Uudised

Miljonid uppusid Ookeani (1)

16. aprill 1997, 00:00

RAIVO PALMARU

Auväärsete kodanike visa töö tulemusena on väikese ja kergeuskliku vabariigi aktsiaseltsi vara vahetanud omanikku. Maha on jäänud mitmesaja miljoni krooni suurune võlakoorem.

Eesti ookeanilaevastiku põhikapital on 600 miljonit dollarit ja see peaks andma riigile 40 miljonit dollarit kasumit aastas. Seda kinnitas 1992. aasta kevadel maailmakuulus kalandusspetsialist, Ameerika eestlane professor Taivo Laevastu, kes töötab USA majandusministeeriumi ookeanikalanduse talituses ja on Norra, Jaapani ning Kanada valitsuse kalandusnõunik.

Nüüd on Ookeanil 500 miljonit krooni võlgu. Uttu on haihtunud 57 laeva, töökojad ja administratiivhooned. Kadunud on ka umbes 100 miljonit dollarit Venemaa pankades olnud RAS Ookeani raha. Omal ajal tundis selle vastu huvi Ookeani asedirektor Arved Pruul. Kuid tema on surnud - ametlikult tegi ta enesetapu.

1995. aasta 30. oktoobril kuulutas Tallinna linnakohus välja RAS Ookeani pankroti. Kohtule esitas avalduse ettevõtte külmutusmasinist Agu Vissel, kellel oli jäänud saamata mitme kuu töötasu - kokku 17 477 krooni ja 50 senti.

Selle suhteliselt naeruväärse summa alusel käivitus Eesti kõigi aegade suurim pankrotiprotsess, mille käigus kolm ja pool tuhat võlausaldajat on esitanud Ookeanile võlanõudeid rohkem kui poole miljardi krooni ulatuses.

Kuidas see kõik juhtus ja kes on süüdi? Vastuseks on vaikus. "Peaasi, ei mingeid ekstsesse!" näib kõlavat sõnatu kokkulepe.

Sõnumilehel on poolteise aasta jooksul kogutud mahukas dokumendipakk, kaks-kolm kilo suurepäraseid andmeid, mis toovad silme ette mitmed ulatuslikud šnitid nagu laevade müümine vanaraua pähe või miljonitesse ulatuvad kinnisvaratehingud.

Muu hulgas sisaldavad need ka huvitavaid vihjeid riigi teenistuses olnud inimeste teise elu kohta, mis erineb hämmastavalt nende esimesest, 7000-10 000 krooni elust.

Suurte võimaluste väravad

Alles lähiminevikus oli Eesti arvestatav kalandusriik. 1990. aastal ületas ta üldpüügi poolest (355 000 t) näiteks Saksamaad (250 000 t) ja Rootsit (260 000 t). Aastatel 1975-1990 oli Eesti keskmine kalasaak 400 000 tonni aastas. Sellest 350 000 tonni püüti väljaspool Läänemerd.

N. Liidu pärandina jäi Eestisse tohutu põhikapital, mis koosnes ookeanipüügilaevastikust, sadamast ja kaldatalitustest. Oli ka suhteliselt kogenud ja odava palgaga leppiv tööjõud.

Too kapital loodi omal ajal peamiselt N. Liidu rahvamassi valgurikka toiduga varustamiseks ja seni oli seda juhitud Moskvast. Aruka asjaajamise korral oleksid need vahendid võinud tuua Eesti riigile märkimisväärset tulu.

Selleks oli vaja luua oluline eeldus. Teatavasti on ookeanikala ja mereselgrootute varud piiratud ja riikide vahel ära jagatud. Et ookeanilaevastikku käigus hoida, tuli rahvusvahelistes kalandusorganisatsioonides välja võidelda kvoodid ja püügitsoonid.

See oli võimalik, sest seni püüdsid eestlased N. Liidu kvootide raames. Pärast N. Liidu lagunemist oleks tulnud taotleda nende ümberjagamist. Paraku ei tuldud sellega toime. Põhja-Atlandi Kalandusorganisatsiooni (NAFO) istungil 1992. aastal ei suutnud Eesti esindaja püügikvooti välja kaubelda ja see jäi N. Liidu kvoodi koosseisu.

1991. aasta augustis kuulutas tollane Ülemnõukogu Estrõbpromi vara Eesti Vabariigi omandiks, kuid alles septembris 1992 asutati RAS Ookean. Siis püüti esimest korda saada ka mingi ülevaade asjade seisust. Pilt oli nukker: neli viiendikku laevadest seisis, kalasaak oli vähenenud 79 tonnini aastas, alanud oli põhivara müük.

Selles olukorras oleks tulnud ümber korraldada kogu kalandust suunav süsteem, allutada müügilubade hankimine välisministeeriumile ja asendada Ookeani senine juhtkond asjatundlike inimestega.

Paraku seda ei tehtud. Laevastik asus kala püüdma teiste riikide kalandusvööndite naabruses, mis äratas neis riikides umbusku Eesti tegevuse vastu. Ühtlasi moodustati ühisettevõtted kahtlaste firmadega. See lõppes kõigil juhtudel fiaskoga.

Kalapüük sogases vees

1989. aasta oktoobris asutati Guinea-Bissaus ühisettevõte Estrela-Do-Mar. Asutamislepingu järgi pidi Ookean andma 1990. aasta jooksul selle põhikapitali koosseisu kaks laeva: "Jaan Koorti" ja "Botnia". Sama nimega alused on aga 1993. aastal müüdud laevade nimistus.

1994. aastal läks Estrela-Do-Mar pankrotti ja sama aasta novembris otsustas Ookeani juhatus müüa oma 49-protsendise osaluse selles firmas ühe USA dollari eest.

1993. aasta lõpus asutati Indias Fortune Oceanic Products Ltd , milles Eesti osalus oli 49 ja India oma 51%. Ettevõte sündis Ookeani tollase peadirektori Jaak Põllu eestvõttel ja valitsuse loaga anti selle kapitali täienduseks kaks laeva: "Ontika" ja "Kadri". Ookeani osalust Fortuneis kinnitavad aktsiad saadi korduvate järelepärimiste peale alles 1995. aasta märtsis. Ja ka siis ei võetud neid raamatupidamises arvele.

1993. aastal "laenati" Fortuneile veel kaks laeva: "Erica" ja "Palamuse". 1994. aastal sõlmis järgmine peadirektor Ervin Hopp Fortuneiga lepingu traaler "Virumaa" rentimiseks. Kõike seda võib pidada riigi vara tasuta kasutada andmiseks.

1993. aasta sügisel tegi Jaak Põllu ettepaneku asutada ühisettevõte koos firmaga Ocean Pioneer Investors Ltd (OPI), mis olevat registreeritud Kaimanisaartel. Peadirektor valmistas ette ka OPI ja Ookeani lepingu projekti ja see oli valmis alla kirjutamiseks.

Kui aga tollane konsul USA-s Mart Kask hakkas OPI tausta vastu huvi tundma, selgus, et sellist firmat ei ole olemas. Nii jäi tänu konsuli vahelesegamisele järjekordne ühisettevõte asutamata.

Sćo Paulos rajati Barasiilia-Eesti ühisettevõte PEOK . Dokumentidest ei selgu, millal see tähelepanuväärne sündmus aset leidis. Küll aga on teada, et 40% PEOK aktsiatest kuulus Ookeanile. Väidetavasti lõppes selle ettevõtte tegevus 1992. aastal, juriidiliselt tegutseb PEOK vist siiani.

Ühestki neist firmadest ei ole Ookean dividende saanud, ehkki kirjade järgi on neisse paigutatud üle nelja miljoni dollari.

1994. aasta 24. novembril vormistati Ookeani peadirektorile Jakob Rangile ja finantsdirektorile Renaldo Kirsile Bahama saartel registreeritud offshore firma Reval Consulting Ltd. asutamisdokumendid. 100% selle aktsiatest kuulus Ookeanile, kuid neid ei võetud raamatupidamises arvele. Ka raha ülekandmisest pole jälgegi. Säärase maksuvaba firma loomist riigiettevõtte rahaga võib käsitada riigi majanduse õõnestamisena.

1994. aasta detsembris andis Ookean Reval Consultingile rohkem kui 3 miljonit krooni laenu. Vastavale käskkirjale kirjutasid alla juhatuse liikmed Feliks Undusk ja Raa Vunk. See laen jäi tähtajaks tasumata.

Laevaäri Eesti moodi

Ookean päris Estrõbpromilt 57 laeva. Tõsi, Paljassaarel teatakse rääkida, et neid olnud mõnevõrra rohkem. Kuid selle kohta ei ole säilinud ühtegi paberit. Niisiis leppigem küsimusega: mis sai 57 alusest?

Nagu öeldud, kanditi osa laevu ühisettevõtetesse, kust need kadusid India ja Atlandi ookeani sogastesse vetesse.

1993. aastal müüdi 25,4 miljoni krooni eest 12 laeva. Ookeani juhtkonna seletuse kohaselt müüdi need vanarauaks. Kuid nii juhatuse otsus kui ka müügidokumendid ei räägi mitte vanaraua, vaid laevade müügist.

1994. aasta aprillis andis valitsus välja oma kuulsa korralduse 204-k, mis lubas Esva võla katteks müüa kuus Moonsundi tüüpi laeva, et õiendada ära võlg pankade ees. Neist müüdi ainult üks. 7. aprilli Sõnumilehes oli juttu sellest, et kolm pankadele panditud alust arestiti hiljem Kaplinnas.

1994. aasta augustis ei viitsitud müüki minevaid laevu enam ülegi lugeda. Nii näiteks andis majandusminister Toivo Jürgenson oma käskkirjaga nr. 217 loa müüa 39 Ookeanile kuuluvat laeva. Käskkirjas aga on üles loetud 38 alust. Muide, tegu oli ainsate kohustustest vabade RAS Ookeani laevadega. Kõik ülejäänud olid selleks ajaks juba kas müüdud, arestitud või panditud.

1994. aastal kanti maha kuus ja müüdi viis laeva. 1995. aastal müüdi veel 16 alust. Paar näidet sellest, kuidas see toimus.

Aprillis 1995 müüdi aktsiaseltsile NSEW koos varaga laevad "L. Pärn" ja "Kurtna". Nende bilansiline jääkväärtus (iga vähegi majandusega kokku puutunud inimene teab, mida see tähendab) oli 9 678 407 krooni. Laevad müüdi 6 364 050 krooni eest.

1995. aasta jaanuaris müüs Ookean aktsiaseltsile Stinger külmutuslaeva "Amandus Adamson" koos varaga. Müügihind oli 1 325 280 krooni, laeva jääkväärtus aga 6 459 327 krooni.

Ujuvdokk 0673 koos varaga müüdi 1995. aasta märtsis 1,5 miljoni krooni eest. Doki jääkväärtus aga oli 7,6 miljonit. Jne. jne. jne.

Järgneb.

Tegevuskoht: endine RAS Ookean, Eesti suurim pankrotipesa. Võlausaldajate viimasel koosolekul suudeti 675 miljoni krooni suurusest kogunõudest kaitsta 103 miljonit. Ülejäänud nõuete kaitsmine jätkub kohtus.

AIVAR KULLAMAA foto

Selliseid laevu müüdi kuni viis korda alla omahinna.

AIVAR KULLAMAA foto

Professor Laevastu väitel oli Eesti ookeanilaevastiku põhikapital 600 miljonit dollarit.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee