Eesti uudised

Esimene katse, kui ametlikult püütakse juhtunule ausalt läheneda!» (44)

Kadri Paas , 1. aprill 2006, 00:00
Estonial omakseid kaotanud rootslased kiidavad Eesti valitsuskomisjoni tööd. Raport näpus, pöörduvad nad Rootsi valitsuse poole sooviga algatada laevahuku uus uurimine.

Estonia katastroofis tütre Marie kaotanud Bertil Calamnius ütleb SL Õhtulehele, et tema ja paljud teisedki hukkunute omaksed on tänulikud, et Margus Kurm ja tema kolleegid suutsid tõele lähemale jõuda.

«Oleme kõik need 12 aastat vajalikuks pidanud, et korraldataks uus laevaõnnetuse uurimine. Et ükskord selguks ometi tõde. Liiga kaua on varjatud ja valetatud. See on esimene reaalne katse, kui ametlikult püütakse juhtunule ausalt läheneda,» kiidab Calamnius riigiprokuröri juhitud komisjoni tööd.

Tema tahaks eelkõige teada, kas on olemas inimest, kes ütleks: see polnud kavatsetud tegu. «Katsed midagi varjata – kuidas ja miks laev uppus – on nõudnud suuri jõupingutusi kõigilt, kes püüavad tõde maha salata. Kas laeva hukkumine oli ette kavatsetud? Kas laeva pardal oli inimesi, kes vastutavad katastroofi eest?»

Tuuker rääkis august laeva pardas

Calamnius on veendunud, et laeval toimus plahvatus. Tema jaoks on küsimus vaid selles, kas kärgatus käis enne uppumist, katastroofi ajal või pärast laeva Läänemerre kadumist.

«Ajakirjanik Jutta Rabe tegi 1999. aastal intervjuu Rootsi mereväe tuukri Håkan Bergmarkiga. Tema ja mitu teist tuukrit käisid Estonia vrakki uurimas 1994. aasta oktoobris. Selles intervjuus räägib ta nelja-viie meetri suurusest august laeva pardas. Kurm kirjutab sellest raportis. Bergmark kirjeldab seda auku kui plahvatuse tõttu tekkinud avaust,» märgib Calamnius.

Estonial hukkunute omaste Rootsi esinduse esimees Lennart Berglund lubab, et esmalt tehakse Rootsi valitusele kirjalik märgukiri algatamaks laevahuku uus ametlik uurimine. Kui see ei aita, siis plaanivad omaksed kevadel meeleavaldustega tänavale tulla.

«1999. aastal ütles Rootsi valitsus ära uue uurimise algatamisest vabandusega, et Eesti valitsus keeldus selles osalemast. Nüüd loodame, et Eesti valitsus kiidab plaani heaks, kui Rootsi poolt tuleb ametlik palve,» räägib Berglund.

Rootsi parlamendis Estonia huku teemat pidevalt üleval hoidvasse algatusgruppi kuuluv keskkonnaparteilane Lars Angström valmistab BNSi teatel ette avaldust Rootsi ombuds-manile ja konstitutsioonikohtule Rootsi kaitsejõudude vastu.

Angström põhjendas oma kavatsust Eesti valitsuse moodustatud komisjoni avalikustatud raportiga. Tema sõnul on pärast Eestis ilmunud aruannet tugevnenud kahtlused, et sõjatehnika oli Estonia pardal ka laevahuku ööl.

Angström soovib, et Rootsi ombudsman selgitaks välja, mida on Rootsi kaitsejõud Rootsi valitsuse ja rahvusvahelise uurimiskomisjoni eest varjanud.

Saadik kaebab Rootsi kaitseväe peale

Mees on juba varem osutanud kahtlustele, et kellegi poolt välja saadetud tuukrid käisid vahetult pärast Estonia uppumist vraki juures, pääsesid rampi avades autotekile ja sulgesid rambi pärast lahkumist. Tema kinnitusel olid tuukrite käsutuses töödeks vajalikud ressursid, mida võivad omada ainult kaitsejõud. Ka see, et Rootsi ei lubanud Eesti komisjonil tuukritega kohtuda, tugevdab kahtlusi.

Parlamendisaadiku sõnul suurendab kahtlusi Rootsi kaitsejõudude segatusest Estonia hukkumisele järgnenud salaoperatsioonidesse seegi, millise agarusega soovis Rootsi valitsus vrakki betooniga katta.

Uno Laur: «Eraisikuna pole ma volitatud vastama.»

Estonia hukkumise rahvusvahelise uurimiskomisjoni viimane juht Uno Laur on napisõnaline. Ta kinnitab, et on valitsuse moodustatud, riigiprokurör Margus Kurmi juhitud asjatundjate komisjoni aruannet küll lugenud, kuid kommenteerida ta seda ei soovi.

«Vastuseid tahetakse saada rahvusvaheliselt komisjonilt, mida ei ole enam olemas. Ja kui neid vastuseid tõesti tahetakse, siis peab selle komisjoni taas kokku kutsuma. Loomulikult samas koosseisus. Mina pole võimeline ega volitatud eraisikuna vastama komisjoni nimel. Kui komisjon kutsutaks kokku, siis me arutaksime seda ja annaksime vastused,» ütleb Laur.

Kas asjatundjate komisjon suhtles ka teiega?

«Ma ei tea üldse, mis asjatundjad seal olid. Mind huvitab ka, kes need asjatundjad olid.»

Kas uus uurimine on põhjendatud?

«Seda saab otsustada vaid valitsus.»

Hauarahu tuleb siis tühistada?

«Hauarahu konventsioon või kokkulepe sõlmiti kolme riigi vahel, millega ühines veel neli riiki, nii et asjaosalisi on seitse. Mina saan nii aru, et selle tühistamiseks on vaja ka kõigi riikide nõusolekut.»

Komisjoni esimees Margus Kurm küsis aruandes kirjeldatud vastuolude kohta selgitust peale Lauri ka ühiskomisjoni liikmetelt Ann-Louise Eksborgilt, Kari Lehtolalt ja Tuomo Karppinenilt. Keegi neist polnud pikemaks diskussiooniks valmis, väites, et vajavad aega teema meeldetuletamiseks. See seisukoht on ka täielikult mõistetav, seisab aruandes.

Faktid, mis nõuavad vastuseid

Ameerika Ühendriikide Julgeolekuagentuuril on kolm Estonia hukku puudutavat saladokumenti. Justiitsminister Rein Langi sõnul plaanib valitsus lähipäevil taotleda parvlaeva Estonia hukku puudutavate salastatud dokumentide väljaandmist.

Tuukrid otsisid kajutitest kohvrit, mille nad lõpuks leidsid ja kaasa võtsid. Kohver võis kuuluda Aleksander Voroninile, kes oli Vene kosmosetehnoloogiadiiler. Talle kuulus Tallinnas firma «Kosmos Assotsiatsioon», ning tema vennal Valeril oli sarnane firma Venemaal. Need firmad olevat ajakirjanik Jutta Rabe sõnul hangeldanud relvade ja kosmosetehnoloogiaga. Musta nahkkohvri otsimiseks murti sisse paljudesse kajutitesse. Lõpuks leiti kohver kadunud kapten Avo Pihti kajutist number 6130. Sukelduja luges kohvrilt: «See on Aleksander Voronini oma». Margus Kurmiga kohtumisel eitas operatsiooni juhtinud Johan Franson, et mingit kohvrit oleks otsitud.

Eesti saatkond Rootsis on saatnud Rootsi välisministeeriumile noodi selle kohta, et Eesti konsulile ei võimaldatud juurdepääsu Rootsi haiglatesse toodud Eesti kodanikest pääsenutele ega antud nende kohta teavet. Eesti tolleaegne konsul Toomas Tamme kinnitas Margus Kurmile, et ta tõepoolest ei saanud õnnetuse ega pääsenute kohta mingit informatsiooni. Samuti ei lubatud tal esimestel päevadel pärast õnnetust kohtuda eestlastest pääsenutega, haiglates ei öeldud talle isegi seal viibinud eestlaste arvu ega nimesid.

Rootslased keelasid komisjoni liikmeil Estonia vrakki uurinud tuukritega rääkimise. Et kõigil sukeldujatel on kohustus vaikida, pöördus komisjon Rootsi riigi esindajana lepingule alla kirjutanud Johan Fransoni poole palvega saada kirjalik dokument, mis lubaks komisjoni esimehel tuukreid küsitleda ilma, et nad oleks seotud vaikimiskohustusega. Johan Franson keeldus sellist luba andmast.

On kummaline, et Estonia keret uurinud sukeldusseade ei üritanud autotekile pääseda avausest, mis jääb rambi ülaosa ja laevakere vahele, vaid liigub tuukri juhatusel alla ja vraki külge mööda vasakule. Antud episood jätab üles kahtluse, et autotekki siiski filmiti ja et sinna pääses mujalt kui rambi ja laevakere vahel olevast praost. Ühiskomisjoni aruanne väidab, et autotekil tuukrid ei käinud.

Kurmi komisjon on seisukohal, et ühiskomisjon ei kasutanud kõiki võimalusi, selgitamaks plahvatuse toimumist visiiri kinnituskohtades. Soome politsei võttis visiiri sisemusest mõned värviproovid. Nende proovide õhukese kihi analüüsid ei näidanud lõhkeaine jälgi. Samas ei uuritud visiiri ja laevakere küljest lõigatud detailide pinnastruktuure. Ühiskomisjoni Soome poole juht Kari Lehtola kinnitas Kurmile, et muid analüüse võimaliku plahvatuse tuvastamiseks ei tehtud. Lehtola sõnul puudus selleks vajadus, kuna visiiri vigastused ei viidanud plahvatusele.

Laevakere salvestuste kassettidel katkeb film mitu korda ning jätkub uuest kohast. Üheltki nimetatud kassettidest ei nähtu, et laevakere põhjaosa oleks filmitud kogu võimalikus ulatuses. Lisaks on kõigil nimetatud kassettidel häireid, mistõttu ei ole võimalik kõigest filmitust aru saada. Ühiskomisjoni kunagine esimees Andi Meister on märkinud, et Eesti-poolne uurimiskomisjon sai esialgu kätte vaid 17 videolinti 21st. Puuduvad lindid sisaldasid salvestisi vöörist, komandosillalt ja laevakere läbivaatusest. Kõik lindid viidi Rootsi ning neile pääsesid ligi ainult ühiskomisjoni Rootsi-poolsed liikmed. Laeva uurinud tuukrilaeval oli Eesti esindajaks kapten Arne Valgma, kel oli laevas oma ruum eraldi monitoriga. Valgma jagas seda ruumi Tuomo Karppineniga. Valgma kaebas juba 13. novembril 1994 BNSile, et tema monitorilt oli pilt mitu korda kadunud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee