Elu

80: Elegantne bestselleri-mees Raimond Kaugver (6)

Jaanus Kulli , 25. veebruar 2006, 00:00
TÕELINE MENUKIRJANIK: «Terav mõistus, hea mälu, eriline võime inimesega kergelt ja rõõmsalt suhelda. Erakordselt elegantne. Ta oli justkui eestiaegse mehe etalon,» iseloomustab Kaugveri kirjanik Jüri Tuulik. ETV fotoarhiiv
60ndate keskpaigast kuni surmani Eesti loetavuse esiviisikus püsinud Raimond Kaugver oleks täna saanud 80aastaseks. «Mees kirjutas, nagu torust tuli,» teab kolleeg Teet Kallas. «Nii kui hakkas ümber tegema või parandama, ei olnud sellest abi, pigem vastupidi.»

Kaugveri usalduse pälvinud Kallase kodus on menukirjaniku päevikute koopiad. Koolipõlves tähendas tulevane hiigeltiraažide autor intiimsemaid mõtteid üles inglise keeles.

«Me rääkisime tihti kirjandusest, aga pigem sidus meid mehelik sõprus oma uhkemates ja kehvemates külgedes. See oli boheemlik aeg. Olen palju tema Volgaga mööda Eestit ringi sõitnud ja koos pahandusi teinud, sest tal oli vahetevahel komme napsise peaga ringi kihutada. Ega ta seda ka kunagi salanud, kui vahele jäi.»

Elukool vangilaagritest

Särava sõnaseadja ja alati elegantse härrasmehena püüdis Kaugver paljude naiste pilke. Ametlikult oli ta abielus kolm korda. Tohutud raamatutiraažid tähendasid raha. Seda oskas kirjanik kulutada, minetamata mõistust. «Ta ostis suvila, maja ja koos ühe sõbraga isegi purjelaeva. Mäletan, kuidas ta 80. aastatel ütles, et kuskile tuleb see raha panna,» meenutab kirjanik Jüri Tuulik, kes tutvus Kaugveriga 60ndatel.

«Ta sai mulle otsekohe kirjanduslikuks eeskujuks,» tunnistab abruklane. Lähedasemad kontaktid tekkisid meestel dramaturgia pinnal, kuna paar korda viibiti koos talvises Jaltas üleliidulisel dramaturgiaseminaril. «Kaugver äratas minus kohe imetlust oma terava mõistuse, hea välimuse ning keeleoskusega. Ta valdas suurepäraselt vene, saksa ja soome keelt. Ning võimatu oli teda kujutada ette salkus juuste, puhastamata kingade või määrdunud särgiga. Ta oli justkui eestiaegse mehe etalon.»

Tuuliku kogemustel tundis Kaugver ennast hästi mis tahes seltskonnas. «Näiteks mina mängisin temaga malet ja bridži. Males oli ta nii kõva käsi, et jõudis Tallinna esivõistlustel veerand- või poolfinaali. Tänu terasele mõistusele ja suurepärasele mälule oli ta ka väga hea bridžimängija.» Eriti sümpatiseeris Tuulikule, kuidas Kaugver oskas tõsise näoga rääkida naljakatest asjadest ja mitte väga traagiliselt ka oma elust, mis oli olnud raske ja keeruline. «Ta oli seda tüüpi kirjanik, kes vajanuks akadeemilist baasi, aga sõda ei võimaldanud. Ta sai oma elukooli vangilaagreist,» mõlgutab Kallas.

1943. aastal põgenes Kaugver Saksa mobilisatsiooni eest üle lahe ja võitles nii Soome kui ka 1944. aastal kodumaale tagasi pöördununa Saksa armees. Seetõttu istus viis aastat Vorkutas. 1949. aasta lõpul oli ta Tallinnas tagasi ja abiellus peagi oma noorusarmastuse Sigridiga.

Jalta seminaridel oli alati ka Moldova kirjanik Aleksei Marinat, keda Kaugveriga ühendasid vangilaagriaastad. «Vahel nad sattusid tõsisematesse jutuajamistesse ja ma sain ettekujutuse, milline on eluruum, kust kasvab välja nende looming ning kui ulatuslik ja sügav on Kaugveri kirjanduslik tagamaa,» tunnustab Tuulik. «Tal olid kõik eeldused olla tõsiselt võetav kirjanik. Ja seda ta ka oli.»

Rootsi kunni poeg ja kuulus kolmik

Jalta päevilt meenub Tuulikule ka üks kirjandusväline seik. Kaugver ja Läti dramaturg Pauls Putninš, elegantne noormees, blond, ligi kaks meetrit pikk, otsustasid ühel päeval teha Mustal merel väikese laevasõidu. Mehed astusid laevale nimega Usbekistan ja Kaugver esitles Putninšit kaptenile kui Rootsi kuninga poega ja ennast kui Rootsi saatkonna ametnikku. Merelt naastes oli kirjanike saagiks kingitus kaptenilt ja suur korvitäis parimaid Krimmi veine. Putninš seletas, et vist vahetab elukutset ja jääbki Rootsi kuninga pojaks.

«Kujutan ette, kui väärikalt nad laeval käitusid ja kuidas neid imetleti. Mõlemad valdasid vabalt saksa keelt, see neid muidugi päästis,» muheleb Tuulik. Moskva kohvikus Tallinnas sattus abruklane omakorda tihti kokku kuulsa kolmikuga – Kaugver, Eno Raud ja Villem Gross. «Üks vaimukamaid seltskondi, keda olen elus kohanud. Milline burleskne keelepärlite sadu, eriti pärast paarisada grammi konjakit.»

Grossi ja Kaugveri kui koolivendi Rakvere päevilt meenutab ka Kallas: «Nad olid sõdinud eri poolel. Nende vestlused, nääklused ja naljad sel teemal olid väga õpetlikud. Nii et ma tänini ei usu, et eri poolel sõdinud mehed võiksid üksteist vihata.»

Tuulik kahetseb, et ei Kaugver ega hiljem ka ta ise pannud kirja tollesama legendaarse trio reisi läbi Eesti, mis võeti ette tähistamaks kultuuriministeeriumilt Kaugverile antud preemiat mingi näidendi kirjutamiseks. Preemia oli 2000 rubla.

Kolmekesi istuti taksosse ja sõideti läbi kõik Rakvere, Tartu ja Pärnu sõbrad-tuttavad. Kolmanda päeva õhtul oldi Tallinnas tagasi – pool näidendi honorari oli huugama pandud. Kaugver teatanud üldse mitte traagiliselt, et nüüd tuleb hakata jälle leiba teenima.

Viie päevaga näidend, ööga novell

Pärast seiklusrikast reisi läks Kaugver Pärnu teatrisse kirjandusala juhatajaks. Oli seal pool aastat ja kirjutas valmis Tuuliku hinnangul ehk oma parima romaani «Nelikümmend küünalt».

«Mulle tundus alati, et Raimondile oli kirjutamine sõna otsese mõttes kättevõtmise asi,» arutleb Tuulik. «Kui vaja, kirjutas viie päevaga näidendi, kui vaja, ööga novelli või imekähku kuuldemängu. Ta tegi seda meeletu sisseelamise ja kirega.» Kirjaniku viimane abikaasa Aave rääkinud alati, et kui mehel kirjutamise hoog peale tuleb, unustab ta isegi söömise.

Aave oli kuulsast kirjanduslikust dünastiast, Julius Oro ehk Õngo üks tütardest. «Kahjuks sai ta traagiliselt hukka, kui köögis pliidi ääres toimetades tema nailonhommikumantel süttis. Pärast abikaasa surma hakkas Raimondi muidu nii tugev elutahe kustuma. Ta oli siis juba proteesimees. Mõni teine oleks jala mitme nüsimise peale ei tea mis teinud, aga tema kirjutas haiglamuljete põhjal oma parima romaani «Vana mees tahab koju»,» mõlgutab Kallas.

Ülo Tuulik liigitab Raimond Kaugveri nn muljutud põlvkonda, kel läks sõja süül palju aastaid, sealhulgas loomeaastaid kaduma. Hiljem püüti kaotatut kiiresti tasa teha. «Selles mõttes oli elu õiglane, et kui Raimond kirjutas romaani «Vana mees tahab koju», mille tiraaž küündis saja kahekümne tuhandeni, sai ta ühiskonnalt valurahaks tagasi kõik, mis oli kaotanud ja võib olla isegi enamgi.»

Teet Kallase hinnangul seisnes Kaugveri edu ja menu saladus asjadest rääkimises, nii nagu need on. «Ega ta valetada suurt osanud. Tema loomekompromissid olid kohmakad ja naljakad. Ei tahtnud ta kunagi karjääri teha. Ta oli palju kirjutav rahvalik kirjanik selle sõna parimas mõttes.»

Raimond Kaugver

25. II 1926 – 24. I 1992

Sündis Rakveres raamatupidaja pojana. Lõpetas 1942. aastal gümnaasiumi ja põgenes 1943. aastal Saksa mobilisatsiooni eest Soome. Võitles Soome armees, pöördus 1944 Eestisse tagasi ja sõdis Saksa armees. Oli Rakvere lähedal õpetaja. Arreteeriti 1945. aastal süüdistatuna kodumaa reetmises. Oli Vorkuta vangilaagris söekaevur, sanitar ja velsker. 1950.–1961. aastani Tallinna trammitrustis algul trammijuht, hiljem teemeister. Seejärel kutseline kirjanik. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule. Avaldanud 15 romaani, näidendeid, novellikogusid, kuuldemänge.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee