba täpselt laevahuku põhjust – purunenud visiiri.

«Arvame, et Bildt võttis ühendust USA, Venemaa, Saksamaa, Soome ja Eesti võimude või eriteenistustega. Kuna ta ei soovinud nende riikidega tülli mina ja mõtles eelkõige Rootsi rahvuslikele huvidele, võttis ta kuulda neilt saadud soovitusi ega pannud relvaäri suure kella külge. Aga see on esialgu vaid meie oletus,» on SL Õhtulehele tunnistanud Estonial lähedased kaotanud rootslased Bertil Calamnius ja Lennart Berglund.

Vaikinud on ka toonane mereteedeameti juht Kalle Pedak. Ta on ajakirjanikega kohtunud, kuid keeldub ametlikult õnnetuse põhjustest rääkimast.

Ehmatanud on nüüd ka Margus Kurm, kelle uut raportit süüdistati spekulatsioonis ja vandenõuteooriatele toetumises. Ta keeldub intervjuust, sest ei soovi, et temast saaks prokurör, kes tegeleb vaid Estoniaga.

1994. aastal Estonia huku uurimiseks loodud rahvusvahelise komisjoni liikmed Uno Laur, Jaan Metsaveer, Heino Jaakula, Kari Lehtola, Tuomo Karppinen, Heimo Iivonen, Olle Noord, Hans Rosengren ja Ann-Louise Eksborg on Estoniast väsinud.

Kapten Uno Laur ei soovi midagi enam kommenteerida. Paljud teised on löödud Kurmi komisjoni uutest avastustest ega mäleta uurimisperioodi enam väga täpselt, nii mõnigi suhtub Kurmi töömeetoditesse skeptiliselt.

Kadunud päästepaat

SL Õhtuleht on kirjutanud algselt pääsenute nimekirja sattunud, seejärel ikkagi kadunud eestlastest. Free American Press on väitnud, et Estonialt kadunud eestlased võidi Rootsist minema viia USA lennukitega 28. ja 29. septembril 1994.

«Pole küll kindlaid tõendeid, kas lennukite pardal olid just need üheksa meeskonnaliiget. Kuid mul on dokumendid, mis näitavad, et need kaks lennukit võtsid Arlandalt neil päevadel peale üheksa inimest,» kinnitas Sven Aner SL Õhtulehele.

Need inimesed on: kapten Piht, Veide õed, kauplusejuhataja Tiina Müür, laevaarst Viktor Bogdanov, neljas tüürimees Kaimar Kikas, vanemmehaanik Lembit Leigar, neljas mehaanik Agur Targma ja Ago Tominga.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee