Eesti uudised

«Härra president, te tegite valesti.» (158)

Kirsti Vainküla , 4. aprill 2006, 00:00
EI MÕISTA: Sven Tarto isa Sulev Tarto ei mõista presidenti, kes vabastas tema poja mõrtsuka ennetähtaegselt vanglast. Aldo Luud
President Arnold Rüütel andis armu ekspolitseinikule Oleg Adamtšukile, kes punkari surnuks peksmise eest istus vanglas vaid aasta ja kolm kuud. Tapetu isa ei mõista, millega teenis selle au ära tapja, kes põgenes kohtu eest välismaale, võltsis seal dokumente ega ole ikka veel tasunud matuseraha.

«Närvi ajab lihtsalt see asi,» valib tapetud punkari Sven Tarto isa Sulev sõnu, kui kuuleb, et ta pojale surmahoobi lajatanud ekspolitseinik Oleg Adamtšuk naudib juba vaba mehe elu väljaspool vanglamüüre. Kolm aastat varem, kui kohus talle karistuseks määras.

«Kui asi läheb ikka inimese tapmiseni, siis nii kergelt suhtuda ei saa. Pidasin enne Arnold Rüütlist väga lugu, et selline tore mees, aga nüüd… Mitte midagi ei oska ütelda. Ma arvan, see ei ole õige,» ütleb peaaegu viis aastat tagasi poja matnud Sulev Tarto.

Kohe ka vabaks

Möödunud neljapäev algas Tartu vanglas punkar Streeti tapmise pärast karistust kandvale Oleg Adamtšukile (33) helgemalt kui muidu. Hommikul vanglast välja tööle sõites lootis Adamtšuk, et see võib jääda tema viimaseks tööpäevaks vanglapõlves. Nii läkski. Õhtul kambrisse naastes oli juba vanglasse jõudnud tähtis teade: president Rüütel pidas 2001. aastal punkar Sven Tarto surnuks peksnud Adamtšukki sedavõrd paranenud meheks, et andis talle armu. Kulus vaid mõni tund, kui Adamtšuk vaba mehena vanglaukse enda järel sulges.

Üks, kes selle kiire vabastamisega nõus polnud, oli Tartu vangla direktor Andrus Kõre. «Vangla küll armuandmispalvet ei toetanud, kuid käsk on käsk. Meie koostame iseloomustuse, näitame kinnipeetava põhiandmeid ja omapoolse seisukoha,» ütleb Kõre ja loeb ette lause, mis iseloomustusele lisati: «Tartu vangla andmetel ei ole ilmnenud Oleg Adamtšuki isiku senise elukäigu ning kuriteo süüdimõistmise ja karistuse määramisega seonduvaid erakorralisi asjaolusid, mis annaksid aluse käeolevat armuandmispalvet toetada. Tartu vangla ei toeta armuandmispalvet.»

Põgenes ja võltsis

Sulev Tartole jääb Adamtšuki vabastamine ainuüksi seepärast küsimärgiks, et pole ühtegi märki, mis võiks viidata endise politseiniku kahetsusele.

Peale selle teadmine, et Adamtšuki suhtes pidi kohus tegema tagaseljaotsuse, sest politseinik põgenes enne kohut 2002. aasta suvel Inglismaale. Seal sattus ta aga aasta hiljem Norwitchi vanglasse, sest Briti immigratsiooniteenistus pidas Adamtšuki kinni Stansteadi lennuväljal, kus ta võõra nime all Hispaaniast puhkusereisilt naastes kasutas Briti kodaniku võltsitud passi. Briti kohus määras talle võltsitud dokumendi kasutamise eest kuue kuu pikkuse vangistuse, mis peeti tänu korralikule käitumisele kantuks kolme kuuga.

Eesti vanglasse jõudis Adamtšuk tänu Briti immigratsiooniametile, kes ei lasknud teda vabaks, vaid toimetas ta 2004. aastal 23. detsembri hilisõhtul Tallinna lennujaama ja andis kaitsepolitseinikele üle.

«Mul kõik töökaaslased ja tuttavad juba siis imestasid, et karistus oli väike, aga mina arvasin, et kui seegi aeg karistust kanda, aga nüüd,» ei leia ta põhjendust, millega teenis ekspolitseinik presidendi silmis armu.

Et Adamtšuki käed ei käinud vaid Streeti puhul valusalt, näitab kas või see, et enne surmahoopi oli Adamtšuki kukil kriminaalasi, teda kahtlustati kolmes peksmisepisoodis.

Et politseiniku käsi oli raske, selgus kohtutoimiku vahel olnud värvifotodelt.

«Kui uurija tuli meile siia ja näitas toimiku vahelt pilte, ei tundnud ma Sveni üldse ära. Ta oli täielikult läbi tümitatud. Mul hakkasid käed värisema, kui abikaasaga toimikut sirvisime,» meenutab Sulev.

Ta on hämmingus, et vabastamisele ei jäänud jalgu ka kohtuotsuse mittetäitmine. Nimelt pidi Adamtšuk kohtuotsuse järgi kinni maksma matusekulud. Ehkki Adamtšuk käis vanglas tööl ja tal oli raha ka vabanemisfondis, pole ta seda teinud.

«Mitte midagi pole ta maksnud. Me mõtlesime, et kui kohus ütleb, nii on, me ise ka ei hakka siis seda ajama. Aga nüüd, eelmisel nädalal, pöördusime kohtutäituri poole. Matusekulud on ligi 14 000 krooni,» ütleb Sulev Tarto.

Punkarid ei mõista

Streeti hästi tundnud Vennaskonna kitarrist Roy Strider ei mõista vabastamisotsust. «Presidendi otsus riivab ühiskondlikku õiglustunnet. Ma ei saa tagamaadest täpselt aru. Kui see otsus oleks tehtud nii, et kõik oleks lahti räägitud. Streeti surm pälvis paljude inimeste tähelepanu, see oli ju erakordne juhtum. See otsus näitab, et Eesti riik pole riigina küps ja toimib hämaratel alusel.»

«Praktika on senimaani, et meie presidendil on seaduslik õigus neid otsuseid teha, ja ta teeb. Kohtupidamise struktuur on nii üles ehitatud, et kohus mõistab kohut ja presidendil on õigus anda armu. Hinnangutega peab olema ettevaatlik,» ütleb kantselei pressiesindaja Eero Raun.

Punkar Streeti surm

21. augustil 2001. aastal jõid Tallinnas Pärja tänav 32 majas korterit üürinud Allan ja tema sõber, hüüdnime Street all tuntud punkar Sven Tarto juba mitmendat päeva. Ennelõunal üritas majja siseneda turvamees Roman, kes oli äsja lahutanud majas elanud naisest. Et naine oli palunud Allanil Romani majja mitte lubada, ajas esimene ta kähmlusega minema. Roman naasis kahe politseinikuga. Allan ja Sven kedagi majja ei lasknud, vaid jäid ootama, et vormikandjad lahkuksid. Roman teadis, et magamistoa aknaid pole võimalik täielikult sulgeda. Politseinikud Marek Lipand ja Oleg Adamtšuk käskisid aknale tulnud Allanil välja tulla. Too üritas akent kinni suruda ja jättis Adamtšuki käe akna vahele. Kui Lipand ähvardas relva kasutada, taandus Allan tuppa. Majas juhtunu kohta lähevad tunnistused lahku. Allani sõnul paiskas aknast esimesena sisse roninud Adamtšuk ta löögiga näkku pikali. Ta käed pandi seljale raudu ja jätkati peksmist. Kui lõualuu purunes, kaotas ta teadvuse. Lipandi sõnul sisenes esialgu majja vaid Adamtšuk, kes andis aknast tema ja turvamehe kätte esimesena Sveni. Politseis oli end kogu aeg rahulikult ülal pidanud Sven palunud, et tal lubataks koju minna. Mõni hetk hiljem varises ta kokku ja kaotas teadvuse. Mustamäe haiglas üritati teda elustada, kuid maksarebendist põhjustatud sisemine verejooks oli liiga suur.

Oleg Adamtšuk põgenes 2002. aasta 15. augustil koos teise kurikuulsa endise politseiniku Jevgeni Brjakiniga Inglismaale, kohus oli sunnitud otsuse tegema tagaselja.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee