Uudised

Eesti kaitsevägi 80. Eesti diviis Saksa okupatsiooni ajal  

5. aprill 1998, 00:00

HANNES WALTER

Seoses Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 24. veebruaril 1918 muutusid eesti rahvusväeosad Eesti sõjaväeks. Esimene päevakäsk, kus on mainitud Eesti sõjaväge, ilmus 28. veebruaril.

25. märtsi päevakäsuga Eesti sõjaväele anti ohvitseridele kõrgemaid auastmeid. Nii ülendati Ernst Põdder, Aleksander Tõnisson ja Andres Larka esimesteks Eesti kindraliteks.

Kuna sakslaste saabudes Johan Laidoner ja Jaan Soots Eestist lahkusid, sai Eesti sõjaväe juhatajaks kindralmajor Larka ja staabiülemaks alampolkovnik Nikolai Reek. Sõjaväe organisatsiooniliseks vormiks jäi endiselt diviis, mille juures loodi uusi asutusi (näiteks sõjaväekontroll, kõrgem sõjakohus, trükikoda).

Diviisi koosseisus oli jalaväebrigaad kindralmajor Tõnissoni juhtimisel. Brigaadi kuulusid 1. jalaväepolk kindralmajor Põdderi juhtimisel (staap Haapsalus), 2. polk polkovnik Juhan Unti juhtimisel (staap Viljandis), 3. polk, mida 12. märtsini juhtis polkovnik Peeter Raudsepp ja edasi alampolkovnik Peeter Kann (staap Tallinnas) ja 4. polk alampolkovnik Hendrik Vahtramäe juhtimisel (staap Rakveres).

Suurtükiväebrigaad, mille ülema kohusetäitjaks sai kapten Karl Tiitso, toodi üle Tallinna. Siia toodi ka ratsapolk alampolkovnik A. Rosenbergi juhtimisel. Endiselt olid pealinnas insenerirood (alamkapten Artur Normak) ja sõjaväeasutused.

Pärast 24. veebruari läks Eesti sõjavägi täielikult üle eesti keelele, varem oli kõrgemate staapidega suheldud vene keeles. Vormirõiva aluseks oli paratamatult endine Vene vorm, kuid kogu armee varustati sini-must-valgete mütsimärkidega. Ohvitserid said hõbedased õlakud musta kandi ja siniste triipudega. Auastmeid tähistasid kuldtähed Vene süsteemi järgi.

Sõdurite õlakud olid valged, musta kandiga ja sentimeetrilaiuse sinise joonega keskel. Õlakul oli E-täht ja polgu number või eriväeliigi trafarett. Ebaametlikult kanti rahvusvärves linti nööpaugus või üle õlaku, vahel ka kilbina käisel.

Heast läbisaamisest likvideerimiseni

Saksa võimudega oli vahekord alguses hea, sest faktiliselt oli ju veebruaris teotsetud liitlastena. Tänu sakslastele vabanesid küüditatud eestlased, kelle hulgas oli ka ohvitsere, Vene vangist. Vastutasuks informeerisid kindral Tõnisson, kaptenid Jonson ja Johannes Poopuu Saksa väejuhatust üksikasjalikult kõigist tähelepanekuist Venemaal.

Kindral Tõnisson meenutas külastust Saksa okupatsiooniväe ülema kindral von Seckendorffi juurde sõnadega, et teda võeti vastu "sama viisakuse ja lahkusega, kui seda tegid Vene väes Seckendorffi ametikohale vastavad ülemad, kui neid nooremad kindralid külastasid".

Seejuures rõhutasid sakslased, et nad "sõdivad mitte eesti rahva, vaid enamlaste vastu". Selle kinnituseks vabastati pärast Eesti okupeerimist kõik Saksa sõjavangi langenud Eesti ohvitserid, kes saadeti kodumaale.

Kummatigi ei kestnud hea koostöö kuigi kaua. Baltisakslaste intrigeerimine avaldas peagi mõju ja seda eeskätt just Saksa tsiviilvõimude juures. Tagajärjeks oli otsus Eesti sõjaväe likvideerimise kohta, mis tehtigi ajavahemikus 20. märtsist kuni 15. maini teoks.

Hinnates okupatsiooniaja tähendust Eesti sõjaväe ajaloos, kirjutas kapten Konstantin Rotschild: "Saksa okupatsioon, kui halb ta muidu ka oli, üks pluss oli temal meie rahvusväe korraldusel: meil oli aega toibuda Vene korralagedusest. Saksa korraliku väe eeskuju mõjus tervendavalt meie rahva peale ja sügisel 1918. a., kui sakslased lahkusid, oli meie rahvusväe vaim tervendatud ja korralik."

Eesti väeosa Prantsusmaal

Märtsis 1918 formeeriti Verduni kindluslinnas Prantsusmaal Detachement estonien 210-mehelises koosseisus. Mis mehed need siis olid?

Et Venemaa ei suutnud Esimese maailmasõja ajal maksta Prantsuse relvaabi eest kindlas valuutas, maksis tsaar sellega, mida tal oli - inimeludega. 1916-1917 saadeti Prantsusmaale Vene korpus, mille koosseisus oli 44 500 meest. Tegu oli valitud meestega ja nii sattus korpusesse ebaproportsionaalselt palju ikestatud rahvaste esindajaid, sh. eestlasi.

Eestlasi võitles Vene korpuses ja leegionis kokku 500 ringis, neist üle poole langes Prantsusmaa eest. Kui Prantsusmaa mais 1918 andis Eestile de facto tunnustuse, viidi 300-meheliseks kasvanud üksus juunis Bordeauxsse ja tunnistati Eesti kompaniiks. Sinna koguti ka neid eestlasi, kes pealetungi käigus vabanesid Saksa sõjavangistusest.

Vabadussõja puhkemise hetkel oli väeossa kogunenud 500 meest, kes paigutati Bresti ja formeeriti ümber Eesti koondpataljoniks. Pataljoni ülemaks oli Eesti sõjaväeatašee Prantsusmaal alampolkovnik Richard Luik, tegelikult juhtis väeosa tema abi leitnant August Orgussaar. Põhiliseks tegevuseks oli Prantsusmaalt Eestile antud sõjavarustuse valvamine ja laevadele laadimine, mis hoidis Eestile kokku kopsaka summa valuutat.

Mehed kandsid algul Prantsuse ja pärast pataljoniks laiendamist USA vormi ning käisel sini-must-valget kilpi. Kojusaatmine algas perekonnainimestest juba sõja ajal. Tervikuna toodi pataljon kodumaale suurtükipaadiga "Lembit", mis asus Brestist teele 1920. aasta 30. mail. 10. juunil astus 431 paljunäinud meest kodupinnale.

Põhja-Venemaal

Teine Eesti väeosa väljaspool kodumaad loodi Arhangelskis liitlaste ekspeditsiooniväe juures. Algatajaks oli alampolkovnik Laidoner. Endise Vene luureohvitserina ei saanud ta jääda sakslaste kätte ja läks 1918. a. märtsis Petrogradi. Seal lõi ta põrandaaluse võrgu, mis toimetas punaselt Venemaalt Eesti ohvitsere ja sõdureid põhja.

Neist meestest formeeriti esialgu Briti armee Slaavi leegioni Eesti kompanii, mis kandis Briti vormi ja rahvusvärves käisekilpi. Samuti moodustati Prantsuse võõrleegioni juures Eesti kompanii.

1918. a. septembris koondati kõik eestlased (200 ringis, neist 50 ohvitserid) Prantsuse ekspeditsioonikorpuse Eesti leegioniks kapten Jaan Lutsari juhtimisel. Mehed kandsid Prantsuse vormi ning rahvusvärves kraelõkmeid ja baretimärki. 1919. a. juunis toodi leegion kodumaale.

Kuigi Eesti väeosad liitlaste juures olid arvult väikesed, säilitasid nad Eesti sõjaväe järjepidevuse ja võimaldasid Eesti Vabariigil sümboolselt olla Esimese maailmasõja võitjate leeris.

Saksa sõjaväe saabumine Viljandisse.
Mälestus Saksa okupatsioonist Eestis.

Eesti sõdurid sõidavad Prantsusmaalt koju. Mai 1920.

Sõjaajaloolase

Hannes Walteri

kirjutiste sarjas

"Eesti kaitsevägi 80"

on varem ilmunud:

"Rahvaväe sünd"

(21. juuni 97),

"1. Eesti polk"

(28. juuni 97),

"Kodumaa kaitsel"

(19. oktoober 97),

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee